Meelevald

Saan igal nädalal e-mailile ühe USA tervendaja hommikupalveid, mida ta ringkirjaga laiali saadab. Mees on ka Eestis käinud ja meie juhtide poolt väga hinnatud ja austatud. Kummatigi torkab viimasel ajal üha rohkem silma see, et ta on rünnaku all ja ei oska või ei taha sellest välja tulla. Küll ta tsiteetib kirjakohti, küll taotleb neid "usus" endale, aga okas südamest ei kao. Keegi on talle varba peale astunud ja see viha juur mürgitab neist kirjutistest kõik elava. Nii ei saagi tema palvete lugeja (kelle ülesehitamiseks need ju välja on saadetud), mingit progresseeruvat ilmutust Jeesusest ja tema tahtest lõpuaegade suhtes, vaid pigem oleme tummad tunnistajad tema enda hingehaavadele. Kurb olukord, kuid ometi nii inimlik ja tavapärane.

Aga kas mitte selle pärast ei manitsegi meid Jakoobus, et kui teil on südames kadedust ja riiakust, siis ärge valetage tõe vastu. Sest kui su oma silm on rikkis, siis on kogu Su elu pimeduses ja tõde, ükskõik, kui puhas ta enne oli, määrdub selle tagajärjel.

Suurim meelevald, mis meile on antud, on meelevald meie eneste üle, meie oma kurja loomuse üle, mis ikka ja jälle omaõigust taotleb. Nüüd on meil Kristuse õigus, ütleb Paulus. Ja see ei tähenda absoluutselt mitte seda, et nüüd kaitseb Kristus ka minu omaõigust, vaid ikka vaid seda, et ma võin olla igas järjekorras viimane, maailma kõntsaks lausa, nagu Paulus taas ütleb, sedakorda vist 2 Kor alguspeatükkides. Ma võin seal olla kõigi tallata, aga ikka on hea. Sest Jeesus on minuga ja Tema valitseb.

Käisin eile juuksuris ja sinna lähedale on tehtud uus sexshop. Või oli see seal varem ja ma ei märganud. Igal juhul märkasin vaateaknal kaht mannekeeni napis riietuses, ühel neist, maas istuval, kett kaelas, mis otsapidi seisva mannekeeni käes oli. Ja ma mõtlesin sellele, et tegelikult sügavas inimsüdames me igatseme alluda, igatseme, et keegi meid talutaks,  igatseme, et kellelgi oleks absoluutne meelevald meie üle (mida muud need sadomaso mängud meile õpetavad, kui et need ühed sügavad instinktid on).

Kuid kuna me Jumalat ei tunne või ei taha Temale alistuda, peamegi perverssustega leppima. Ei pea loomulikult, selles mõttes ei pea, et keegi väliselt meid selleks sunniks. Kuid ihalus kusagil sügaval on olemas ja nii võtab see teatud vorme, juba mainitud sadomasost kuni milleni iganes... ülipüha ja "kristliku" vennaarmastuseni, kus kaasinimesed tõstetakse kohale, kus Jumal peaks olema.

Kuid Jeesuses on vabadus! Ja kui Tema meid "orjastab", oleme õigesti vabad. Vabad eelkõige iseendast ja oma viha juurtest, seega vabad ka teisi armastama, eriti neid, kes püüavad sind nii sõnadest kui tegudest võrku püüda ja leiavad, et neil selleks täielik õigus on. Ja mitte ainult õigus, vaid lausa vastutus. Kas ei arvanud ka mitte Jeesuseaegsed õpetajad, et see hull, kes ennast Jumalaga elavas osaduses väitis olevat, on parem kõigist teistest isoleerida, sest muidu tulevad roomlased ja võtavad riigi ära?!

Kuid Jeesus armastas neid sellele vaatamata. Ta küll ei jaatanud nende õigete tegude tegemisel ja teenimisel põhinevat identiteeti, kuid armastas neid ometi südamest ega hakanud ka vastu, kui nad teda surmata tahtsid. Ristilgi palvetas ta veel nende eest südamest: Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad. Neil ei ole konsepti, kui paari eelneva postituse terminites rääkida. Ja nad ei taipa ka, et seda konsepti jagaks Jumal nendega ohtrasti, kui nad vaid end Sõna alla allutaksid, mitte iseendid Sõnaga polsterdaksid.

Mind puudutas väga üks lugu, mida pühapäeval oma kiriku kantslist kuulsin: Et üks tark mees tahtis saada ühe grupi liikmeks. Need aga tõmbasid ringi endi ümber nii, et tema välja jäi. Ja siis ütles see tark mees, et temal ja armastusel jätkus nii palju tarkust, et tõmmata üks suurem ring, kuhu see väiksem ring ja tema ise ka sisse mahtusid.  Et just nimelt. Vaid see on lahendus. Praktiliselt armastada ja teenida neid, kes sind taga kiusavad ja küllap siis nende silmad ühel päeval lahti lähevad. Kui lähevad. Aga see pole enam mitte minu kohustus ega vastutus. See oleks Jumala tegu.