Täiesti ebaõnnestunud pealkiri. Vähemalt see esimene pool. Variser on meie jaoks sõimusõna, keegi, keda meie ise kindlasti ei ole. Ja kui keegi julgeb tulla ja vihjata, et võib-olla ikka oled, siis loomulikult on see inimene lihtsalt pahatahtlik karjerist, kes nö "laipadel kõnnib".
Mõnes mõttes on see väike ülevaade mõnedest Uues Testamendis leiduvatest mõtetest, kusjuures ma usun (või kardan), et meist absoluutselt igaüks võib neisse võrkudesse kinni jääda, kui me ei valva. Võrk, mille nimi kokkuvõtvalt on "Religioon ilma ELAVA Jumalata." Ilma tähele panemata, mida VAIM kogudusele ja Sulle endale ütleb. Nagu Peetrus, kes ühel hetkel võib Püha Vaimu mõju all kuulutada Jeesuse Messiaks ning järgmises lausega saada Jeesuse kõige karmima kriitika osaliseks: Tagane minust, Saatan. Sest sa ei mõtle seda, mis Jumalale kasulik on, vaid püüad inimeste kohaselt asju ajada. Ehk teisisõnu, Peetrus satub religioosse vaimu mõjualuseks.
Nii et absoluutselt parimad meie hulgast peaksid olema valvel, sest religioosne valevaim, see mis inimese Jumalast kõrgemale asetab, käib ringi nagu möirgaja lõukoer, otsides keda neelata. Ja neelabki, kui me valvel ei ole ja Jumala Sõna ning Vaimu märguandeid millekski ei pea. Juudaski, kui ta tegi ettepaneku see kallis nardisalv (rahaliselt väärt aastase teenistusega) ära müüa, talitas ju sellesama vaimu järgi... aitame parem inimesi, milleks selline raiskamine, lihtsalt salvi pealemäärimine... No ja ega kui ta ise seda vaeste abi laiali jagas, ju oleks ka talle endale sealt midagi pudenenud. Nii et võitnud oleksid kõik osapooled... (Jeesus ka, tema on ju vaeslaste abimees!) Täiesti tavaline pragmaatiline mõtteviis tänapäeval...
Ja kui Jumal on vait ja enam ei räägi, siis arvatakse, et ju oleme õigel teel. Aga tegelikult võib olla ka nii, et Jumal räägib küll, kuid seda ei panda tähele e mõnes mõttes räägib liiga tasa ja me ei kuule. Sest humanistlikud pooltõed on meie taustsüsteemi vallutanud ja iga vähegi ebamugavam mõte saab selle tausta valgel vaigistatud: kas Jumal TÕESTI on nõnda ütelnud... Ja mõningase "liha ja verega arupidamise" järel avastame, et ei see küll Jumalast olla ei saanud... Järelikult on endiselt kõik kõige paremas korras... Ning enesekindlus tõuseb lakke...Väga ohtlik olukord.
Üsna sageli, kui oled juht, võib juhtuda, et Jumal räägib Sulle endale Sinu enda jutluse läbi. Kui seda aga tähele ei pane, hakkab see sama jutlus Sinu enda ja/või Su koguduse üle kohut mõistma. Näiteks räägiti meil juba 10-15 aastat tagasi (ja korrati regulaarselt) üht lugu ühest Ameerika valgete kogudusest, kuhu üks mustanahaline tahtis aastaid sisse saada, kuid ei saanud. Lõpuks, kui ta oma murega Jumala juurde läks, vastas see, et Ära muretse, mina pole ka sellesse kogudusse sisse saanud. Kummaline oli seda korduvalt kuulata, nähes, et meie koguduses leidsid kodu ja ühtekuuluvustunde eelkõige inimesed, kes mõne muusikakollektiiviga seotud on. Ja mõned kollektiivid on ihaldusväärsemad kui teised. On inimesi, kes isegi räägivad sellest, kuidas ja mida nad on teinud, et mõnele muusikakollektiivile lähedaseks saada ja milliseid pingutusi see nõudis. Eriti seetõttu, et ta ise ega ta mees laulda ei osanud.
Nii et Jumal räägib. Aga meie ei kuula/ei kuule. Sest me oleme nii harjunud sellega, et Jeesus tuli selleks ja ainult selleks, et meie õnnelikud oleksime. Ja siis ei teeks ta ju midagi, et meie õnnetunnet ja enesega rahulolu rikkuda. Kui lähtume oma praktilises teoloogias vaid sellest isiklikust päästeloost... mina saan taevasse, tule sina ka!-- siis võime ju samal ajal elada nagu tahame ja püüda Jumala abiga ümbritsevast maailmast nii palju välja pigistada, kui vähegi võimalik. Kuid see ei ole enam Piibli evangeelium, see on selle maailma vürsti evangeelium. Kummarda MIND, ma annan sulle KÕIKE ülirohkesti.
Kui aga panna ennast selle suure päästeloo konteksti, et Jeesuse tulek tähendas midagi ka Isale ja Pojale, siis on asjad hoopis teisiti. Isa tahab meie kaudu ilmutada ja pühitseda oma nime maailmas. Poeg tahab endale kaaslast, kes on samaväärne Temaga. Seda silmas pidades jääb päästetud inimese isiklikust õnnest ja õnnetundest häbiväärselt väheks.
Jumala asjad on väga peened ja tundlikud. Kui oleme teda korduvalt trotsinud, taandub ta ning jätab meid meie lämmatava religioossusega üksi. Siis aga, aeg ajalt avanevad armuaknad, mille kaudu võid kõrge lumivalge vangitorni kiviseintest läbi murda. Aga ainult siis, kui ise väga tahad ja igatsed. Sest teiselpool müüri on teadmatus, vaba langemine 9,8m/s2. Ei tea ka ju seda, kas tiivad ikka kannavad? Kas tuul ikka tuleb tiibade alla ja ikka hõljuma jääd? Ja kui ei jää, kui kivina kukkuma hakkad, kas Jumal ikka tuleb kotkaemana ja sind viimasel hetkel maapinnaga kokkupõrkest päästab või langed maha ning puruned tuhandeks killuks?! Ja nii jääbki siis valik, kas istuda vangis edasi või võidelda end vabaks, olgu selle hinnaks või füüsiline häving.
Kuigi, ega see valge vangitorni põrand on ju ka täiesti silmnähtavalt surnuluid täis, nii et mõistusega võib ehk isegi taibata, et ega sealt vangistki mingit eluga pääsemist ei ole. Nüüd ongi küsimus selles, et kui usk on valelootustel, mida üle lootuste lootuses hellitatakse, ega siis ei saagi tõelist pääsemist vastu võttu ega selle poole püüelda. Ikka jääb lootus, et ühel kenal päeval läheb vangitorni uks ise lahti ja siis ma jalutan vabadusse. Pehmelt ja riskeerimata, laiuvatele lõhnavatele lilleväljadele...
Oeh, lubatud ülevaade on jäänud kirjutamata. Panen selle lisasse. Aga nüüd veel üks küsimus, et kui mul tekib kahtlus, et mida siis ikkagi teha, kui on kahtlusi, et minu pastor või vaimulik juht aegajalt just niiviisi nö variserlikult või lubivalge vangina käitub, et mida siis teha? Kas ma saan teda üldse usaldada? Vastus on, et saad ja pead! Sest nii ütleb Jeesus: KÕIKE nüüd, mida nad teile ütlevad, SEDA PIDAGE, aga nende tegude järgi ärge tehke mitte, sest nad ütlevad küll, aga ei tee. Nii et kui isegi pastor peaks ütlema, et näed, Jumal osutab küll mu probleemidele, aga ma lihtsalt ei kuuletu, ei tohiks mõistvalt mõmiseda, a la, et "see ju nii loomulik, kes meist niiviisi ei toimiks", vaid hoopis südames otsustada igale Vaimu puudutusele sõnakuulelik olla. Teisisõnu, sellist käitumist ei tohiks järgida.
Sest Jumal ei ole muutunud ja Tema järgijad ei ole ka sellega hakkama saanud, nagu ütleb Malaakia raamat. Jumal jälestab sellist huultega teenimist, kui süda on kaugel; kui räägitakse kõlavaid sõnu, aga tegudesse need ei jõua; kui Jumala sõna peegeldus iseendi pealt osavalt teistele projitseeritakse ja ennast igasugu muutuste eest kaitstakse. See ongi kokkuvõttes ju inimese ülistamine, millel JUMALA teenimisega üsna vähe ühist on.
Ja armastus on sellisest elust ammu lahkunud. Asemele on tulnud "head" teod ja religioosne innukus, ürituste tihe graafik ja kõrge professionaalne tase. Ilm 2: 4 hoiatab meid, et esimese armastuse mahajätmine on piisav põhjus, et koguduse küünlajalg üldse maha lükata. Lisaks ülejäänud koguduste puudused, mis ühes religioosses koosluses nii tavalised on. Kuni sinnani välja, et see, mis hingitseb, on ka juba suremas (Ilm 3:2).
Kuidas neist lõksudest pääseda? Eks ikka paastu ja palve abil. Kusjuures mitte igaüks üksi kapinurgas, vaid kogukondlik palve, altari ja eeskoja vahel, käristades lõhki südant, mitte riideid. Korporatiivne kriis nõuab korporatiivset vastust. Oh andku Issand armu ja avagu meie südamed.
*********************
Mõned mõtted religioosest vaimsusest. Vt. Mt 23, Joh 7-8 (pole tähtsuse järjekorras)
1) Nad on ära võtnud tunnetuse võtme. Ise ei lähe sisse, teisi aga keelavad... Kuna ise ei arene, ei lase seda teha ka teistel. Arvatakse, et pole enam kuhugi arenenda, st arvatakse, et elatakse valguses, tegelikult on pimedus Vt Joh 8:38-40. Usk oma jäägitusse õigusesse, sest ei nähta arenguvaldkondi oma elus. Klapid.
2) Nemad on “kohale jõudnud”. Kuna arenenda ega muutuda pole vaja, siis mistahes kriitika või parandusettepanekud viiakse isiklikule pinnale, st a la rünnak minu isiku vastu ongi rünnak Jumala vastu. (Jumal, see olengi mina!).
3) Kriitilisus, üleolek teiste suhtes, kes ikka veel teel on, kes ikka veel midagi igatsevad või kaugemale minna tahavad. (need on haiged, palju kannatanud, ebastabiilsed jms). Nemad ise on üle kogu sellest “tõmblemisest”. Soovitus teistele: lõpeta juba ja hakka elu nautima! Suurimaks eesmärgiks on stabiilsus, stagnatsioon, hallatav olukord, kus kõik "paigas" on, et oma jõud ikka üle käiks.
4) “raamatupidamine”- tulud, kulud, saldo. Täna teenisin armu välja … yes! (Ma tänan Jumalat, et mina pole selline nagu teised, mu religioosne teenistus on palju innukam, isegi mu kasvatus on tunduvalt parem, kui teistel...)
5) kartus (vajaduse puudumine) vaadata oma südame sügavatesse soppidesse (a la kõik on niigi hästi, milleks ennast katkestada). Täis surnuluid, ütleb Jeesus, aga ega nad ise seda ei tea ja ei tea ka inimesed, kes nende valgeks võõbatud haudade peal käivad.
6) Kuna ise pole andestust kogenud, ei suuda nad mõista, et Jumal võib kellelegi armu anda ja andeks anda. Jeesuse ajal väljendus nii: Kui Jeesus teaks, kes see naine on, siis ta ei laseks tal ennast puudutada.
7) jõuetus, rõõmu ja väe puudumine Issanda töös ja teenistuses. Hambad ristis “püha ürituse” nimel tegutsemine, juba mainitud kindluse ammutamine sellest, et vaata kui pühalt ma elan ja tegutsen ning kui palju ma Jumala nimel ohvriks toon. Ülim religioosne aktiivsus- te käite läbi mered ja maad, et leida kasvõi üks, kes teie usku pöördub.
8) Messias peab tulema selline, nagu nemad seda ette kujutavad, kui uus olukord ei vasta nende ootustele, siis tuleb ka teistel keelata sisenemine. Ise ei lähe sisse, teisi keelavad. "Jeesusel on kuri vaim," ütlesid omaaegsed autoriteedid. "Rahvahulk, kes Jeesusesse usub, on neetud, sest nad pole nii õpetatud kui meie" Joh 7:47-49
9) Näo järgi kohtumõistmine. Joh 7:24 Kõik väline ja silmaga nähtav-mõõdetav on tähtsam, kui südames varjul olev inimene. Olukordade surve all otsustamine. Inimlikult mõjukamate kasuks otsustamine. Oma võimu kindlustamine ebakindlas olukorras, et kõik "väljad oleksid kaetud", et mind hiljem milleski süüdistada ei saaks. Kombineerimine ja külm kalkuleerimine.
10) ülim pragmaatilisus usuasjades, oma mõistusele toetumine, “Parem on, kui üks inimene hukkub, kui et kogu rahvas hukka saaks”…
jne...
Ning pidagem siis meeles, et kiusatus mugavusse langeda ja oma mõistusele toetuda varitseb meist igaüht igal päeval. Vaid ennastunustav armastus Jeesuse vastu võib meid neist võrkudest päästa...
Lõpetuseks Jeesuse sõnad: Ja minuga on tema, kes minu on saatnud, ta ei ole jätnud mind üksi, kuna ma teen ALATI seda, mis TALLE meeldib. Joh 8:29
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar