Viimastel päevadel olen kokku puutunud usu temaatikaga. Mis on usk? Mis selle eest saab? Kuidas toimib? Usk on kindel usaldus, selles oleme me enam kui kindlad, selle suhtes, mida ei nähta. Ja tõesti, ka Heebrea kiri ütleb nii. Juhtusin pühapäeval kuulama Oleviste teenistust poole jutluse pealt ja seal oli üks tore rida näidetest, mida usk ei ole. Näiteks pole usk see, kui keegi sind argumentidega ära veenab ja nö nurka surub, et siis võid intellektuaalselt jaatada seda, mida öeldi. Samas, mis see usk siis ikkagi on? Eks ikka kindel usaldus asjade suhtes, mida ei nähta.
Minu meelest on siin veel üks oluline lisanüanss. Need asjad, mida Heebrea kirja 11. peatüki usukangelased lootsid ja igatsesid, olid Jumala asjad, mitte "parem auto, elu-, töökoht, abikaasa, lapsed". Mitte et Jumal ei saaks (ei suudaks ega tahaks) neid asju meile anda. Lihtsalt see pole POINT. Need olid Jumala asjad selles mõttes, et nende asjade idee tuli Jumalalt ilmutuse kaudu. Kõik need inimesed Heebrea kirja 11. peatükis, keda me usukangelasteks nimetame, olid saanud isikliku ilmutuse Jumala suurusest ja oma rollist Jumala riigis. See igatsus ei olnud nende enda välja mõeldud.
Aabraham ei juhtunud lihtsalt ühel ööl tähti vaatama ja mõtlema, et lahe, kui minu järglasi ka samapalju oleks. Hm, Saara on küll juba vana, aga mul on ju suur usk, mis mägesid võib liigutada. Mõtlen positiivselt ja tunnistan seda 1 Mo 1:28 käsku endale kuuluvaks. Ja kui ta siis usus seda endale deklareeris, siis ühel päeval oligi tal kõik olemas, isegi kui ta ise seda enam ei näinud. Ei, selline pole see piiblilugu kohe teps mitte.
Kui Jumal tahab Sind karistada, siis ta täidab Su igatsused. Usun, et selles filmitsitaadis on rohkem tõde kui nii mõneski piiblitsitaadis, mille me kontekstist välja oleme rebinud ja oma hüvedes deklareerime. Pärineb see tsitaat filmist Out of Africa (Minu Aafrika on maakeelne tiitel või Aafrika äärel, mis on raamatu pealkiri). Peategelannat kehastav Merryl Streep ütleb seda oma lootusrikkalt alanud uue elu varemetel. Ma ei mäleta täpselt kõiki detaile, aga ta oli lahkunud kodumaalt Taanist, et olla Keenias farmeriks koos oma värske abikaasaga. Aafrikasse jõudes avastab ta, et mees on teda petnud mitte ainult naistega, vaid muutnud ka farmi otstarvet ja laseb naisel nüüd üksinda kohviiistandust rajada. Kui ühel hooajal on saak liiga rohke, ohkab ta südamest, sest turustada on seda raske. Õige varsti põleb istandus maha.
Kui Jumal tahab Sind karistada, siis ta täidab su igatsused. Vaatasin minagi seda filmi ühel kaugel maal ja mõtlesin sama. Minagi olin lahkunud kodumaalt ja lootnud leida õnne mehega, kelle Jumal just kui kandikul mulle ette oli serveerinud. Ilma Jumaliku interventsioonita ei oleks me iial kohtunudki. Saime kokku Iisraelis, kuhu mind oli mingil salapärasel moel täiesti suvaliselt välja valinud ja katnud kulud Iisraeli saatkond Riias, juulis 2003. Tema juhtus olema just sellel kursusel vaid seetõttu, et märtsis oli Bush Iraaki pommitanud ja tema õige kursus jäeti lihtsalt ära. Lisaks veel mitmeid "märke", mis andsid kindluse, et jah, see on õige tee.
Tookord istusin siis teleka ees ja poetasin kibeduspisara. Miks küll ei läinud kõik nii, nagu olin lootnud ja oodanud? Miks ei ole mu teinepool veel pöördunud Jumala poole, kuigi algus oli paljutõotav. Ja pealegi, miks ei luba ta mul suhelda inimesega, kes mulle vaimulikku tuge ja toetust pakub? Miks? Miks? Miks? Kuid mul oli USK. Seesama kindel usaldus, et ühel päeval... ühel hommikul ärkan üles ja maailm saab helgeks. Mees pöördub, ta lahutus saab reaalsuseks ja me saame abielluda ja oleme selline rõõmus kristlik perekond...
Jah, me polnud isegi mitte abielus. Sest ta oli juba abielus. Poolteist aastat, millest viimane aasta ei olnud suhe toiminud. Tema maa seaduste järgi aga oli lahutus võimatu. Ainus viis oli näidata, et mees pole 5 aastat mitte mingit kontakti naisega omanud ja tal on välismaal uus pere. Olin valmis ka Aasia moslemiriigis abielluma ja teiseks naiseks saama, aga sellele tõmbas kriipsu peale riik ise, kes väitis, et üks meist peaks teise usku pöörduma (kasvõi päevaks, nagu kohalike segaabielude tava oli). Ristimist ei tahtnud ma temalt ilma tegeliku otsuseta nõuda ja minu ühepäevabudism ei olnud minu jaoks võimalik valik.
Niisiis jäi üle uskuda üle lootuste lootuses ja seda ma ka tegin. Pisarad kurgus ja pilk taevastesse suunatud. Kuni suvel 2009 teatas ta, et lahutus on läbi tulnud ja ta on ametlikult uuesti, õnnelikus abielus. Siis varises kokku nii minu usk kui lootus tulevikule. Alles siis sain ma hakata otsima Jumalat, mitte rahulduda sellega, mida MINA temalt saada võin. Järgnes põhjalik otsimisperiood, kus püüdsin maksimaalselt Jumalaga koostööd teha ja kuuletuda vähimalegi Vaimu puudutusele, sest olgu mis oli, ma ei tahtnud enam sellist elu, nagu olin viimased 12-18 aastat elanud. Koguduse rüpes, rõõmsas üksmeeles, kuid Jumal ei räägi. Aeg-ajalt tuleb mingi õnnistus, mis justkui osutab, et oled ikka õigel teel enam vähem, kuid edasi on jälle kõik kui vaikelus.
Kui siis, sellises ülimas stagnatsioonis ja südame ahastuses Jumal ukse vaikselt avas ja sisse kutsus, siis ma tahtsin sisse minna. Mul ei olnud enam midagi kaotada, ainult võita. Protsess kestis 2,5 kuud. Käisin ja tunnistasin järjest üles, mida Jumal südamele pani ja kellele mida vaja oli tunnistada. Kuni mõistsin, miks mu suhe lapse isaga toiminud polnud. Nimelt olin ikka veel hingeliselt ja vaimselt seotud ühe teise inimesega, kes mulle mingil hetkel väga oluline oli olnud. Füüsiline suhe oli juba ammu lõppenud ja üles tunnistatud ja vere alla palutud, kuid see ei jäänud sinna. Sest tegelikult oli suurem probleem vaimne sidumine.
Ja kusjuures, Jumal oli kogu aeg kõrval ja püüdis juba siis mind sellest olukorrast päästa. Mina aga ei kuulanud. Selmet oma mehele alistuda ja kuuletuda, ei suutnud ma talle lõpuni andestada, et ta mulle mu nii olulise suhte ära keelas. MINUL on ju ÕIGUS suhelda, kellega ma soovin. Oleksin ma alistunud, elaksin praegu ilmselt õnnelikus kristlikus abielus. Kuid ma ei tahtnud. Tahtsin oma õigust, mis jumalikku pakendisse oli pandud. Ja nii need asjad ei tööta. Kordan veelkord:
NII NEED ASJAD EI TÖÖTA. Sa kas ALISTUD Jumalale ja Tema sõnale tervenisti, või jääd kõige oma usu ja positiivse mõtlemisega olukordadele alla, kui meelt ei paranda. Ma olen täiesti teadlik igapäevaselt, kui suur arm see on, et Jumal mulle meelt andis parandada ja mõista andis, millist "usuelu" ma elasin. Sest Heebrea kiri ütleb ka, et võimatu on neid, kes korra olid valgustatud ja siis ära pöördusid (ka positiivse mõtlemise poole), võimatu on neid meeleparandusele tuua. Sest nad on ise endile jumalaiks hakanud ja kasutavad Jeesuse armu lodevaks eluks ja oma eesmärkidel.
Üks väike näide. Suvekonverentsil esines üks kena noor pastorinna piiblitund-jutlusega ja seal, malbelt ja täiesti avalikult tunnistas ta, et tema suhtumine Jeesusesse on tihti nagu variseridel. Ja tõi näiteid. Auditoorium mõmiseb heakskiitvalt ja noogutab. Ja mitte keegi ei tule selle peale, et kallis inimene, kui see tõesti tõsi on, siis sa lähed ju hukka. Kui sinu õigus pole palju parem kirjatundjate omast, siis sa ei pääse taevariiki. Kui Jeesusesse uskumine ei ole sinus esile toonud meeletut armastust, siis ei ole millestlki kasu.
Isegi meie armulauarituaal on pigem kaotajatele: Issand, me tunnistame, me ei ole sind armastanud kogu südamest... Mina küll olen, oleksin tahtnud valjuhäälselt protestida. Mu armastus, olgugi nõder, on tõeline. Ja on seda olnud juba üle aasta. Mida ei saa ma öelda sellele eelneva 15 aasta kohta, kui olin väga austatud, lugupeetud ja silmini jumalariigi töös.
Kogudus peab meelt parandama, oli Rein Uuemõisa äratussõnum. Aamen. Aamen. Aamen. Aga millest siis ikka? Polekski ju midagi nagu valesti. Väge küll ei ole, seda jah. Meelevald tähistab seda, kui "usus" mõnd piiblitõotust deklareerin, igav on ka, sõna on kinni... Oh kallis ja südamest armastatud Jumala rahvas! Tunnista oma pankrtotti, pöördu ja hakka otsima tõelist Jumalat. Sest kui kohus algab Jumala kojast, kuhu saab siis õel ja patune?! Tee seda nende pärast, kes väljaspool on, kui mitte iseenda pärast. Usk, elust irdudes tuhmus ja labastus, Jumal tast teiselpool pilvi elas (A.Henno).
On aeg, et me hakkaksime Jumalat tõsiselt võtma. Lõpuajad on meie peale tulemas kui linnupüüdja pael. Kui Jumala Vaim ühel päeval koguduses vabaduse saab, siis surevad Ananiased ja Safiirad taas, pole vahet, mis ametipostil nad on. See seisukoht, et küll Jumal mulle oma armus ka natuke isennast lubab teenida, see enam ei toimi. Siis saame avalikuks sellistena, nagu me sisimas oleme. Ja Issanda päev saab olema hirmus, mitte selline lõbus pidu, nagu siiani arvanud olema. Sest Jumal ei muutu. Ta on seesama eile, täna ja igavesti. Kes võiks taluda Tema tulekut?!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar