Hea või kuri?

Tagasiside eilsele postitusele tõi välja küsimuse, et ei tea, kas see maailm ikka nii kuri ongi. Teisalt oli vastus, et on veel kurjemgi, kui arvame. Et kus siis tõde on? Või on mõlemal õigus?

Kahtlemata on ju Jumal loonud maailma ilusaks ja heaks. Samas on 1/3 inglitest langenud ja samuti 100% inimkonnast. Ja see kurjus, mis tuleb, kui need kaks gruppi kokku saavad, on mõõtmatu.

Mida rohkem ma selle küsimuse üle mõtisklesin, seda rohkem tundsin ma vajadust jagada üht ammukuuldud lugu. Nädalapäevad pärast 2004. a tsunamit olime mehega reisimas Aasias ja tegime vahepeatuse Bangkokis. Seal juhtus mulle kätte üks kohalik ajaleht, mille juhtkiri lahkas päevaprobleeme. Ja seesama juhtkiri vahendas esiti mingit appikarjet ühiskonnas, et näed, lapseröövijad ja inimkaubitsejad ei või nüüdki, sel nii valusal ajal oma tööd katkestada?! Ja juhtkiri oponeeris, et huvitav, miks nad peaksid? See oleks ju ülimalt silmakirjalik. Neilgi on ju vaja oma pered toita... On ikka dilemma, kas pole? Nagu seegi, kui arst leiab sõja ajal vaenlase haavatud sõduri, siis kas ta peaks ta kõigepealt terveks ravima ja siis omadele tapmiseks üle andma? Samas, miks ta peaks tervenenud vaenlasel minna laskma paljalt selle pärast, et too haavatud oli?! Ja kohe ei saaks ta haavatut tapmiseks üle anda, sest siis ta ei täidaks Hippokratese vannet.

Kas pole huvitavad küsimused? Ja mõtle, kuidas mõtled, ikka jõuad absurdini. Miks? Sest me püüame oma mõtetes lepitada kaks reaalsust--jumaliku headuse, mis meil kõigil südames kusagil on ja teiseks selle lõpuni langenud inimkonna, mis väsimatult mässab Jumala vastu nii sõnades kui tegudes, teinekord isegi see osa, kes end kristlasteks hüüavad.

Me elame Jumala loodud maailmas, kus on soe, valge ja hea. Ja me võtame seda nii iseenesest mõistetavalt. See peabki nii olema. Jumal peabki mulle kõike andma ja mina võin teha täpselt nii, nagu mina tahan ja Tema ei saa mulle midagi teha. Ja ometi, kui me piisavalt kaua mõtiskleksime Jumala loodu üle, siis näeksime ka Loojat. Sest nagu ütleb Rooma 1:20 Tema nähtamatu olemus, tema jäädav vägi jajumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldaksetema tehtule, nii et nad ei saa endid vabandada,21sest et Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanudteda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ningnende mõistmatu süda on jäänud pimedaks.

Ma hakkasin sellele iseenesestmõistetavusele mõtlema siis, kui kuulsin esimest korda jutlust 23 minutes in Hell, kus Bill Wiese räägib oma öisest ilmutusest, kus ta oli põrgus ja mida ta seal koges. Minu jaoks on see jutlus usaldusväärne selle poolest, et ta peamine lähtekoht on selline, et põrgus ei ole midagi Jumalast. Jumal on armastus--põrgus seda pole, Jumal on valgus- seda pole ka. Kõige suurem defitsiit on vesi, mida pole seal tilkagi. Sest vees on elu.

See kõik tähendab ju seda, et mida rohkem on meie seas Jumalat, seda rohkem on ka kõike head. Mida rohkem aga Teda tõrjume, seda vähem on meis ja meie ümber armastust, valgust, headust, elu ja kõike muud. Ning kui Jumal end täielikult taandaks mistahes olukorrast, siis olekski põrgu. Ja inimesed, kes Jumalaga midagi tegemist teha ei taha, neile võimaldatakse igavikus nende valik. Aga siis on juba hilja ümber mõelda. Praegu on hästi soodus aeg. Vaata, nüüd on päästepäev!!!

Aga tagasi tulles selle headuse ja kurjuse küsimuse üle, siis tundub, et inimesi on igasuguseid (see oli nüüd küll avastus:-S). Ma mõtlen selle all seda, et osad rahulduvad nii lihtsalt ja teised aga visklevad ja virelevad ja mida iganes sa neile pakud, ikka pole see, ja ikka tahaks midagi muud. Alliksaar kirjeldab seda ehk kõige täpsemalt (ja mitte ainult tsiteeritud luuletuses, vaid mujalgi):

Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse, pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab ilma, et ta üldse otsiks.

Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.
Ma kannan endas kosutavat kaevu
nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua
ja põdema jään janu võikaid vaevu.

Saan haavu unelmate sõjatandril.
Ei taha ja ei oskagi neid katta.
Laev olen, mille sadam asub mandril,
mis praegu on veel merest kerkimata.

Sellistele otsijatele võib ka väliselt ilus ja tore keskkond olla piin, sest ta tunneb janu, mida miski ega keegi muu kui Jumal ei suuda kustutada. Ja selles mõttes tähendab see elamist väga kurjas maailmas, kus Jumal on varjatud ja eluvesi suurim defitsiit. Mis võiks olla hullem janu võikatest vaevadest?!

Ma arvan, et ka mina sain haavu neilsamul unelmate sõjatandril ning ei osanud ega tegelikult tahtnudki end kaitsta. Ja selline sihitult hulpiv laev on vaid masenduseks nii endale kui teistele. Aga praegu tunnetan tõesti, et see sadam ja manner on minu jaoks merest (taas) kerkinud ja seetõttu ei kõiguta ka tormid enam nii väga. Kuid see pole vaid minu privileeg. KÕIK on kutsutud! Oleks vaid janu ja seda tunnetust, et ise ei jõua nende läteteni, mis südames olemas on...

Js 55:1Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima!

Jh 7:37Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: "Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Jh 7:38Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed."