Esiteks, vaimus oli tõrge. Ei saanud ja kõik. Teiseks, tajusin oma piiranguid kirjasõna edastada ning seda, millest räägib kasvatusteadlane Holt eelmises postituses, et kommunikatsioon on pea võimatu ülesanne. Kolmandaks aga olin teadlik, et mõne inimese elukogemus siiski ühtis minu tunnetatuga ja need olid, kes arvasid siit kasu saavat. Kummatigi pole see nii. Sest kui oled midagi kuulnud ja see on sinus nö elavaks saanud, siis on sul vastutus seda praktiseerida. Muidu oled unustav kuulja (Jakoobuse kiri räägib sellest) või ilma juureta taim, mis kaljusele pinnale püüdis kinnituda. Ehk häving on lõpuks suurem, kui need, kes sõnast arugi ei saanud.
Teisisõnu, kogesin vastutust, sedasama, millest räägib rebane Väikesele Printsile, et sa vastutad alati kõige eest, kelle sa taltsutanud olen. Me oleme humanistlike uusaja inimestena nii harjunud, et me valgustatud mõistus vajab aga uusi väljakutseid ning kui mõistus on toidetud ja me oleme midagi pisutki sügavamalt kombata suutnud, siis arvamegi, et oleme pärale jõudnud. Tegelikult ei päästa meid meie teadmus, vaid ikka Meistri järgimine, Jeesuse jälgedes käimine, oma elu andmine nii, nagu Tema seda tegi.
Samas on mitmed teemad mu peas ja südames ringlemas. Esiteks, kristlik usk on ilmutuslik, nägemusel põhinev (vt Õps 29:18). Ilma ilmutuseta on kõik me jumalateenistus tühine, vaid enesesugestsioon, oma õiguse propageering ja osutub vaid maalitud pildiks teel põrgusse, nagu meetilga raamat ütleb. Ei enamat. Ja ükski inimene ei või sulle anda ilmutust Jumalast, ma võin sulle rääkida, mida mina olen kogenud, aga see jääb alati poolikuks. Sul on vaja isiklikku ilmutust, sest kaevul oled ikka Jeesusega üksi (Joh 4) ning pead need rasked tõed oma elu kohta enesesse laskma ja mitte kapselduma. Vaid nii võid kogeda tõelist vabadust, mitte isetehtut. Sest tõde tee vabaks.
Teiseks, andestus Kristuse vere kaudu ei nõua inimeselt muud midagi kui selle vastuvõtmist. Ja see on raskeim asi maailmas. Vana Testamendi suurkujud Mooses ja Taavet olid mõlemad mõrvarid, ometi elasid nad Jumala südame ligidal. Uue Testmandi suurim apostel Paulus aga oli sarimõrvar. Nad kõik olid kogenud armu, mis ületab kogu tunnetuse. Samas, kui me ise ei ole sellist andestust kogenud, ei suuda me seda ka teisteni vahendada. Jumala reaalset andestust kogenud inimesele öeldakse tänapäeval, et tee enne meeleparandustegusid, kui sa minu ees kõlvuliseks saad. Või: vaata, mis sa ise teinud oled. Need on kahjuks need vanemad vennad, kes isakojas elades ometi Isa südant ei mõistnud ja arvasid võivat armu omast jõust ja oma pingutustest ära teenida. Ning jäid lõpuks kõigest ilma.
Kolmandaks, odava armu päästemudel ei ole piibellik. Ka see on meie humanistlik konstruktsioon, mis püüab Jumala hallatavaks teha ja karpi suruda. Aga Jumalat ei mahuta taevaste taevadki, ammugi siis mingi mudel. Räägin siin jah sellest nelja tõsiasja tunnistamisest ja sellele järgnevast palvest, mille järel usume, et nüüd meil ongi igavene elu olemas ja see, kuidas räägime, mida mõtleme, kuidas elame, pole oluline. Sest nagunii ei suuda, latt on liiga kõrgel. Jah, tõsi, see algne pääste on kui viisa tempel, mis passi lüüakse. Samas nii USAs kui mujalgi on nii, et kui see piiril olev korrapidaja näeb, et sa ikka ei vasta kriteeriumidele, siis ta sind riiki ei lase.
Samuti on Piiblis. 10 neitsi tähendamissõna on heaks näiteks. Õli tol hetkel, kui Jeesus tuleb, pole, siis sisse ei saa. Kogu lugu. Kui tol hetkel, kui sind kutsutakse, pole sul õli, seda väga reaalset ja kogetavat osadust, intiimsust Jeesusega, kus Ta võib igal ajal sind korrigeerida, aga ka kasutada, siis sisse ei saa. Paulus manitseb ka, et vaadake, kas te olete ikka veel usus? Talle pulma pääsevad vaid need, kes oma rüüd on hoolega pesnud. See, kel pulmariiet polnud, visati välja (Mt 25). Taevasse ei pääse midagi ebapüha. Ehk jutt käib pühitsusest ikka. Sest ilma pühitsuseta ei saa keegi Jumalat näha. Sardese kogudusest pääsevad vaid need rüü pesijad, ülejäänud kogudus on surnud ja läheb hukka (vt Ilmutuse raamatust).
Ka Heebrea kirjas on öeldud, et Jumala rahval on hingamise aeg veel ees ja me peame vaatama, et meie süda ei paaduks patu pettuses ja et me sellest päästest mööda ei elaks. Teisisõnu, saame lõpuks päästetud vaid siis, kui sellesse püsima jääme, mida alguses kuulnud oleme (see õhin, millega Sõna vastu võtsime, kellel seda üldse oli). Viinapuu tähendamissõna manitseb ka, et tuleb viinapuu külge jääda. Ehk kõik taandub ikka ilmutusele Jumala iseloomust --Tema tarkusest, väest, pühadusest, võimsusest, aga ka armastusest, ustavusest ja hoolivusest, mis kõik ei lase meil olla viitsimatud ja viljatumad Tema riigi pärijatena. Ilma Püha Vaimu väeta pole mingit pühitsust ega elavat usku, on vaid omatehtud religioon, mis on enesepete ja tühjad käsuteod. Jeesust saab järgida vaid üleloomulikus Püha Vaimu väes.
Need ongi mu pisut mõrud mõtted. Mõrud just siis, kui mõtlen, kus me jumala rahvana täna oleme. Ja samas me igatseme ärkamist, ega taipa, et see tuleb nii pea, kui oma ponnistused jätama ja Jumala armu merre sukeldme ning ennast seal ära kaotame. Laenatud pilti kasutades võiks öelda, et kui me seda ei tee, oleme kui paakunud pinnas, mis vett omaks ei võta ja vesi langeb maha ja/või teeb vaid pinnase poriseks, kõntsaseks, kobrutavaks. Sügavamale vesi ei jõua. Vaid pragusid oma praegusesse "toimivasse", st ajalike andidega õnnistatud kristlusesse lastes võib vaimuvihm meid värskendada.
Ja praegu on armuaeg, kus Jumal ootab kannatlikult meie järgi. Ka see aeg ei kesta igavesti. Otsi Issandat, oh inimlaps, kuni Ta on leitav ja lase Temal endaga suhelda. Las Tema annab Sulle ilmutuse, mis ületab kõik tunnetuse. Siis näed, kuidas kõik teiseks muutub ja vanad rõõmud on vaid hallikasvalged, kui tõesti igal päeval koos oma Jumalaga elada võid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar