Gamaalieli jalge ees

Mitte kõik variserid ei olnud pahad! Absoluutselt nõus! Ma läheksin veel kaugemale ja ütleksin, et mitte ükski variser ei olnud iseenesest paha. Nad olid tolleaegne vaimulik eliit, parimad rahva hulgast, kes elasid ja teenisid Jumalat oma parima arusaamise juures. Ja paljud neist olid ka otsijad hinged.

Nikodeemus tuli öö varju all Jeesuse juurde, sest tahtis õppida. Jeesus vastas talle, et mitte keegi ei saa Jumala riiki näha, kui ta ülevalt ei sünni. Vt. Johannese 3.ptk. Nikodeemus ei mõista seda ja küsib edasi. Ning Jeesus vastab. Kannatlikult.

Siis oli see noor käsuõpetaja, kes oli kõik käsud pidanud ja tahtis Jeesuse juurde tulla. Jeesus ütles, et tore, et oled pidanud, nüüd mine müü oma vara maha ja jaga vaestele. Noormees läks kurvalt ära, sest tal oli palju vara.

Nagu Nikodeemusele, nii vastab Jeesus ka noorele käsuõpetajale sisuliselt sama asja: sinu enese väärt olemisest ei piisa. Jumala riigi dünaamika ja tegutsemispõhimõte on midagi hoopis muud. Pead enne iseenesest täiesti tühjaks saama, kõik pühkmeiks arvama ja siis saad Kristuse üldse vastu võtta. Uuesti sündima, saama korraga mõnes mõttes jälle väetiks beebiks, kes ise midagi ei oska ega suuda. Vaid teiste abile lootes on võimalik ellu jääda.

Nii et nad olid otsijad. Nad olid ka austusväärsed. Vaimulikus ühiskonnas... No kes siis veel?! Vaatamata Rooma ülemvõimule juhtisid nemad seda rahvast. Nad pidid seejuures vaatama, et kõik jääks piiridesse, et ei oleks väga palju rahutusi, et roomlased riiki ära ei võtaks. Seega olid nad suured praktikud. Püüdsid tegutseda nii, et kirik keset küla jääks. Et oleks selline mugav ja pretensioonitu elu, pragmaatiline juhtimine. Ja kui mingeid aateid või inimesi selle nimel ohvriks peaks tooma, siis las toome. Milles küsimus?! Ja enamuse tahe/arusaam peab võidutsema vähemuse üle. Parem on, kui üks inimene hukkub, kui et kogu rahvas hukka saab, prohveteeris ülempreester. Ehk parem on, kui ühe probleemse inimesega lõpparve teeme, siis jäävad teised rahule, oleks tänapäeva kontektsis see lause.

Gamaaliel oli väga lugupeetud inimene. Pauluse endine õpetaja. Tema sõna maksis suurkohtus. Ja seda sõna jõudu rakendas ta siis, kui Johannest ja Peetrust taheti hukata heateo pärast, mille nad olid vigasele teinud. Gamaaliel tõuseb püsti ja ütleb, et ärge ikka hukake, mine tea, äkki ikka oli see imetegu Jumalast, mõelge, kui me need ka ära tapame, siis milline võiks olla Jumala karistus!

Ta ei mõtle nende kalameeste ja nende heaolu peale, ta ei mõtle, et suurkohtus väänatakse õigust. Tal pole midagi selle vastu, et mehed peksuga vabaks lastakse. Peaasi, et saaks kuidagi nii, et Jumal ei karistaks. Gamaaliel oli olnud üks nende hulgast, kes ka Jeesuse oli surma mõistnud ja hukanud. Ta oli näinud tagajärgi. Lõhutud tempel ja kärisenud eesriie. Ja nüüd oli see hirm, mis nüüd teda mõtlema pani, et kas maksab ikka Jumala vastu lõpuni mässata?! Õppinud ja targa mehena teadis ta vastust-- muidugi ei maksa!

Teoorias oleme me kõik tugevad. Aga kuidas ikka selles paljasjalgses terava keelega puusepas, kes kõigile näpuga näitab, ära tunda Jumala poega... Vaat see on küsimus. Kuidas asotsiaalse välimuse ja sõjaka kõnega Johanneses ära tunda Jumala kallist tööriista ja teerajajat Jeesusele? Ka tema ütleb ju väga tervaid ja ebameeldivaid asju, mis hirmsasti hinge kriibivad. Vaat see on küsimus.

Eks vastused ikka sellelsamal puusepal olemas. Kuidas te võite uskuda, kui te ootate austust üksteiselt ega otsi seda austust, mis tuleb üksnes Jumalalt? (Joh 5:44). Ehk see sama, mille pärast me Gamaalieli imetleme, et ta oli väga austusväärne rahva ja suurkohtu hulgas, on see, mis talle endale tema suhtes Jumalaga püüdepaelaks saab. Tal on kõik juba siin elus käes, võiks siinkohal parafraseerida Mäejutlust.

Tooksin siinkohal terve lõigu Johannese 5. ptk.
41Mina ei vaja austust inimestelt, 42kuid ma tunnen teid: teie sees ei ole armastust Jumala vastu. 43Mina olen tulnud oma Isa nimel, ja ometi ei võta te mind vastu. Kui mõni teine tuleb iseenese nimel, siis tolle te võtate vastu. 44Kuidas te võite uskuda, kui te ootate austust üksteiselt ega otsi seda austust, mis tuleb üksnes Jumalalt? 45Ometi ärge arvake, et mina hakkan teid Isa ees süüdistama. See, kes teid süüdistab, on hoopis Mooses, kelle peale te oma lootuse olete pannud, 46sest kui te usuksite Moosest, siis te usuksite ka mind, sest tema on kirjutanud minust.47Aga kui te isegi tema kirju ei usu, kuidas te siis saate uskuda minu sõnu?"

Praktilised küsimused:
1. Mida tähendab: Kui keegi tuleb iseenda nimel? Kuidas ma selle ära tunnen? Kõik ju väliselt ütlevad tänapäeval, et nad tulevad "Jeesuse nimel". See ju ei aita (Lk 6:46 Aga miks te mind hüüate: "Issand, Issand!" ega tee, mida ma ütlen? või isegi Mt 7:22)

2. Kas ma ootan austust inimestelt rohkem kui austust Jumalalt? Kuidas ma austust Jumalalt ära püüan teenida? Mida ma selle nimel teen? Kas teengi üldse midagi?

3. Kas ma usun Moosest? Kas Jumala sõna on mulle tõeliselt tähtis? Kas ma loen seda valimatult ega otsi vaid kirjakohti, nii nagu mu kõrvad sügelevad? Kas ma lasen Jumala sõna terval mõõgal oma südames tööd teha. (st kas Jumal noomib mind Sõna läbi või olen ma sohilaps (Vt. Karistus ja armastus ).

4. Kas mu usk on pigem pragmaatiline (üks kõigi eest) või pigem ebaratsionaalne (kõik ühe eest). Ehk variseride kuldreegel, parem kui üks hukub, kui terve rahavs otsa saab Versus Hea karjane, kes 99 sinnapaika jättis ja ühele järele läks.

5. Kas minu sees on Jumala armastus? Inimestena me ju tunnetame, kas me kedagi armastame või mitte. Kas mind täna motiveerib armastus Jumala vastu (andumine armastavale peigmehele) või pigem hirm: vennad, tõmbame veitsa tagasi, peksame neid kalamehi ja hoiatame. Muidu mine tea, mida Jumal VEEL võiks teha. Templit nagunii vaja lappida.