Jeesus küsib, et mis sellest kasu on, kui inimene kasvõi kogu maailma kasuks saab, kuid oma hingele kahju teeb? Et siis pole mingit kasu. Et kui oleksid näiteks maailma edukaim tööline Jumala riigis, kuid oma viinamäge ei ole osanud valvata?! Kui oma osadus läheb kuskile kaduma, siis on see üks õnnetu olukord.
Minu meelest me tihti ei hooli iseendast, arvame, et mis nüüd mina, mul vaja ikka seda suurt ja aulist tööd teha. Aga kui see töö ei ole kooskõlas selle isikuga, kes sind sellele tööle on kutsunud, siis on ka see töö üks tuule tallamine ja põleb lõpuks ära (1 Ko 3:15). Mõelgem, kui lihtsaks võiks Jumal teha meie teenimise ja töö? Kui inimesega rääkima asudes paljastuksid tema saladused, siis ei püsiks ükski takistus. Võiksime prohveteerida Jumala armastust selle inimese ellu ja ilmselgelt ei suudaks ta sellele vastu panna. Mul endal on aastatagune kogemus, kus just nii juhtuski. Üks pastori poolt väljaöeldud lause läbistas kogu mu olemuse. Miks aga Jumal meile seda siis (üldjuhul) keelab? Kas Tema siis ei tahaks, et me edukad oleksime Tema riigi töös?
Kardan, et see on sellepärast, et me ei taha tulla (minna?) osadusse. Olen näinud väga mitmeid prohveteeringuid, mis taanduvad kõik sellele ühele. Palun tulge osadusse!!!! Samas on ilmselt kergem ennast väsitada (endale tüli teha) paljude asjadega, siis on justkui tunne, et oled midagi ära teinud, justkui midagi saavutanud. Ja ometi ei pruugi see niimoodi olla. ÜHT ASJA on Sulle vaja. Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta talt ära...
Nii lihtne on, kui oleme midagi rohkemat kogenud mingil ajahetkel, nii lihtne on justkui sõita selle kogemuse tuules. See on otsekui inertsist elamine või inertsi jõul liikumine. Jumal tuleb, õnnistab ja siis tundub, et nüüd jätkub kasvõi sajaks aastaks, nüüd võiks kasvõi mägesid liigutada. Paari nädala (või päeva) pärast oled aga tühjem kui ei kunagi varem. Ja siis võib mõelda, et mis küll lahti on, et see igiliikur mu elus käima ei lähe. Et oleks, et lükkaks käima ja jätkuks elu lõpuni.
Aga ei jätku. Igapäevane manna tuleb igal hommikul uuesti korjata. See on üks kõrbetee, kus on toitu, millest meie ei tea. Ei tea, kust see tuleb, kuhu läheb. Aga kõht saab täis. Ja seda toitu ei saa koguda ega tagavaraks hoida. Ja ühel päeval kasvõi kümnekordselt kogudes ei ole kindlust, et seda järgmiseks päevaks jätkub. Aga jätkub, sest Jumal varustab, täpselt nii, nagu vajame.
See on kui üks võrdpilt sõltuvusest ja otsimisest, viljatusest ja Jumala rikkustest. Samamoodi räägitakse Heebrea kirjas inimestest, kes ekslesid ringi ja otsisid oma taeva kodumaad ja nad ei jõudnud kunagi sinna küllastuspunkti välja, et nüüd oleme kohale jõudnud, nüüd pole rohkem otsida vaja. Ei, protsess pidi jätkuma... See on tee, nad rändavad nii päevast päeva...
Jesaja, kui ta oli püha Jumala ligiolus, kuulis Jumalat ütlevat: Kes läheks? Keda ma saadan? See ei olnud kutse Jesajale isiklikult, ta vaid kuulis pealt seda kutset, mis oli avatud kõigile-- open call niiöelda. Kui püüda inimlikult meelitada, siis siin on üks boonus. Kui oled Jumalaga lähedases osaduses, võid kuulda, mida ta räägib. Ja siis lähevad täide prohveti sõnad: Lõvi möirgab, kes ei kardaks? Jumal räägib, kes ei prohveteeriks?! Võid kuulda sisekõnelusi trooni ees ja neid siis edasi anda, kellele vaja. Aga info parem valdamine pole motivatsioonina parim ja on kindlasti ebapiisav troonisaali sisenemiseks.
Taas oleme tähistanud 20. augustit. 1,5 aastat enne seda saatuslikku augustipäeva 19 aastat tagasi tegi Jumal meie verinoorele noortegrupile väga elavaks Joeli raamatu 2. peatüki ning me tunnetasime üleskutset järelpalvele igal päeval pärast teenistusi. Kui lisada veel kaks palvegruppi, oli meil kogudusena nädalas 5 ühispalve korda. Ja me tõesti palvetasime nõnda, et me valasime ennast välja ja rebisime lõhki oma südamed Jumala ees, "eeskoja ja altari vahel". Ma ei tea, et kusagil mujal oleks selliselt kogudusena niimoodi palvetatud. Ometi on just selline palve parim retsept Piiblist sõjalise interventsiooni tühistamiseks. Meie seda tollal ei teadnud. Sõna sai lihtsalt elavaks ja tundsime, et pidime selle alusel tegutsema.
Mind teevad ärevaks kõik need tõlgendused nondest augustisündmustest, kus väidetakse, et näed, Jumal LIHTSALT kaitses meid, me ei pidanud ise mitte midagi tegema. Ja sellest kogemusest ammutatakse kindlust, et ju siis, kui midagi sarnast korduma peaks, küll ta siis kaitseb uuesti. Aga ei pruugi ju. 70 aastat tagasi jäime kaitseta.. Jumala kohtuotsused ei ole kunagi juhuslikud. 40 aastat kõrbes, algsest sugupõlvest võisid tõotatud maale siseneda vaid Joosua ja Kaaleb. Kõik teised langesid kõrbes.
Tule osadusse! SINA oled väärtuslik Issanda silmis. Mitte Sinu töö ega teenistus. Ta IGATSEB SINU järele. On seda suhet kogu aeg igatsenud. Ava Talle oma süda ning lase Tal ennast armastada. Küll Tema siis juba teab, kuidas Sind tervendada ja edasi viia.
Nii lihtne on rahulduda sellega, mis tuleb kantslist, ise mitte otsida, ise mitte igatseda. Nii mugav on lasta ennast beebilusikast toita. Aga nii ei jõua Sa kunagi ise allikani. Ikka pead ootama kedagi, kes ammutaks ja joodaks Sind. Aga vaja oleks ISIKLIKKU osadust. Vaid sellises osaduses muutub Sõna tähenduslikuks ja tunnetus avardub.
Teine lõks, millesse on lihtne siseneda, on see, et kui me juba teame palju asju Jeesusest, siis arvame, et tunneme Teda. Te uurite pühi kirju, aga te ei taha tulla minu juurde, väidab Jeesus omaaegsetele õpetajatele (Joh 5:39-40). Tänapäeval võib öelda, et te loete vaimulikult säravat kirjandust, käite ülestõstvatel ja õnnistatud konverentsidel, teenistustel, telgikoosolekutel; käite kuulamas äratusjutlustajaid, ja see kõik on hea... neis paigus tunnistatakse minust... aga te ei taha tulla MINU juurde, et saaksite ELU!
Vaja oleks hoopis siseneda sellesse kogemusse ja jääda sinna, Jeesuse jalge ette, nii et kogu muu maailm võiks mööda minna, Sind see ei puuduta. Siseneda ja jääda Temasse. Püsida ühe koha peal piisavalt kaua, et Tema saaks juurduda. Need ei ole vaid pelgalt kenad sõnakõlksud, need on kujundid pühakirjast, mis kannavad endas igavese elu realiteete.
Kerge ja mugav on olla "lodeva elu voolus" ja arvata, et kui ma lõkke paistusest osa saan, siis olen juba osa saanud ka selle tule puhastavast mõjust. Mis kindlasti nii ei ole. Ja ometi kutsutakse meid ülespoole. Kas läheme? Mina küll aeg-ajalt tunnen, et ei taha/ei suuda siseneda, nii nagu tahaksin/vaja oleks. Ei suuda nii palju paastuda, ei suuda palvetada (ei ole nagu seda õiget palvekoormat ja patuvalu). Üks põhjus on see, et üksi hästi ei suudagi ja kristlik elu polegi üksi elamiseks mõeldud, koos oleks kergem üksteist julgustada, kuni veel öeldakse "täna", nagu Heebrea kiri ütleb. Teine ja kindlasti olulisem põhjus on aga see, et lihtsam ja kergem on lõkke ümber tantsida, ilutsedes nende valgel, kes asju läbi on palvetanud, kui ise sinna leekidesse jääda, et räbu ära põleks ja mingi uus kvaliteet võiks tulla. Sest see oleks vaevaline ja ebamugav, vähemalt alguses.
Tean, et Jumal armastab mind üliväga juba sellisena nagu olen. Samas, olles kogenud Jumala ennastohverdavat armastust, tahaksin ka endast kõik anda... tahaksin kaasa aidata sellele, et lunastuse reaalsus ka Isa ja Poja jaoks tähenduslikum võiks olla (vt eelmisi postitusi). Aga kui mina ei taha puhastuda ja aulisemaks tööriistaks saada Tema käes, siis ta võtab kellegi teise. Jumala töö sellest ei katke.
Issand, näita mulle seda, mida Johannes nägi, et ma võiksin uskuda nagu Johannes uskus. Näita mulle seda, mida Jesaja nägi, et ma võiksin uskuda nagu Jesaja. Issand, näita mulle Talle trooni peal, kes on väärt vastu võtma kogu austust. ülistust ja au! Ava me südame silmad, et me näeksime Sind sellisena nagu Sina oled, sellisena, nagu Sa tahad ennast maailmale ilmutada!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar