Ma usun, et praegu on veel põnevam aeg Eestimaal, eriti praeguste noorte jaoks, sest Jumal on üles tõstmas oma rahvast, eriti noori. Ja minusugused vanad inimesed ja veel vanemad saavad ka sellest osa, kui me oma kõrvad ja südamed avame. Meie koguduse noored tegid sügisel mõttekoja ja arutasid, mida ja kuidas edasi (kirikus nimetatakse muidu selliseid asju teisiti, aga kust nad seda teadma pidid?! ja tähtis on ju sisu, mitte see, kuidas seda nimetada).
Lõpuajad on alanud. Tegelikult algasid nad nelipühapäeval üle 2000 aasta tagasi, aga praegu oleme kulminatsiooni alguses. Piibel ütleb Ilmutuse raamatus, et trooni ümber on inimesi igast rahvahõimust. Eelmise sajandi misjonitöö tulemusena on nende hõimude arv, kes evangeeliumi kuulnud ei ole, kahanenud 200ni. Misjonärid töötavad väsimatult. Vähem kui kahe aastaga jõuab evangeelium kõigi rahvasteni. Mida ütles Jeesus Õlimäel? Mt 24:14 Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp. Need on Jeesuse sõnad, mitte kellegi väljamõeldis.
Teiseks suureks tähiseks on Iisraeli kogunemine pühale maale, et nad saaksid jälle taas öelda: Õnnistatud on, kes tuleb Issanda nimel. Selles samas Õlimäe jutluses, kus Jeesus räägib nii tolleaegsest Jeruusalemma hävitamisest mõnikümmend aastat hiljem kui lõpuaegade hävingust, ütleb ta ka Mt 24:20 Aga palvetage, et teie põgenemine ei juhtuks talvel ega hingamispäeval. Seda, kui kerge praegusel talvel põgeneda oleks mille iganes eest, suudame ehk ette kujutada. Aga hingamispäev? Mis sellel siis häda peaks olema?! Kui oled käinud Iisraelis, tead, kuidas kogu riik lukku läheb juba poolest reedest. Bussid ei sõida, poed ei tööta, kõik on välja surnud 1,5 päeva. Sest on Sabbat. Inimesed saavad suuri trahve, kui nad Sabbatit rikuvad. Ja katsu siis põgeneda, kui keegi lillegi liigutada ei tohi/saa. Jeesus nägi seda, teadis sellest kõik ja hoiatas. Tema jaoks ei ole midagi varjatud.
Evangeeliumis on öeldud, et Inimese Poja tagasitulek saab olema nii, nagu Noa päevad olid: Inimesed sõid, jõid, võtsid naisi, läksid mehele. Ehk teisisõnu, ühiskond loksus oma tavapärastes rööbastes. Ja siis korraga tuli suur vesi ja võttis nad kõik ära. Sama ootamatu saab olema Jeesuse tagasitulek. Ja suurima ehmatuse osaliseks saavad kristlased, kes arvavad, et neil on taevapilet taskus, kui nad kunagi on patuse palve palunud ja siis usinasti kirikus käinud ja kaasa löönud ja suurimatest pattudest hoidunud. Sellel kurjal päeval, seistes seal ilma sõjavarustuse ja ettevalmistuseta (Vt Efesose 6:10), näed, et see kõik, millele ehitasid, pudeneb kui koide söödud riie ja sa pole valmis oma loojaga kohtuma.
Vaid osadus Jeesusega, Tema Vere vari, suudab meid varjata Püha Jumala õiglase viha eest. Ei mitte meie oma väärt olemine ega meie teenistus ega meie püüded. Inimesed, kes seda pole igatseda osanud, peavad igaviku veetma lahus Jumalast, paigas, kus pole kübetki Jumalast, kus Jumal on ennast täielikult taandanud. See paik on tule ja väävli järv, kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu (Kuula täpsemalt). Praegu me naudime Jumala kohalolu, võtame iseenesest mõistetavalt vastu tema ande ja tema armastust, mis aegajalt küll moonutatult, kuid siiski tajutavalt meieni jõuab ka teiste inimeste läbi. Praegu veel Mt 5:45 laseb ta oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale. Kuid ka see hea aeg saab otsa. Mille peale loodad Sina täna? Jääb see püsima, kui Kõigekõrgem Sind külastama tuleb?
Tehkem inimesed oma näo järgi, ütles Jumal aegade alguses. See tähendab, et aegade algusest on Isa Jumal oma Pojale pruuti valmistanud. Kogu inimajalugu on tunnistus sellele igatsusele ja suurele armutööle. Alguses seeläbi, et säiliks Püha seeme, kust võiks sündida Messias, hiljem see läbi, et Poja lunastustöö vere palk koguda kõigist rahvahõimudest ja suguharudest, et nad oleksid seal, kus Jeesus. Jh 17:24 Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.
Armastuse osadus on see, kuhu meid kutsutakse. Ja Sa ju TUNNED, kui sa kedagi armastad. Ja Sa TUNNED, et tema armastab sind vastu. Sa mitte lihtsalt ei tea, et see inimene on kusagil olemas ja teeb teatud asju jne jne. Tänapäeva inimene (nö uusaegne, valgustatud "looduse kroon") on püüdnud selle Jumala asja hallatavaks teha. Seepärast jutlustamegi, et ei ega tunded ei ole tähtsad, lihtsalt korda palvet minu järel ja oledki igavesti päästetud. Et justkui tähtis oleks ainult see valgustatud mõistus, mis Jumalat jaatab. Paraku jõuame sellisel viisil välja vaid surnud religioonini, mis keskendub vaid välistele asjadele ja püüab ise ennast päästa.
Armastuse osaduses ei ole külma kalkuleerimist, nn vorst vorsti vastu. Pigem on see usaldav suhe. Kusjuures, Jumal tunneb ja teab meid läbi ja lõhki ja ikkagi armastab meid lõputult. Ta on usaldanud oma kalli Püha Vaimu meie südamesse, kui me tõsimeeli oma kurjadelt teedelt pöördunud oleme. Kas meie usaldame teda, et Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, tahab meile koos sellega ka kõike muud anda?!
Mina ei oleks nõus oma poega mitte ühegi inimese eest ohverdama. Aga kui ma seda teeksin, siis ma ilmselt tahaksin, et see inimene sellest ohvrist aru saaks ja mitte seda tegu oma hoolimatusega jalge alla ei trambiks. Jumalgi ootab meilt kompromissitut elu ning muudest lojaalsustest lahti ütlemist. Kui me, olles maitsnud taevalist andi, veel meelega pattu teeme, siis ei jää üle mitte mingit ohvrit pattude eest. Samas on Jumal andnud meile oma ihu, oma koguduse kaudu kõik tunnetuse ja tarkuse, mis meile vaja on. Vaid kogudus, kus on toimivad vaimuannid, eriti prohvetlik kõnelemine (vt 1 Kor 14 ptk), suudab mõista ja aru saada nii ajamärke kui Jumala südant. Inimlikult, vaid oma mõistusele lootes on ka kogudus kõige armetum ega suuda taibata Jumala tahet. Reaalsusesse võiks meid tuua Ilmutuse raamatu koguduste kirjeldus. Kui tolleaegsete koguduste kohta oli sõnum selline, siis milline lootus on meil, kui oleme Jumala hallatavaks ja igapäevaseks teinud?! Millele me loodame?!
Üks kallis inimene ütles eelmisel nädalal, et kui kõik on hästi, siis justkui poleks vaimumaailma olemas. Nii kahjuks ongi. Kui tukume ja oleme oma õnnistustest vaimustuses, siis me ei koge tegelikku reaalsust. Ja selle maailma mure, rikkuse pettus ning igasugused himud, mis meie sees võitlevad (igatsus ilusate asjade ja maitsva toidu järgi) on meid tuimestanud ja kui sinna otsa usume, et Jumal armastab meid kõigele vaatamata, siis olemegi tõeliselt õnnetus olukorras.
Jumal armastabki meid kõigele vaatamata. Mistahes patt, mida oled teinud ning mis sind maha rõhub, ei saa sind lahutada Jumala armastusest, sest praegu on veel armuaeg ja võimalus pöörduda, patuelu jätta ja Jumala juurde tulla. Ainus, mis tõeliselt lahutab Jumalast nii kristlase kui mittekristlase, on südamehoiak, mis ütleb, et Jumal, mul pole sind vaja oma igapäevaellu! Ma saan ise ka suurepäraselt hakkama! Ta on armukade Jumal. Ta on meie hinge peigmees. Ta on järelejätmatu, kuni ennast vabatahtlikult temale anname. Kui ikka vastu paneme, siis ühel päeval jätab ta meid rahule ning lase meile osaks saada meie valikute tagajärjed. Kuid ikka ootab tagasi. Ja ei tehta vahet isikute vahel. Mitte ükski amet ega teenistus ei anna sulle eelist Püha Jumala ees. Pigem vastupidi, mida suurem on amet, seda suurem on vastutus, mitte ainult oma hinge eest, vaid ka nende eest, keda Sind juhtima on usaldatud.
Ainukeseks lootuseks nii siin kui igavikus on Jeesuse vere vari ja elav osadus temaga. Ja sa TUNNED, kas Sul see on olemas või ei. Millele kulub Sinu aeg, energia, Sinu mõtted? Milline on Sinu osadus Sõnaga? Kas ta räägib Sinuga? On Sõna lahti ja avatud, või pead järgmise jutluse jaoks minema sekundaarsete allikate juurde, otsima kokku mõtteid nendelt, kes midagi välja on kaevanud?! Kui kuivusele vaatamata otsustad ise kaevata, siis kas koged elu ja rõõmu, mis välja voolab ja kuulajate südameid sütitab?
Kui oled nö tavaline usklik, siis kuidas teed oma otsuseid igapäevaelus? Mida vaadata, mida kuulata, kuhu minna, mida teha, kellega suhelda? Kas küsid Jeesuselt või otsustad ise, et ju on OK, sest kõik teevad. Kas ma tean, mis on Jeesuse igatsus? Kas ma elan selle sees? Kas mu süda on vaba kõigist koormatest või on seal viha, kadedus, kättemaks, süütunne, püüd teistele meeldida, kalduvus perfektsionismile? Kõigest sellest on vabadus olemas ja kättesaadav koguduse meeleparandusliku ühispalve kontekstis.
Meile on KÕIK VÕIMALUSED antud, et Jumalat tähele panna ja aegade märke mõista. Samas Jeesus ütles, et vaid taeva nägu oskame me mõista, ajamärke mitte. Vähemalt mitte enamik meist. Miks küll ometi?! JUMAL JÄÄB ALATI VARJATUKS. Isegi tänapäeval, kui Jumala Sõna on väliselt nii kättesaadav ning kristlaste arv on rekordiline. Vaimulike raamatute ja materjalide kirjutamisele ei ole lõppu tulnud. Ometi ei taha me minna Tema juurde, et saaksime elu. Jh 5:4020 aastat tagasi olin mina noor ja innukas. Täna on Sinu aeg. Jumal on kõik valmistanud, et võiksime Teda kogeda ülivoolavalt. Kallid, mõistkem palun, ma anun teid, et Jeesus hoiab end hetkel tagasi vaid sellepärast, et meie, kristlased, ei ole valmis Tema auhiilgust nägema ja hukkuksime, kui Ta ennast oma auhiilguses avalikuks teeks. Samas on ärkamine Eestimaal juba ammu välja palutud ja väga kaua ei saa seda enam tagasi hoida. Pöördugem kogu südamest Tema poole, kes meid meeletult armastab ja on endast kõik meie eest andnud. Vaata, täna on hästi soodus aeg, homme oled võib-olla juba hiljaks jäänud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar