See on huvitav mõte, et kui ajus pole konsepti, siis ei näe. Ehk siis, kui ajus pole mingi objekti või nähtuse võimalikkust enne teadvustatud, siis ei tunne aju seda ära ka siis, kui see talle otsa vaatab. Näide oli siis, et indiaanlased ei näinud alguses valge mehe laevu tulemas, sest nende aju ei osanud selle pildiga midagi peale hakata.
Teistpidine on ka tõsi... kui mingit konsepti väga pikalt on hellitatud, siis saab see reaalsuseks, mis sest, et pseudoreaalsuseks, aga inimese jaoks reaalsuseks ikka. Ja siis ta püüab reaalsust sellesse kõigest väest ära mahutada, aga no ei mahu, tee või tina. Ja siis tuleks rohkem punnitada, ütlevad sõbrad kõrvalt. Ehk veel juurde lisada seda, mida niigi üleliia palju on. Meenub see tassi lugu, kus noor mees läks õpetaja juurde ja see muudkui tassi edasi valas, kuigi tass juba ammu üle äärte voolas. Et siis teinekord on vaja hoopis tühjaks saada. Ja paradigma ära muuta.
Üks selline täis tassi paradigma on see, et me saame kõik taevasse. Näidake mulle, kus on Jeesus öelnud, et ta meid kõiki lõpuks taevasse viib? Mulle ei meenu ühtegi kirjakohta. Samas on ta aga korduvalt väljendanud, et ta läheb meile aset valmistama sinna, kus tema on. Aga see ei pruugi olla taevas. Jah, seal on ta praegu tõesti. Aga tuleb aeg, kui ta tuleb tagasi ja valitseb üle kogu maailma oma taevasest linnast, mis maa peale tuleb. Ja meie koos temaga, kes viie, kes kümne linna üle. Kõik Vana Testamendi prohveteeringud Iisraeli taastamisest käivad just selle aja kohta. Kui eluiga on kordades pikem praegusest ja väikelaps võib rästiku pojaga mängida ning lõvi ja tall käivad koos karjas.
Aga kui konsepti ei ole, siis me seda ei näe. Samuti nagu ei näe me suurt pilti. Inclusio on selle kirjandusliku võtte nimi, kus alguses antakse teada, mis sündima hakkab ja siis lõpuks nii juhtubki. Nagu Matteuse evangeeliumis pannakse lapsele nimeks Immanuel, ehk Jumal meiega ja lõpus ütleb Jeesus, et ta jääb meiega igavesti. Või see, kuidas Piibel algab pulmadega ja lõpeb pulmadega. Vana Testament on ju kui pildikogu asjadest, mis sündima hakkavad. (Tüpoloogia on ametlik termin).
Ilmutuse raamatu lõpus öeldakse, et Vaim ja Pruut ütlevad, TULE! Ei ole "Vaim ja Jumala armee" ega "Vaim ja Tema karjamaa kari" ega ka mitte "Vaim ja pojad", nagu meie praeguse jutlustamise paradigma põhjal võiks arvata. Vaim ja PRUUT --Pruut, kes on end valmistanud ja ei malda enam ilma oma kallimata elada. Ei, me ei näe seda ega taha sellest midagi kuulda, sest meil ei ole konsepti. On küll selline näriv tunne, et õli võiks ikka rohkem olla, et nagu ei jätku endalegi, mis siis veel teistele jagamiseks. Aga kaugemale ei näe.
Selle asemel on mingi metoodika, mis aitab meid põrgust päästa. Tõesti lihtne. Korda minu järel neli tõsiasja, seejärel palveta, et võtad Jeesuse vastu ja vualaaaa, oledki igavesti päästetud ja võid rõõmuga oodata, et saad taevasse, kui kord sured. Pole midagi lihtsamat ja nüüd veel mine ristima ja hakka kirikus käima. Pidu, pidu, pidu!
Everybody wants to go to heaven, but no one wants to die... Kõik tahavad taevasse, aga keegi ei taha surra. Aga... mida seal taevas küll peale hakata, kui ainus hea asi seal on Jeesus ja osadus temaga. Mida Sa seal peale hakkad, kui Sa ei tunnegi teda. Kui Su osadus Temaga on kui hommikune kaste, mis päikese tõustes hajub?!
Kui me praegu ei oska Jeesusest rõõmu tunda, siis miks arvame, et me seda suudame ja tahame, kui ükskord taevasse saame?! (Kui meile ei meeldi väikses annuses mingi aedvili, nagu näiteks mulle sibul, siis ma ju ei arva, et kui kilode kaupa peaks manustama, siis alles oleks hää. Või mingi muu ebatavaline "hõrgutis", nagu toores liha või ussid ja konnad). Võib olla just see ongi põrgu, seista püha Jumala ligiolus ja mitte osata olla temaga osaduses ega teda südamest ülistada. Nagu Iisraeli lapsed, kes põgenesid ja Moosese "ette lükkasid", kui põlev mägi rääkima hakkas. Ehk siis --saad küll pulma, kuid kui pulmariiet seljas ei ole, ega Sa siis osa sellest küll ei saa.
Mt 24: 45-51 räägitakse arukast ja arutust sulasest, keda Issand on oma koja üle pannud andma Issanda kodakondsetele elatist parajal ajal. Kes seda teeb, on õnnis ja ta saab osa Issanda varandusest. Kes aga kodakondsed nälga jätab, joobub oma võimust ja antud ametit iseenda teenimiseks kasutab , ei jää ilma karistusest. Ja see karistus on suur. Ühes silmakirjatsejatega igaveses tules.
On väga suur vastutus olla karjaseks Kristuse ihule lõpu aegadel. Hirmuäratavalt suur on see kohustus valmistada ette Kristuse pruuti laitmatuna Isa ja Peigmehe ees seisma. Kui me seda ei tee, siis nõutakse nende inimeste verd, keda oleksime pidanud hoiatama, meie käest. Ja see, muide ei ole vaid Vana Testamendi mõte Hesekieli 33. peatükist Vahimehe kohustusest. Ka Paulus räägib sama oma vastutusest. Ap 20:26-27. Kui Paulus, kes oli Jumalale nii lähedal, juba muretses selle pärast, siis kui palju peaks see ka meid puudutama?
Aga me ei tea ega näe seda. Sest meil pole konsepti. Meie tass on nii pilgeni seda odava ehk lodeva armu õpetust täis, et me ei märka midagi muud isegi ka mitte siis, kui see meile otse otsa jõllitab. Meil on pigem selline jumal, keda võiks kõige enam ehk Muumimammaga võrrelda- Ta ei näe kunagi kurja, alati andestab, ja vaatab, et Muumiorg ikka rahumeelselt edasi tiksuks. Oma lähedaste, eelkõige abikaasa ka kõige nõmedamatesse kapriisidesse suhtub ta loomulikult mõistvalt. Aga selline on ju ka meie jumal, kes meie näo järgi loodud on--nõtrustega väga kannatlik ja meid kõigest hoolimata armastab. KÕIGEST hoolimata.
Samas, kui kasvõi Matteuse evangeeliumi 24-25 peatükke lugeda eelarvamusteta ja ilma sellise süüdimatu jumalapildita, siis peaks ju asja tõsidus selge olema. Või loodame ikka, et kui Jumal ilmub, siis on ta selline samasugune pisut viletsa väliskestaga (mida ristil lammutada andis) armastusest tulvil isakaru, kes kõiki kallistada tahab. Ei ja veelkord ei! Jeesuse uus välimus šokeeris isegi Johannest, seda meest, kes armastas ta rinna najal nõjatuda.
Kui tema ilmub, siis me saame kogeda Teda sellisena, nagu Tema on. Mitte enam beebina, mitte murtud mehena ristil, vaid kõigeväelise valitsejana. Ja siis on hilja oma paradigmat korrigeerida. See, mis on kõige loomulikum ja mille valgel me end harinud oleme, tuleb siis välja. Ja kõikide südamete mõtlemised saavad avalikuks. Vahet pole, kas sul oli Temast selline konsept juba olemas või mitte. Nagu valge mehe laevad, need tõid hävitust vaatamata sellele, et indiaani mees seda ette kujutadagi ei osanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar