Just selle asja pärast, ütleb eestikeelne Piibel. Ja jutt käib Estrist, kellele Mordokai just niimoodi ütles. Ester 4:13 Ära mõtle, et sa kuningakojas paremini pääsed kui kõik muud juudid!14Sest kui sa sel ajal tõesti vaikid, tuleb juutidele abi ja pääste mujalt, aga sina ja su isa pere hukkute! Ja kes teab, kas sa mitte ei olegi just selle asja pärast pääsenud kuninglikku seisusesse?"
Rahvast ootab häving, sest kuningas on nii lasknud kirjutada. Estril on valida, kas panna oma elu ohtu ja püüda rahvas päästa, või jääda ootama ja vaatama. Ta kuulutab välja kolmepäevase paastu ja palve ning otsustab kuninga juurest audientsi paluda. Ma ei saanud kuidagi aru, et miks üks kaunis naine võiks üldse karta, et kuningas oma valitsuskeppi tema poole ei siruta. Miks peaks mees tahtma ta surma?! Ilmselt oli asi siiski sõnumis, mida kuninganna edastama pidi ja ta riskis samuti tagandatud saada nagu kuninganna Vasti enne teda. Aga Ester Estriks.
Kui palju mõtleme me igapäevaselt ise sellele, kus me oleme, mis me teeme ja kuidas see kõik Jumala plaanidega haakuda võiks?! Üks asi on tuimalt nö oma asi ära teha. Hoopis teine tase on aga oma eksistentsi väärtustada, näha puude taga metsa, elada Jumalikus visioonis iga päev.
Kui Jumal midagi südamele paneb ja nö näitab tähti nagu Aabrahamile ja ütleb, et vaat nii suur saab see tõotus olema. Ja siis inimene läheb omas jõus välja ja kukub näoli... sest Jumala väes on vaja, mitte omast jõust punnitades. Mõned jäävadki lebama ja ikka edasi punnitama, teised pöörduvad üldse ära-- ah mis mõtet sel kõigel... nagunii ei tulnud välja. Ju ma sain valesti aru...
Ja mõneti ma usun, et sel teisel grupil on rohkem lootust kui esimesel. Miks? sest nemad ei looda oma ustavusele nagu esimene grupp, kes kogu selle aja iseenese jõust ja tarkusest teeninud on. Sest see teine grupp jääb midjani preestri karju hoidma (nagu Mooses) nii kaua, kuni ta mõistab, et tal iseeneses enam midagi ei ole. Ja siis, isegi siis, kui Jumal ennast põlevas põõsas ilmutab, siis on kogu eneseusaldus otsas: ah, mis nüüd mina, võta keegi teine.
Kuidagi eneselegi ootamatult olen jälle kadunud poja loo juurde välja jõudnud. Kui oled kogu aeg aga isakojas ustavalt teeninud, siis on su kammitsad kahjuks seda tugevamad. Kui Issand rääkima hakkab, siis on raske uskuda, et ta seda sinu pärast või sinu hinge heaks teeks... eks ikka teisi on vaja õpetada/kasvatada/juhendada, sest amet ju selline... Ja nii võib kõigest ilma jääda.
Mina olen viimase 1,5 kuu ajal endalt küsinud/sunnitud olnud küsima, et kumba ma siis tegelikult tahan: sügavamat armastuse osadust Jumalaga või mingit ametit/tiitlit? Pole ju küsimustki, kui pisutki hoog maha võtta ja vaikseks jääda.
Ometi on meid kõiki pandud kuhugi paigale, kas töökohal või ka inimsuhetes. Mis on see, mida Jumal minult sellel kohal ootab? Millised mu südamehaavad vajavad sidumist, võidmist ja paranemist? Kuidas peegeldada Jumala armastust, kuid mitte kompromisse teha patuga (st silm kinni pigistada, kui Jumal sind sõnumiga läkitab, sest sa ei taha suhet rikkuda). Suur kiusatus on rünnata sõnumitoojat, kes Jumala armu vahendab. Kui siiski kättemaksust loobud ja öeldud sõna alanduses vastu võtad, oled hiljem tänulik, sest mõistad, et ilma temata oleksid sa ikka veel oma köidikutes ja ei mõistakski, et abi vajad. Ja siis algab vabanemine. Mis võib sellegipoolest veel olla pikk protsess.
Kas tunneme ära oma kutsumise Jeesust järgida (mitte ainult mingites ametites olla) ja astume vabatahtlikult selle sisse nagu nt Peetrus ja Johannes? Või viiakse meid sinna poolvägisi, suure paugu ja tulega (nagu variser Saulus, kellest sai Paulus). Või saavad meist hoopis vihaastjad, kes küll Jumala tahte instrumendiks on (nt ülempreester Kaifas ja suurkohus, kes Jeesuse hukata lasid), kuid seda mõistmatult, ilma Jumala osaduseta tegutsevad. Kaifas kui prohvet on võrreldav Bileami eesliga, kes, olles mõistmatu koormakandja loom, inimkeeli rääkima hakkas, kui Jumalal inimest noomida oli vaja. Kui need vait jääksid, hakkaksid kivid kisendama, ütles kord Jeesus. Jumal võib neist kividest ka endale lapsi kasvatada, ütleb ta teisal.
Miks oled sa täna seal, kus oled? Milline on sinu roll ja sinu ülesanne? Kas sa mitte selle asja pärast pole sattunud kuninglikku seisusesse? Kas sa mitte selle pärast ei ole juht, et praegusel väga kriitilisel ajal seista Jumala ja inimeste vahel kui mees müüripraos? Jumal ei tee ju vigu ega pole tal ka mingeid niisama kokkusattumisi. Ja mida kõrgemale ta sind asetab, seda suurem on su vastutus, eriti nende eest, keda sa taltsutanud oled, nagu rebane Väikesele Printsile õpetab.
Jumal kasutab meid lõpuks niikuinii, ühel või teisel viisil. Täna on meie ees veel valik, kummal poolel me olla tahame ja mõnevõrra ka see valik, kuidas Jumala tahtesse siseneda. Südameoperatsioon on kõige võti. Vaid puhtad südamelt näevad Jumalat. Ja kui oleme kord puhtaks pestud, siis aegajalt saavad jalad ikka tolmuseks. Siis aitab meid koguduse osadus.
Leidkem üles see visioon, mis Jumalal meie elu jaoks on. Kõik muu loksub siis ka paika ja see ümbritsev ei saa enam niimoodi rõhuda, ei ahvatleda ega ahistada. Muide, Kansase rahvas kutsub kõiki üles Taanieli paastule 1. märtsist 9. aprillini. See on hea algus enese õiguse loovutamisel. Paastumisest ehk järgmisel korral.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar