Kuidas kurjas maailmas ellu jääda

"Sa pead end sisemiselt kasvatama, et sinu rasked aastad sulle inimlikult rikastavana mõjuksid," kirjutas Lagle ema Elsbet Parek tütrele vangi­laagrisse. Nii lugesin ma täna hommikul Maalehe veebiversioonist. Loo pealkiri oli Lagle Parek: Sisemine vabadus teeb vabaks vangiski!

Südames oli täna jagada, kuidas kurjas maailmas ellu jääda. Ja just nimelt pakuvad Parekid välja retsepti, et seda saavutada mitte ainult kuidagimoodi, vaid sellest ka võitjana väljuda. Mina kasvasin üles sellises klassikomplektis, kus oli lausa sisemine vajadus leida keegi, kes oli kuidagi nõrgem või teistsugune kui teised ja teda siis mõnitada ja kiusata. Neljanda klassi alguses, kui algas uus etapp, olin mina üheks semestriks maakoolis, kuid logistika ei toiminud ja ma tulin vanasse klassi tagasi. Jõujooned olid juba jagatud (tunnid olid juba alanud, kui ma ihuüksinda koolimajja jõudsin, kui Lutsu parfraseerida) ja sinna otsustajate ringi sisse murda oli pea võimatu. Vähemalt oma põhimõtteid ohvriks toomata. Ja uus võimalus tuli alles 5 aasta pärast, kui keskkool pisutki, kuid mitte palju, jälle selle koosluse segi lõi. Eks põhikooli lõpupoole oli ka juba võimalusi ise asuda kiusajate poolele, sest tulid mõned uued ja minust kohmakamad. Olin juba 4. klassis pea samas suuruses, mis praegu ja kuidagi ei taibanud end füüsiliselt maksma panna, kuigi oleksin võinud. Praeguseks on kõigist mu klassikaaslastest kasvanud kenad kodanikud ja mingit okast mul nende suhtes pole. Aega ka palju möödas, kesse viitsib.

See situatsioon või olukord meenus mulle tegelikult pigem sellega, mida ütles kasvatusteadlane Lembit Tartu ajal uhkelt oma kolleegile: Vaata, siin on inimene, kes ei ole lasknud endale pähe istuda mitte kellelgi. Mäletan emotsioonina pigem segadust kui uhkust, kuigi ka seda oli. Mõtlesin nimelt, et kas kogu see läbielamine oli siis seda väärt, et ju siis oli. Mäletan, klassis oli meil mõni aeg ka tüdruk, kes mind ikka aeg ajalt lohutas ja seltsi pakkus, kui teised ära pöördusid. Üht väga konkreetset soovitust mäletan siiani: Võib-olla peaksid moodsamalt riides käima?! Aastaid hiljem, kui Tartus juba usklikuna teda kohtasin, sain teada, et ta oli pärit kristlikust kodust ja aktiivne kirikuline ka tol ajal. Miks ta mulle küll Jeesusest ei rääkinud? See oleks ilmselt olnud lahendus või mingi pääsetee algus, mida oleksin tõsiselt võtnud. Riiete asi lihtsalt ei kajanud niipalju vastu, et muutusteks ainet anda. Temaga tahaks küll rääkida ja küsida, aga kahjuks tundus mulle, et ta ei taha neid aegu meenutada.

Et miks ma sellest kirjutan. Nimelt seepärast, et olen avastanud ikka ja jälle, et isegi aastaid vastuvoolu ujudes tuleb lõpuks lahendus, kui sisemusega kompromissile ei lähe. Eneseturundus on muidugi teine teema. Ja seda pole ma kunagi õieti osanud. Aga kui tulevad needsamad raskused, kui tunned, et sulle tehakse liiga ja sind reedetakse pea igal sammul, eriti ka inimes(t)e poolt, kellest usaldad, et just tema/nemad peaksid sind toetama, siis mida teha? Ma olen vist alati, kuigi pigem alateadlikult jätnud selle sinnapaika ja usaldanud nö Jumala veskeid, mis küll aeglaselt, aga kindlalt jahvatavad. Ja tagajärjeks on rahu iseenda ja Jumalaga. Lõpuks ometi.

Aga alguses on muidugi raske. Esimene kaitse on rünnak. Kättemaksuiha. Ma veel talle näitan! Kuidas ta võib?! Lähen ja ütlen vastu! Ja olukord läheb aina hullemaks, sest ka su enese sisepinged paljastuvad. Lisaks on meil kõigil ju see va hall kast, mida näevad teised, aga meie ei näe ega saa aru, isegi kui keegi meile sellest räägiks. Ja tavaliselt olen ennast niikaua väsitanud, kui oma jõud täiesti otsa saab neis võitlustes ja süsteem mu mõneks ajaks hakklihaks teeb ja siis on tükk tegemist ja suur pingutus, et need tükid jälle kuidagimoodi kokku lappida.

Aga sel aastal tuleb kevad teisiti. Ma olen õppinud oma nõrkust omaks võtma. Sellega koos suudan omaks võtta ka oma kaaslaste nõtrused. Ja mitte ainult nõtrusi embama (embrace the weaknessses) pole ma õppinud, vaid ka Jumala tugevust selle peale kompenatsiooniks saama. Ja töötab väeliselt. Mida nõrgem, seda tugevam. Jälle taas näide Jumala ebaloomupärasest riigist, kus kõik on pahupidi. Loogika on vist selles, et kui oma patususest ja läbikukkumistest iseendale aru annad, siis ei pane sa mittekantavaid koormaid selga ka teistele, et olge ikka enne sellised ja sellised, kui te minu jaoks piisavalt heaks saate. Suudad inimesi pigem mõista ja kaasa tunda.

Nii et siis, kui kogen reetmist ja väga valus hakkab, siis ma kõigepealt lasen selle iseendale sisse. Mis juhtus, kuidas juhtus? Mis on selle põhjuseks? Analüüsid olukorda ja leiad, et jah, see teine inimene oli ka ikka väga süüdi, sest ta ei teinud seda, teist ja kolmandat. Kui see analüüs sinna jääkski ja mõtled, et aga MINA tegin kõik õigesti! siis on terve kogemus tühja läinud. Siinkohal tuleks see ebamugav terav ja ärritav asi pöörata iseenda poole ja kasutada seda kasvatuseks ja võimaluseks ise areneda. Mida ma ise tegin, et seda ära teenida? Kas pole siin ka mitte külvi ja lõikuse seadus toimimas? Olen ma teistele teinud samamoodi? (tavaliselt olen, kui midagi kapitaalset juhtub). Kuidas olen ma selliseks teise inimese käitumiseks põhjust andnud? Mis teda minu juures häirib? Jne jne.

Allen Hood ütleb ühes oma jutluses (mis on tasuline ja seega linki ei saa anda), kui keegi meid kriibib, siis esimene asi on see, et me mõtleme, no tal on ehk 2-5% õigust, aga ülejäänus, st 95-98% ta eksib. Ja siis mõtleme, et no SELLISE inimesega ei pea mina mitte läbi käima. Ja südamest võrsub viha juur ja kannab vilja ning me hakkame ehitama müüre enda ümber ja seda inimest välja tõrjuma. Allen ütleb ka, et väga suur vale on see, et arvatakse, et kogudus on siis täiuslik, kui meil pole mingeid pingeid ega inimestevahelisi probleeme. Vale on see sellepärast, et sel juhul ei saaks olla ka inimestevahelist tõelist suhtlust, see oleks vaid nö vineeride tasemel ja siis on loomulikult kõigil mugav. Aga ka igav.

Hoopis kõrgem tase oleks ühine osadus ja mitte vaid nö kontserdi kuulamise tasemel ja siis ühine kohvilaud, vaid tõeline ühistegevus ja koos elamine. Siis sa oled sunnitud selle teise inimese nõtrusega elama ja ei saa põgeneda oma müüride maailma. Nagu näiteks perekonnas. Üks kivi ihub teist ja kuigi võid väga solvunud olla mingil hetkel, tuleb leida lahendus. Ja õnnelikud on need paarid, kes valul oma südame purustada laevad ja leiavad selle protsessi tagajärjel iseennast uuesti, täiesti uues kvaliteedis.

Teine võimalus on üksteisest nö mööda elada ja selle tagajärjeks on kas pakasuhha või lahutus. Oi kuidas ma nüüd kahetsen, et oma kooselus ei kasutanud ära neid arvutuid võimalusi kasvamiseks ja alistumiseks, vaid arvasin, et teine on praktilises elus ja igavikulistes asjades nö rumal pagan (st mitte kristliku, vaid budismi tagapõhjaga otsiv ja avatud hing) ja et ma tean ise paremini, mis või kuidas. Kuidas saakski selline asi muu kui pankrotiga lõppeda? Hiljem alles, kui valgus mu südame põhja tungis, sain aru, et minu kristlikkusele (st välisele mõistuseusule) vaatamata oli tema igas olukorras õigem mind ning vahendas Jumala tarkust mulle ikka ja jälle, kuid mina olin liiga pime oma "kristluses", et ma ei saanud sellest aru ja sõdisin vastu.

Väga lähedaseks osaduseks kutsub Jumal ka meid. Õp 26:26 Vihkamine katab ennast kavalasti, aga koguduses tuleb ta kurjus ilmsiks. Ega ikka ei tule küll, kui vineerid omavahel suhtlevad ja seda ebamugavat valgust enese sisse ei lasta. Aga võib olla polegi see siis kogudus, vaid hoopis klubi, kus lihtsalt hea käia on?!

Pidage lausa RÕÕMUKS, vennad (ja õed), kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, manitseb Jakoobus oma kirja alguses. Peetruse 1. kirja algus: 6Sellest päästest te rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes, 7et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel.

Kiusatused, katsumused, raskused, need on kõik meie elus selleks, et meie süda saaks muutuda ja Jeesus sinna oma armu valada ning lõpuks tuleks usk, mis leitakse kallihinnalisem kullast olevat. Heal päeval on iseenese tarkuses väga hea kõndida. Aga kui tekk alt tõmmatakse, siis pead tõsiselt seisma ja arutama, et mis see nüüd oli ja mida ma selle kaudu õppima pean?! Sest mida enam ma usun, et Jumal on selle universumi looja ja juht, seda enam ma kogen, et juhuseid ei ole olemas. Mida rohkem on mu silmad-kõrvad lahti, seda enam näen seoseid inimeste ja sündmuste vahel ja ka see alandab põhjalikult. Kes on inimlaps, et Sa tema peale mõtled, oo Issand!

Alternatiiviks on rünnata sõnumitoojat, ta marginaliseerida ja ära ajada, nagu juhtus tähendamissõnas, kus mõisnik saatis mitmeid saadikuid asju korrigeerima ja kõik tapeti. Lõpuks saadeti poeg ja see tapeti ka. Peaasi, et pidu edasi kestaks. Aga ei kesta ju. Ühel päeval tuleb peremees tagasi ja teeb selged sotid. Ja siis öeldakse, et Issand: millal me nägime sind sellisena?! Me pole sind tähelegi pannud! No muidugi ei ole, teil oli liiga palju tegemist saadikute vaigistamisega, te ei pannud mind tähelegi!

Kui eksitus või haiget tegemine tuleb võimukandja poolt, siis peame mõistma, et mitte sellepärast, et nad pahad on, vaid lihtsalt kukub nii välja. Nad on oma süsteemi ennast nii kinni mõelnud ja ei oska teisiti (nt ). Sellised olid ka käsuõpetajad Jeesuse ajal, kes oma otsustes juhindusid oma parimast äranägemisest ning püüdsid Jeesust hukates vaid säilitada rahvast. Parem on kui 1 inimene hukkub, kui terve rahvas otsa saab! Kui Jeesusel lasta tegutseda, tulevad roomlased ja võtavad linna. Nad olid vastutustundlikud ja vastutusvõimelised isikud. Mis on ju iseenesest väga positiivne. Olgu mingi selgus, kui pidev ebakindlus. Samas ei välistanud Jeesus neid Jumala riigist ja kutsus ikka pöörduma. Vastus oli aga samuti süsteemne: Kas meie peaksime vabaks saama?! Oleme ju Aabrahami lapsed! (vt Vägvisare ). Ehk teisisõnu, me teame ise paremini, meil on ju vahva amet! Milline enesekindlus kõikväelise Jumala ees!

Kui meile teevad haiget inimesed, kes meie hoolde on usaldatud, kes meist ehk ka nõrgemad on, siis ei oska ka nemad teistmoodi, sest nad on sisemiselt langenud ja purunenud inimlapsed. Nagu me kõik. Nende, nagu ka teiste puhul kehtib ilmselt alljärgnev laulukatke:
One thing is certain
when people are hurting
They are only asking for our sun to shine
Sama põhjus, miks lapsed mõnikord halvasti käituvad. Nad tahavad kogeda kedagi suurt ja head enda kõrval, kellele toetuda.

Lase patul purustada oma süda, mitte oma lootust evangeeliumile! manitseb meetilga autor T. Wilcox (raamatukogudest veel saab 1998. a versiooni). Sest ilma Jumalata patu ja kurjusega silmitsi seistes, ilma omatehtud vahendite ja müürideta, me hukkuksime kohe. Samas, omatehtud vahendid ja müürid aitavad meid praegu, mõni aeg, kuid ei suuda vastu pidada igavikulistele raputustele. Miks siis nende peale energiat, raha ja aega kulutada? Parem juba haarata tõelise varustuse järele Ef 6:10 jj ning koopereeruda Kõigekõrgemaga.

Issand on armukade Jumal ja järelejätmatu, ta tegeleb meiega nii kaua, kuni me alistume, ükskõik siis millal. Tema jaoks pole selle eesmärgi saavutamiseks ükski ohver liiga suur, OMA POJA on ta juba andnud, et ükski, kes temasse usub, hukka ei saaks Jh 3:16. See ohver oli väga suur, seetõttu ei saagi ta jääda igavesti pealtvaatajaks, kui meie iseendid oma petlikes himudes hävitame. Ta tuleb ja võtab need kargud ära, ühel või teisel viisil. Kui aga sinu elus mingeid väljakutseid polegi, siis mõtle järele, kas oled ehk armust üldse ilma jäänud (vt Karistus ja armastus).

Kui teeme Issandaga koostööd ja kargud ise ära anname, saame lihtsamalt (nagu videokoolitusel, kus rollimängija, kes vähem vastaline on, jääb lõpus nö vähem lolliks). Kui vastu paneme, siis läheb kehvemalt. Kui lõpuni vastu paneme, siis murtakse meid äkitselt ja paranemist pole. Õp 29:1 Ja kõik see on Jumala armu väljendus ja tema tahe, sest ta ootab ja igatseb meie südant, mis oleks täis armastust. Iseasjade peale seda armastust aga võtta ei saa, parimal juhul on see vaid enesesugestsioon ja meelepete.