Paulus kirjutab oma usupojale Timoteosele: (2Tm 3:14): 14Aga sina püsi selles, mida sa oled õppinud ja usaldanud, teades, kelle käest sa oled õppinud, 5ja kuna sa tunned lapsest saadik pühi kirju, mis võivad sulle tarkust anda päästeks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses. 16Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks,noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses, 17et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole.
Paar märkust: 1. Pühad kirjad võivad tarkust anda ja tulla päästeks, aga ei pruugi. Asi ei juhtu iseenesest. Midagi on veel lisaks vaja. 2. Väärtusta koguduse ihu osadust (püsi selles, mida oled usaldanud, teades, kes seda sulle õpetas) 3. Pühakirja õppimise ja uurimise eesmärk on Jumala rahva varustamine praktiliseks eluks, mitte ajugümnastika.
Piibel kui raamat. Tõlgendamise võimalikkus ja praktiline näide.
Kuigi Piiblisse tuleb alati suhtuda austusega ja kohelda seda kui Jumala Sõna (pese eelmnevalt määrdunud käed, hoia Piiblit korralikult, palveta ja otsi Jumalat, enne kui lugema/uurima asud jne), tule samas ka mõista et Piibel on antud meile ajaloolis-grammatilises kontekstis. See tähendab seda, et sündmused toimusid teatud ajal, neil oli teatud tähendus, teatud põhjused ja tagajärjed. Seega on inimajalugu üks olulistest komponentidest Piibli sõnumi mõistmisel. Enamasti küll selles kontekstis, et näe, juhtuski nii, nagu Issand oli ette ennustanud. Ajaloolises tõlgenduses tuleb tähele panna ka kultuurikonteksti ja kirjutamise tingimusi. Võiks iganenud tavade kohta küsida, et mida tänapäeval see tähendada võiks, kuidas on kombed muutunud (nt tänapäeval ei teenita kujusid (baale), aga kas tähendab see, et meil ebajumalaid polegi?! Kui on, siis millises vormis me nad tänapäeval ära tunneme?)
Teiseks tähendab see seda, et Piibel on kirjutatud inimkeeles, et INIMENE seda lugedes sellest aru saaks. Vastandiks oleks mingi märk või kujutis, mida ainult keegi väga valitud inimene mõista saaks ja ainult väga spetsiaalste instrumentide (nt võluprillid) abil. Ajaloos on sellised näited täiesti olemas. Piibel aga on KÕIGILE kättesaadav, täpselt nii nagu Jeesus sündis tallis, et kõik inimesed ennast temaga samastada saaksid, on ligipääsetav ka Jumala sõna. Sõna lugemine ja mõistmine pole vaid valitute privileeg.
Grammatiline kontekst tähendab lisaks kättesaadavusele ka seda, et seda tuleb lugeda kui igat teist raamatut, kus sõnadel on mingi tähendus ja laused moodustavad terviku, millest koosne tekst. See tähendab lühidalt seda, et kõik kirjanduse ja emakeele tunnis kuuldu, kuidas tekstist aru saada, tuleb kasuks. Jällegi on kontekst üks olulisemaid asju.
Tähele tuleb panna sõnade tähendust.
1. Sõnade kasutus -Milliseid sõnu kasutatakse? Mis on nende värving, emotsionaalne/mitteemotsionaalne? Milline on õhkkond seda lugedes?
2. Sünonüümid ja antonüümid- samatähenduslikud ja vastupidise tähendusega sõnad (midagi lugedes püüa mõelda sünonüümidele ja antonümidele)
3. Metafoorid ja muud kõnekujundid.
Tähele tuleb panna ka sõnade omavahelisi seoseid. Sõnade järjekord lauses, korduste kasutamine, jne.
Tähele võiks panna ka kirjanduslikku žanrit (kas on tegemist poeesiaga või jutustusega), sest neil kõigil on väike omapära, kuidas mõista. Nt. heebrea luule üks põhimõtteid on, et teine rida kordab sageli esimest (kas sünonüümselt või antonüümselt), kuigi võib olla väljajätmisi ja kõik elemendid pole esindatud. Nt Js 1:3Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime, aga Iisrael ei tunne, mu rahvas ei taha mõista.
Kas siin on tegemist sellega, et härg on targem kui eesel? Üks tunneb peremeest, teine aga ainult tema toidulauda?! Sugugi mitte, kirjakoha võib lahti kirjutada/mõelda nii ja lisada puuduvad sõnad:
Härg tunneb oma peremeest (ja Isanda sõime)
ja eesel (tunneb) oma (peremeest ja) isanda sõime,
aga Iisrael ei tunne (oma peremeest ja oma isanda sõime, st kust toit tuleb),
mu rahvas ei taha mõista (ei peremeest, ega seda, kust toit tuleb).
sõna AGA vastandab siin kaks gruppi. Juhmid loomad vs Jumala valitud rahvas. Esimene saab aru, teine ei saa. Kui juhm see rahvas siis ikkagi on, kui loomadki Jumalat paremini mõistavad?!
Olemegi jõudnud kirjakoha VAATLUSEST (mis sõnad on kasutatud, kuidas kasutatud) TÕLGENDUSENI (mida see tähendab?). Kolmas etapp on RAKENDUS. See tähendab, et tuleb küsida, mida MINU jaoks see kirjakoht tähendab? Ehk siis küsimused: kas mina TUNNEN (mitte ainult ei TEA temast oma mõistusega, vaid TUNNEN) oma peremeest, st oma Jumalat. Kas mul on isiklik suhe? Kas tahan teda mõista ja tundmises areneda või on mul ükskõik?
VAATLUS - Vastab küsimusele "Mida ma siit loen?"
I. Loe mingi lõik või raamat läbi, püüdes mõelda sellele, millest seal juttu on. Püüa leida põhiidee või sõnum. Püüa loetu sisu kokku võtta lühikeste pealkirjade või alapunktide kaupa. Kirjuta need pealkirjad üles. Nt. Rooma kirja 4. ptk
1. Õndsaks ei saa tegudest 4:1-8
a. Näide 1: Aabraham
b. Näide 2: Taavet
2. Õndsaks ei saa religioossete rituaalide täitmisest
a. Näide: Ümberlõikamine
3. Õndsaks ei saa käsust 4:13-15
4. Õndsaks saab usu läbi 4:16-25
a. Tõotuse kaudu 4:16-22
Näide Aabraham ja Saara
b. Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi 4:23-25
Kõige paremini annab niimoodi liigitada Pauluse kirju, aga meetod on abiks ka teiste raamatute puhul. Evangeeliumite ja nt Moosese raamatute puhul võiks lõikudele ja/või peatükkidele panna oma pealkirja (kui tegevus muutub). Seejärel tuleks vaadata, miks on see järjekord just selline. Mis eelneb, mis järgneb, kas sellel on mingit tähendust? Mõnikord on kasutatud "sandwichi" -hamburgerit, nt veritõbine naine puudutab Jeesuse kuuepalistust just siis, kui Jeesus ruttab surnud tüdruku juurde. Mida see näitab Jeesuse prioriteetidest (nt kiirustamisest, sahmimisest või selle puudumisest jne)?
II. Süüvi sisusse:
1. Esita hulgaliselt küsimusi: Miks? Kuidas? Millal? Mis? Kas? Kes? Kus? Nt. Kes on tegelased? Mis toimub? Kus tegevus toimub? Millal toimub? Mis sündmused leiavad aset vahetult enne seda (kas põhjuslik seos olemas?) ja pärast (tagajärg?-võib olla, võib ka mitte olla)?
2. Kas on tekstis manitsusi, hoiatusi, käske, keelde, nõuandeid, tõotusi, julgustusi?
3. Millise õhkkonna kirjakoht loob? Rõõm, mure, ärritus, tänulikkus, iroonia, ärevus suursugusus?
4. Kuidas on salmid/lõigud omavahel seotud? Milliseid sidesõnu on kasutatud (ja, ning, ega, või, AGA, jne) ja mis lisatähenduse nad annavad. SEEPÄRAST on seal kindlasti millegi pärast. (What is therefore there for?!) Mille pärast siis? Vaata eelnevalt lõiku/lauset vms. (Kuna need asjad on NII, siis SELLEPÄRAST on need teised asjad NII.) Pärast seda kui....; kuna...siis...; selleks et... jne
5. Püüa üles leida võtmesõnad (rasked sõnad, teoloogilised sõnad, sünonüümid, antonüümid, sõnad, mis aitavad loetust aru saada, emotsionaalse värvinguga sõnad, sõnad, mis väljendavad tundeid, korduvad sõnad (kas kõik on otseses või on mõni tähendus ka ülekantud?) Selle viimatimainitu näiteks tooksin sõna "magama" 1 Tess 4:13-15 ja 5:6-7, 10. Sõna on kasutatud kolmes eri tähenduses. Leia need üles!
6. Vali enim silmatorkav võtmesõna ja guugelda seda http://www.piibel.net/ kaudu. Kus on seda sõna veel kasutatud? Millise lisaväärtuse see annab uuritavale kirjakohale?
7. Kuidas haakub see kirjakoht ülejäänud Piibliga? Kuidas läheb kokku või vastandub? Nt meie näide Rooma kirja 4. ptkst. Kas siin on vastuolu Jakoobuse kirja 2. peatükiga, kus ka räägitakse usust ja tegudest. Mida see võrdlus juurde annab tervikliku õpetuse jaoks?
TÕLGENDAMINE- vastab küsimusele: Kuidas seda mõista?
Sageli tõlgendab autor ennast ise (nt Jeesus tõlgendas tähendamissõnu). Mõnikord aitab tekstist aru saada tema kultuuriline ja ajalooline tagapõhi. Lõpuks tuleb vaatluse ja ülejäänud Sõna valgel otsustada, millest tekst räägib. Selle järelduse võiks endale ka kirja panna.
Pühakirja meelevald on Jumala enda meelevald. Sellest tunnistab ka Jeesus Mt 5:18. Peetrus kirjutab Pauluse kohta: 2Pt 3:16 Sama ütleb ta kõikides kirjades, kus ta räägib neist asjust. Nendes on küll mõndagi raskesti mõistetavat, mida õppimata ja kõikuvad inimesed väänavad nagu muidki raamatuid iseendale hukatuseks. Kuna autoriks on Peetrus, lihtne kalamees, siis ei saa "õppimata" kuidagi viidata magistrikraadi puudumisele, vaid ikka sellele, et inimene keeldub õpetust vastu võtmast.
Ehk siin on antud hoiatus, et Jumala Sõnasse ei tohi suhtuda triviaalselt. Tuleb allutada ENNAST Sõnale, mitte vastupidi, väänata Sõna oma mõtetele vastavaks. Üks väga ohtlik ja hoiatav näide saadeti mulle eelmisel nädalal (autorit polnud nimetatud) ja paluti arvamust, et mida see tähendab. Kirjakoht oli Ef 3:20 Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata paljurohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda... Sellest kirjakohast oli keegi järeldanud, et tsiteerin: (((Ef 3:20, see on mõtlemise ja palumise reegel. Mõned arvavad, et saadakse palumise pärast, kuid piibel ütleb ka “palumise” ja “mõtlemise” kaudu. Jumal annab vastused meie mõttemaailma kaudu, võib teha üle kõige selle mida me mõtleme või palume. ))).
Kui sellele sõnale otse silma vaadata, siis mingit mõtlemise reeglit sealt küll kuidagi välja ei pigista. Pigem on ju öeldud, et VÄGI SAADAB KORDA. Ja ÜLE SELLE, mida mõtleme või palume. Vahet pole (selle kirjakoha kontekstis), kas ÜLDSE mõtleme või palume. Kui tuletada selline reegel, siis peaks olema kusagil mujal see väga selgelt välja toodud (nt palvete mõju kohta on ohtralt kirjakohti: Paluge, siis antakse! jne jne), mõtlemise ülistamisest ei oska ma kohe ühtegi tuua. Manitsetakse küll mõtlema taevastele asjadele Kolossa kirjas ja mõtlema ja mediteerima Sõna üle läbi terve Piibli, kuid lõpuks on see ikkagi küündimatu: Issanda teed ja mõtted on kõrgemad (Js 55:8). Kusagil ei ole öeldud, et küll teie palved on ikka mannetud, vastupidi Jk 5:16 Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda. Ükski tekst ei saa tähendada seda, mida seal kirjas ei ole.
Et just niisugused on need väga ohtlikud väänamised, mida õppimatud ja kõikuvad inimesed propageerivad ning mis hukutavad nii neid endid, kui neid, kes neid kuulavad. (parafraas 1Tm 4:16 Pane tähele iseennast ja õpetust, jää kõigesse sellesse püsima, kui sa seda teed, siis sa päästad enda ja need, kes sind kuulavad.)
Ka Jakoobus manitseb 3. peatükis Sõna jagajaid (st õpetajaid). Lõik järgneb vahetult terve peatüki pikkusele manitsusele, mis algab sõnadega, ärge püüdke paljud saada õpetajateks, sest vastus on väga suur. I-le paneb punkti Jk 3. peatüki lõpp:
13Kes teie seas on tark ja arusaaja? Las ta näitab hea käitumisega oma tegusid tarkuse tasaduses.14Kui teie südames on aga kibedat kadedust ja riiakust, siis ärge hoobelge ega valetage tõe vastu!15See pole ülalt tulev tarkus, vaid maine, hingelik, deemonlik.16Sest kus on kadedust ja riiakust, seal on kärsitust ja igasuguseid halbu tegusid.17Aga ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahumeelne, leebe, kuulekas, tulvil halastust ja häid vilju, erapooletu, teeskluseta.
Hoiatus on siin selles, et kui süda pole puhas, ei saa ka Sõnast õigesti aru. Ka Jeesus väljendab seda mäejutluses, öeldes: Kui su silm on rikkis, on kogu ihu pimeduses Mt 6:23. Ja see on VÄGA ohtlik olukord. Kui Sõna on Sulle kuidagi kuiv ja ei avane, siis seisa Jumala ees ja las ta näitab Sulle Su olukorda ja seda, mida on vaja enne ära korraldada. Väga ohtlik on seda kuivust mitte tähele panna ja siis forsseerida ja oma mõtteid Jumala mõtete pähe esitada. Sest süda läheb siis ju järjest kurvamks ja tühjemaks.
RAKENDUS - Kuidas seda praktiseerida?
Jk 1:22Aga olge sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad, pettes iseendid.
Praktika on parim ravim vaimuliku liigsöömise ja "ülisuurte peade" vastu. Praktiseeri ise seda, mida õpetad. Mul siin märkmetes on kirjas 3 sammu
1. veendu, et oled õigesti tõlgendanud
2. pane leiud printsiipidena kirja
3. ela ise nende printsiipide järgi
Kui loed Piiblit oma tarbeks, siis praktikas tegelikult juhtub nii, et need kolm etappi (vaatlus, tõlgendus, rakendus) toimivad koos ja ilma teadliku panustamata (võib olla ka vilumusest). Nt loed midagi ja Vaim avab ja südamesse tuleb äratundmine ja kindel teadmine, mida ma edasi pean tegema. Et mingeid printsiipe pastakast välja imema ei pea. Sõna on nii suus ja südames.
Samas, kui me aga jutlustame teistele, on mingeid juhiseid siiski vaja. Printsiip võiks olla seega:
1. kooskõlas ülejäänud Sõnaga
2. olema spetsiifiline, et inimesi tegevusse innustada (mine oma kambrisse ja sule uks!) mitte liiga üldine ("me peame Jumalat armastama" või "kanna oma risti!"--kuidas seda tegema peaks?)
3. kohandatud sihtgrupile. Mida Sõna täna MEILE ütleb? Milliseid probleeme meie koguduses/kirikus/ühiskonnas see printsiip käsitleb? Milline on sihtgrupi vanus, tagapõhi, vajadus, huvid?
4. olema realistlik. Konkreetne, mitte abstraktne. Samastu kuulajatega, püüa olla kursis inimeste väljakutsetega (probleemid, võitlused).
5. Praktiseeri ise seda, mida kuulutad. (Ära pane teistele koormaid, mida ise vaevalt liigutada jaksaksid, aga ei suvatse (Mt 23:4)).
16Kristuse sõna elagu rikkalikult teie seas, kõiges tarkuses õpetage ja manitsege üksteist psalmide, hümnide ja vaimulike lauludega, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar