8Kuidas te võite öelda:"Me oleme targad ja meil on Issanda Seadus"? Tõesti, vaata, kirjatundjate valesulg on teinud selle valeks.9Targad jäävad häbisse, nad ehmuvad ja nad tabatakse.Vaata, nad on põlanud Issanda sõna -mis tarkust võib neil olla? (Jeremija 8).
Paulus ütleb kuskil, et mu lapsukesed, kelle pärast ma jälle olen lapsevaevas, kuni Kristus teie sees saab kuju... Olen viimastel päevadel mõelnud oma õpilastele seminari päevilt ja ei saa lahti tunnetusest, et midagi läks seal kapitaalselt valesti. Ma küll püüdsin, ma küll otsisin, aga taevas oli kinni, enamuse ajast, aga tööd tuli teha (sest palka maksti) ja sõna tuli kuulutada ja õpetada. (Jr 14:14, Jr 23:26) Lisaks oli keha ümber suur "rasvavaru" -kõik see õpitud tarkus, mis eelneva kolme aasta jooksul minusse oli valatud. Pidu võis alata.
Paar päeva tagasi juhtus mu kätte mingi väljavõte ühest raamatust, kus räägiti armust ja mida see tähendab, et meil on õigeksmõistmine usu läbi (justification by faith). Ja seal räägiti, et see kindlasti ei ole õigeksmõistmine mingil muul moel, nagu näiteks tegudest (justification by works) ega teadmistest (justification by knowledge).
JUSTIFICATION BY KNOWLEDGE! Kas pole see mitte see, mis tänapäeval on meie eesmärk?! Kuidagi usume, et kui me midagi oma mõtetest läbi oleme lasknud, siis sellest piisab. Inimmõistus, mis humanismis on tõstetud Jumala asemele, on ka koguduses tõe kriteerium. Samas ütleb Jumala sõna, et see, et meil on Jumala Sõna (seadus, nagu Jeremija ütleb) ja et me seda loeme ja edastada püüame, ei ole piisav. Kirjatundjad võivad ise selle valeks teha, kui nad ei ole osaduses Issandaga, et Temalt saada Vaimu kosutavat kastet. Pigemini on ju praktikas nii, et minnakse nende allikate juurde ja nende inimeste juurde, kes on midagi leidnud ja kogenud ning kopeeritakse nende pealt. Ka see on üdini vale. Jeremija kaudu ütleb Issand:
30Sellepärast, vaata, ütleb Issand, olen ma prohvetite vastu, kes varastavad üksteiselt minu sõnu.31Vaata, ma olen prohvetite vastu, ütleb Issand, kes pruugivad omaenese keelt ja ütlevad: "Issand ütleb."32Vaata, ma olen nende vastu, kes prohvetlikult kuulutavad vääri unenägusid, ütleb Issand, ja jutustavad neid ning eksitavad mu rahvast oma valede ja kelkimistega. Ometi ei ole mina neid läkitanud ega käskinud ja nad ei too sellele rahvale mingit kasu, ütleb Issand. (Jer 23).
Ehk, kui osadust ei ole ja kui Sõna on kinni, oleks parem olla vait ja Issanda ees meelt parandada. Sest oma tarkuses ja oma jõus edasi minnes kogud sa tuliseid süsa enese pea peale. Vahet ei ole, et sa annad edasi mingit sõnumit, mis sind ennast inspireeris. See on justkui läbi nämmutatud roog, mille välja sülitad ja teistele söögiks annad. Leib peab olema värske, otse Issanda käest, otse sellele inimeste grupile. Ja kui see toit on Issandalt, siis ei ole selles ka Sõna põhjal vasturääkivusi.
Näiteks, hiljuti kuulsin jutlust, kus manitseti, et kõik sõnumid, mida tohib edasi rääkida, peaksid olema rahust, need peaksid olema Jumalalt, nagu Jeremija ja Hesekieli sõnumid. Ainult et... Nii Jeremija kui Hesekieli sõnumid olid KÕIKE MUUD kui rahu sõnumid. Mõlemad elasid Paabeli vangipõlve eel/ajal ja püüdsid rahvast tuua meeleparandusele. Irooniline on see, et just valeprohvetid olid need, kes rahusõnumit kuulutasid.
10Sellepärast ma annan nende naised teistele, nende põllud vallutajaile. Sest kõik, niihästi väikesed kui suured, ahnitsevad kasu; kõik,niihästi prohvetid kui preestrid, petavad.11Ja mu rahva, mu tütre vigastust ravivad nad pinnapealselt, öeldes: "Rahu, rahu!",kuigi rahu ei ole.12Kas nad häbenevad, et nad on teinud jäledust? Ei, nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust. Seepärast nad langevad langejate hulgas, oma karistusajal nad komistavad, ütleb Issand.13Ma nopin nad ära sootuks, ütleb Issand. Ei jää viinamarju viinapuule ega viigimarju viigipuule ja lehed närtsivad. Ja mis ma neile olen andnud, läheb neist mööda. (Jer 8)
Ja patuks pole niivõrd see rahusõnumi kuulutamine, kuivõrd see, et Juuda on patust HAIGE ja vigastatud, kuid neid vigastusi ravitakse kerglaselt. Rahva juhid ei saa isegi aru, et rahval midagi viga on. Nende enda ahnus ja pettus oli nende silmad pimestanud ja nende südamed sulgenud. Süda oli rasva läinud. Ja selle pärast võiks Jumal mistahes vaimulikke õnnistusi saata, see kõik läheb neist mööda, sest Issandat ei panda tähele.
Selles samas 8. peatükis on ka sõnad: 7Isegi toonekurg taeva all teab oma seatud aega, turteltuvi, pääsuke ja rästas peavad kinni oma tulemisajast,aga minu rahvas ei tunne Issanda Seadust. Oleks juba aeg tunnistada, et me ei tunne Issanda seadust. Et ka meid on Issand tahtnud koguda kui Kanaema oma poegi tiiva alla ja kutsunud osadusse (kuula T. Hollmanni jutlust aastast 2005), kuid me ei ole tahtnud. Me põgeneme ise, me tormame ise, me teeme omi asju (ja palvetame, et Issand ikka õnnistaks, nagu Eesti hümni viimane salm).
Selles samas väljavõttes oli ka võrdlus patu ja surma kultuuri ning armukulutuuri vahel. See esimene põhineb ärevusel, performance'il (st väline kest on tähtis), saavutusvajadusel ning perfektsionismitaotlusel (kas pole tuttav?), armus elu on aga midagi sellist, kus kõik täiesti tajutavalt uueks saab ja inimese mõtteisse tuleb teine reaalsus, ta näeb elu ja kõike hoopis teise nurga alt. Kas oleme sinna jõudnud, peaksime endilt väga ausalt küsima... Või elame pettekujutelmades ning jut(l)ustame nendest ka teistele?
Meie kuulutus hoopis, tundub, et algab ja lõppeb Johannese 3:16-ga. Jumal on kõik teinud, võta ainult vastu. Ja kogu ülejäänud Piibel visatakse minema, sellesse ei suhtuta tõsiselt, et tegelikult on Jeesuse ristisurma ja päästetöö lõppeesmärgiks veatu Talle pruut, kes on vaba oma himudest ja särab patuses maailmas kui küünal, mida ei saa panna vaka alla. Valgustatud mõistus on väga kaugel sellest lõppeesmärgist.
Ma soovin, et igaüks, kes seda lugema juhtub ja samas jutlustab, mõtleks väga tõsiselt õpetaja vastutusele, karjase vastutusele ja sellele, et sinult ja minult nõutakse kord aru, kuidas me seda teinud oleme ja mismoodi Issanda lammaste eest hoolitsenud. Hesekieli 34 olgu meile siin juhatajaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar