Täna ühe oma endise õpilasega kokku saades ning oma uuenenud arusaamist usust ja religioonist selgitades, torkas pähe üks mu meelest huvitav paralleel. Et iga kord kui räägitakse lapseõigusest ja Isaga osaduses olemisest, siis jääb Jeesus nagu kõrvale. Jeesuse läbi võisid küll tulla ja juriidiliselt oma vahekorra ära klaarida aga nüüd oleme ISA lapsed ning seega on kõik korras igavesti aegade lõpuni... forever after..., nagu muinasjutus. Seda kõike muidugi tänu Jeesusele, kes pabereid aitas vormistada, kuid nüüd oled Isa laps ja Tema pärija. (Korda oma naabrile homme kirikus: Sina oled Kuninga laps, kui tema veel ei usu...:-S)
Et kui lähemalt seda pilti vaadata, siis Jeesus on justkui perbüroo ametnik, kes jagab õigeid pabereid. Ei noh, loomulikult on ta ikka ka keegi pisut enamat, sest tavaline ametnik ei too ise ohvrit, et nõuded täidetud saaksid. Aga protsess on põhimõtteliselt sama. Esitad avalduse, tunnistad nelja väga tõsist punkti ehk tõsiasja ja seejärel kirjutad vabas vormis veel vastuvõtupalve. Ja Jeesus paneb templi peale: MAKSTUD! Ja ongi adoptsioonipaberid korras ja ülisuur rõõm on mõlemapoolne. Jeesus sai veel ühe linnukese oma kontole ja mina pääsen põrgust. Juhhaidii! Ja igaüks, muide, võib tulla ja samasugust teenindust kohata.
Piibel aga ei anna alust selliseks Jumalapildiks ega päästeteooriaks. Tegelikult on lapseseisus võimalik vaid Jeesuse kaudu ja Tema läbi, ehk siis hoopistükkis on tegemist perekonda arvamisega kihluse/laulatuse kaudu. "Ma ei kaotanud ristil oma poega Jeesust", võiks Taevane Isa ütelda maisete äiade võtmes, "vaid sain juurde tütre, st Koguduse". Sest kellel on Poeg, SELLEL on Isa, ja kellel Poega ei ole, sellel pole ka Isa, ning Jumala raev ja viha jäävad tema peale.
Ja kui selline lihtlapsendamine on suhteliselt pööramatu protsess, et kui kord on paberid tehtud, siis ümber vormistada suht keeruline kui mitte võimatu (sobimatus ja lastekaiste sekkumine väljaarvatud), siis abielu- või kooseluliit võib puruneda ettearvamatult. Kummatigi vaid sellises liidus saame kogeda intiimset osadust, laste ja isa vahel seda enamasti ei eksisteeri. Laste ja isa vahel on pigem selline suhtlus: Paps, anna raha! või Taat, viska auto võtmed! (Kas ei tule tuttav ette ka meie kommunikatsioonis Taevase Isaga?!) Või on Jumal nagu suur direktor, kellele visatakse ette suur pakk pabereid, millele (palves) heakskiitvat allikirja oodatakse. Et me siin nii pingutame ja organiseerime, et ole hea ja õnnista siis! Kasvõi naaatukene!
Aga tagasi lapsendamise juurde. Kui kõik on oma paberid ära vormistanud, siis tuleb kuidagi ka oma tänulikkust ju väljendada, et nii vinge paber taskus on. Siin jaguneb järgijaskond kaheks. Ühed, kellel õnnestub. Need on need, kes teenivad- A-rühm. Ja teised, kellel ei õnnestu, need on need, keda teenitakse - B-rühm. Igaühe hinge igatsuseks on püüelda ikka sinna A-rühma, sest siis on elul väärtus. Mida kõrgem positsioon, seda parem. Nendest aulistest moodustub Jumala armee, kes ei tunne kaotusi ja läheb vaid võidust võitu ja usust usku. B-rühmas virelejatest on enamik käega löönud ja oma armetust tunnistanud, nemad on rahul asjadega, nagu need on. Või kui ka pole rahul, siis parata ikka midagi ei saa. Ja A-rühm on neile tänulik, et neil on, keda teenida. Osad B-kad jälle tahaksid ka nii A-rühma saada, need nuputavad, kuidas ikkagi see nähtamatu kastipiir ületada. Sest siis oleksin ma alles tõeliselt Jumalale midagi väärt.
Ja muidugi see A-rühma koorekiht valvab kiivalt, keda sinna sisse lasta ja keda mitte. Vaid kõige ustavamad, lojaalsemad ja püüdlikumad saavad selle eriau osaliseks. Mõnele vastalisemal lastakse regulaarselt läbi rõnga hüpata ja ikka pole soorituse stiil piisavalt hea. Ju siis peab veel rohkem pingutama... Või leidma üles need õiged inimesed, kellele ennast eesmärgipäraselt ja suunatult turundada, soovitaksin mina kõrvalseisjana...
Halloo, halloo, kosmos kutsub maad! See eelnev pisut irooniline, kuid sellele vaatamata heatahtlik ja lustakas kirjeldus, mis minu meelest samas üsna adekvaatselt mõne kiriku tegelikkust kirjeldab, ei ole absoluutselt piibellik. Ilmvõimatu oleks see ka piibelliku adoptsiooniteooria puhul. Kui oled Isa laps vaid osaduses Pojaga, siis langeb ära vajadus oma isikut positsiooni ja oma tegutsemise kaudu jaatada. Poja armastus on muutumatu ja igavene. Järelikult ei saa minu teod ega tegematajätmised seda mõjutada. Ja minult oodatakse vaid vastuarmastust. Nagu juba kirjutatud eelnevates kirjades, on see ainuke asi, milleks Poeg ega Isa meid sundida ei saa ega taha.
Ja siis, olles võrdses suhtes, võime ka kasutada kõiki varasid (tervenemine ja muud imeteod kaasaarvatud), mis Printsile kuuluvad. Saaks vaid printsess lahti oma alaväärsusest, et ta ei peaks enam meenutama aega, kui kuri võõrasema teda tappa tahtis või ta 7 päkapiku teenijaks pidi olema. Kuigi see viimane oli ju isegi enam vähem lõbuski tegevus, mis konti väga ei murdnud, pole see võrreldav eluga kuningannana. Uues positsioonis aitab teda ellu jääda vaid Printsi enesekindlus, kes Printsessile tema uut identiteeti pidevalt kõrva sosistab: Sa oled ilus, mu kallim! Tõesti hurmav! Ma igatsen Sinuga osadust! Sinu nimel olen ma valmis kõigeks. Kingi mulle vaid oma süda ja las mina tervendan selle täielikult!
Ehk jõudsimegi taas jälle palve ja isikliku armastuseosaduse vajalikkuseni. Vaid see on koht, kust tuleb jumalik autoriteet meie ellu. Ehk nagu baptisti tuntud jutlustaja C. H. Spurgeon on öelnud: "Kui see võidmine, mida me kanname, ei tule Vägede Issandalt, siis me oleme petised, sest ainult palves võime me seda kätte saada." (If the anointing which we bear comes not from the Lord of hosts, we are deceivers, since only in prayer can we obtain it.)
—Rev. Charles H. Spurgeon
Teine asjakohane tsitaat, mõtlemiseks eriti neile, kelle elu parasjagu "ülesmäge" läheb ja ometi kord tunned, et nüüd võiks rahul olla, sest tegevusi on piisavalt: Satan dreads nothing but prayer. . . . The Church that lost its Christ was full of good works. Activities are multiplied that meditation may be ousted, and organizations are increased that prayer may have no chance. Souls may be lost in good works, as surely as in evil ways. The one concern of the devil is to keep the saints from praying. He fears nothing from prayerless studies, prayerless work, and prayerless religion. He laughs at our toil, mocks at our wisdom, but trembles when we pray.
—Samuel Chadwick
Samuel Chadwick oli muide eelmise sajandi alguse metodisti pastor Inglismaalt, kes oli Cliff College'i eesotsas, kui näiteks Leonhard Ravenhill seal õppis. (Wikipeedia andmetel)
Tõlge: Saatan ei karda midagi muud, kui palvet. Kogudus, kes kaotas oma Kristuse, oli täis häid tegusid. Tegevuste arv kasvab kordades, et meditatsioon võiks saada välja visatud, ja organisatsioonid tehakse nii suured, et palvele ei jääks mingit võimalust. Hinged võivad hukka minna samahästi nii heades tegudes kui kurjadel teedel. Kuradi üks põhimuresid on hoida pühasid palvest eemal. Ta ei karda ilma palveta õpetust, palveta tööd ega palveta religiooni. Ta naerab meie vaeva peale, mõnitab meie tarkust, kuid väriseb, kui me palvetame.
Ja lõpetuseks veel tsitaate palve kohta:
Give me one hundred preachers who fear nothing but sin and desire nothing but God, and I care not a straw whether they be clergymen or laymen; such alone will shake the gates of hell and set up the kingdom of heaven on earth. God does nothing but in answer to prayer.
—John Wesley
The act of praying is the very highest energy of which the human mind is capable; praying, that is, with the total concentration of the faculties. The great mass of worldly men and of learned men are absolutely incapable of prayer.
—Samuel Taylor Coleridge
I urge upon you . . . a nearer communion with Christ, and a growing communion. There are curtains to be drawn aside in Christ that we never saw, and new foldings of love in Him. I despair that ever I shall win to the far end of that love, there are so many plies in it. Therefore, dig deep; and sweat, and labor, and take pains for Him; and set by as much time in the day for Him as you can. He will be won with labor.
—Samuel Rutherford
The Holy Spirit will give to the praying saint the brightness of an immortal hope, the music of a deathless song, in His baptism and communion with the heart, He will give sweeter and more enlarged visions of heaven until the taste for other things will pall, and other visions will grow dim and distant. He will put notes of other worlds in human hearts until all earth’s music is discord and songless.
—Rev. E. M. Bounds
He is looking for voluntary lovers: people who long to know Him more than anything else; people who will live lifestyles of prayer, fasting and meditation on the Word of God because they hunger to know a holy God; people who will seek the knowledge of God because they want to be transformed and invited into the deep things of God’s heart.
—Corey Russell
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar