Paastumisest

Eelmises postituses väljalubatud teema. Samas pean kohe mainima, et see temaatika ei ole mulle endale nii elavaks saanud, et ma saaksin sellest vabalt rääkida. Seega kasutan suhteliselt palju teiste mõtteid, aga ehk on abiks ikka.

Milleks paastuda?
Piibellik alus
Jeesusele tehti kord etteheiteid, et näed, nii Johannese kui variseride jüngrid paastuvad. Miks Sinu jüngrid seda ei tee. Vastus: Mt 9:15 Ja Jeesus ütles neile: Ega peiupoisid või leinata sel ajal, kui peigmees on nende juures!? Ent päevad tulevad, mil peigmees neilt ära võetakse, küll nad siis paastuvad! Ka mäejutluse paastumise kirjakohas öeldakse, et SIIS kui te paastute, mitte JUHUL kui. Et paastumine peaks olema praegusel ajal, kui peigmees on läinud pruudile aset valmistama, üks täiesti aktsepteeritav tegevus. Ehk siis juhised Piiblis olemas. Kunagi üks väga kallis vana õde Tartus ütles paastumise kohta, et Piiblis on selle koha peal trükiviga. :-)

Vaimuliku sõjapidamise ja teenistuse vahend
Kui jüngritel olid raskemad tervendamisjuhud või kui nad sellega hakkama ei saanud, ütles Jeesus, et see sugu ei lähe välja muidu, kui palve ja paastumisega. Palvest üksi ei aita. Algkogudus oli paastuv kogudus. Ega neil üle suurt muud ei jäänud ka. Vaenlane ründas väljastpoolt ja nii pidid nad kõik jõud mobiliseerima. Paastuti kriisiolukordades, nt kui Peetrus vangis oli, aga ka täiesti selleks, et Jumal juhiks nende igapäevaelu ja teenistust. Apt 13 peatükis näeme, kuidas paastumise ja palve järel läkitatakse apostlid välja. Ja need apostlid pööravad pahupidi nii tolleaegse maailma kui mõjutavad kõiki sugupõlvi, kes nende järel tulevad. Mis keelab meil sellesse reaalsusesse astumast?!

Paastumisest räägib jutlus The Fourfold Strengthening of the Saints for the End Times. Need neli viisi, kuidas Taanieli 10. ptk järgi pühasid lõpuajal kinnitatakse on paastumine ja palve, ingli külaskäik, ilmutus jumalikust armastusest (oled väga armastatud Jumala poolt) ja neljandaks, Jumala asjadest arusaam (visioonid, tunnetus). Vaid Jumal võib anda neid kolme viimast. Meie saame end teadlikult nõrgestada (võime saada tühjaks), et oleksime võimelised Jumala poolt pakutavat vastu võtma.

Vahend maailmast eraldumiseks
Sealsamas jutluses räägib Allen Hood ka sellest, et kunagi 40 päevase paastumise ajal oli ta jõudnud 14. päeva ja füüsiline nälg oli kadunud. Aga siis hakkasid teda jälitama mälupildid ribipraadidest ja burritodest. Ta mõistis, et tema ihus on justkui konks, mis teda maailma ahvatleb. Ütleb ju Pauluski, Rm 13:14vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!

Kristlikus usus ei ole midagi loomulikku. Eesmärk on muuta sisemist inimest Rm 6:12 Ärgu siis valitsegu patt kuningana teie surelikus ihus, nii et te tema himudele oleksite kuulekad. Ning seda saab teha vaid Jumal. Inimesed saavad seda vaid järele teha, aga see oleks kõigest hale vari: Kl 2:23 mis on küll tarkuse moodi isetehtud vagaduse ja alandlikkuse ja karmuse tõttu ihu vastu, aga neil ei ole mingit kaalu himude ohjeldamiseks.

Kui oleme ikka veel oma himudes ja neid järgime, siis tekib ka küsimus, kas me pöördumine oli ehtne. 1Ts 4:5 mitte himude kires, nõnda nagu paganad, kes ei tea midagi Jumalast, Või teine kirjakoht Efesose kirjast: Ef 2:3 kelle seas ka meie kõik varem käisime oma lihalikes himudes, tehes liha ja mõtete tahtmist mööda, ning me olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki. Ja väga suur himu ja püünis on ka see, kui ribipraad või burrito sind jälitavad, või kui toidupoes teatud tooted sind nimepidi hüüavad ja ostma ahvatlevad. Ma tean neid ahvatlusi oma kogemusest.

Taaniel, kui ta toodi vangina Paabelisse, tegi toidust selle eraldusjoone Paabeli ja enda vahele. Ta oleks ju võinud mässata nõiakunsti tundide vastu palees või kuidagi teistmoodi, aga ei, tema valib toidu, ehk loobub kuninglikust roast ja pigem paastub ehk sööb taimetoitu (Tn 1:8). Koheselt on näha ka Jumala õnnistus: Tn 1:17 Ja Jumal andis neile neljale noorele mehele igasuguses kirjas jateaduses tarkust ja taipu, Taaniel mõistis aga igasuguseid nägemusi ja unenägusid.

Miks ikkagi siis toit? Allen ütleb ühe jutluse transkriptis: Fasting quickens our spiritual appetites, sharpens our spiritual discernment, combats our trust in our own strength, and weakens the cravings of our flesh. Overeating and overindulgence causes the spirit to grow dim and dull. Spiritual sharpness is diminished, and spiritual discernment wanes (i.e. what you watch on television). Daniel wanted his spiritual discernment to be strong as he entered his Babylonian enslavement. He needed all of his spiritual wits about him in such a Yahweh absent culture.

Lühitõlge: paastumine teeb tundlikumaks Jumalale, vaigistab himusid, tõstab vaimulikku nälga, näitab meile, kui sõltuvad oleme iseenda jõust. Taanielil oli vaja kogu vaimulikku teravust sellises jumalatus kultuuris. Jällegi lubage küsida, kas meie kultuur pole siis läbinisti jumalatu? Kas meil pole sellist teravust vaja?

Paastumise mõjud
Esiteks tunneme, kuidas muutume õelaks ja kurjaks, kui sees korisema hakkab. Keegi kunagi komenteeris, et Jumal oli talle selle peale mõista andnud: Pole midagi. Mina näen sind kogu aeg sellisena! Kas pole irooniline? Kui oleme ümbritsevad inimesed ära petnud oma välise vineeriga, siis usume, et ka Jumal arvab samamoodi. Tema aga näeb ju meid sellistena, nagu oleme. ALATI ja IGA PÄEV.

Mõne päeva pärast füüsiliselt paha tunne kaob ja kogeme keha vabanemist mürkidest. See on iseenesest meeldiv. Mida rohkem paastud ja rohkem mürkidest vabaned, seda kergem on järgmine kord siseneda. Mida rohkem on meid mürke (kofeiin, nikotiin, jne), seda raskem on paastuda, sest tegeleda tuleb ka võõrutusnähtudega.

Paastumise mõju ei ole samas ka automaatne. Selle hoiatuseks on Jesaja raamatu 58. peatükk, kus paastumine oli muutunud eesmärgiks omaette ja õiglus jäeti kõrvale. Ehk ilma Jumalata ja tema armuta paastumine on vaid nälgimine ja see on sel juhul vaid üks ihulik harjutus, millest on vähe kasu. Kui aga avada oma süda Jumalale ja lasta temal seal töötada, võib paastumine saada väeliseks instrumendiks ning eelmise postituse valgel selleks vahendiks, mis Jumala visiooni meieni aitab tuua.

Soovitan tehnilisteks täpsustusteks Mike Bickle'i jutlust: Fast Weekly: Positioning Ourselves to Freely Receive More from God, koos transkriptiga . Inspiratsiooniks võiks lisaks juba mainitud Alleni jutlusele olla Dana Candler - Mourning for the Bridegroom (Hoiatan: tõeline naistekas!) või The Life of Daniel as a Blueprint for End-time Forerunners - Brian Kim 2.22.09 p.m. koos mp3-ga.

Nagu eelmise postituse lõpus mainisin, kutsutakse praegu üles inimesi paastuma 9. aprillini, mis on ühe suure ärkamise sünnipäev (Asuza street). Paastuda võib kuidas iganes, aga soovitav on nn Taanieli paast, mis põhineb kirjakohal Tn 10:3 Maiusrooga ma ei söönud ja liha ega veini ei tulnud mu suhu, ja ma ei võidnud ennast hoopiski mitte, kuni kolme nädala päevad olid täis saanud. Pole väga vaevaline, aga on ikkagi paastumine.

Guugeldades võib leida "Daniel fast" alt netilehti, kus õpetatakse, kuidas väga suurepäraselt antud raamides toitu ikkagi nautida saab ja hoiatatakse, kuidas tuleb ikka lugeda silte, et ükski suhrutera suhu ei satuks. Ma arvan, et need inimesed pole pointile pihta saanud ja püüavad kaameleid neelates sääski kurnata. Point on ju alandus Jumala ees ja Tema ootamine, mitte väheste vahenditega gurmeekokkamine. No meats, no sweets oleks ka väga hea algus, alkoholist loobumine samuti.

Lõpetuseks veel lõik ühest Alleni jutluse transkriptis kirjutatust: Fasting tenderizes our hearts, softens us to the ways of God, and sharpens our discernment to recognize the difference between the holy and the unholy. In fasting we refuse to satisfy our souls with our usual comforts which drain our strength and hinder us from moving forward in the grace of God. Fasting is the great detox of our soul. We starve ourselves from our usual spiritual dietary poisons, and as we give ourselves to fasting, God increases true spiritual hunger and expands our capacity for intimacy, revelation, and spiritual discernment. In fasting we embrace voluntary weakness in order to embrace God’s strength as our solution. Increasing our spiritual clout before others is not the purpose of fasting. In fasting, we place ourselves weak before God asking for a breakthrough in His strength. His strength becomes our true hope and ultimate solution to our problems.