Puhas amet

Jumala sõna on mind viimastel päevadel „ümber piiranud“ ja kehutanud kirjutama teemal, mida ma ei tahaks tegelikult puudutadagi. Ilma oleks parem, oleks turvalisem. Aga Jumala Sõna sunnib mind ja nii ei taha ma ka iseennast säästa. Pealegi, surnud inimesele ei mõju ju ükski kriitika, ta on surnud ega kihvata ega kanna endas vihajuuri. Ja kui veel ei ole surnud, annaks see kirjatükk võimaluse katsetada ja näha, kas kihvatab või mitte. Ja kui kihvatab, siis mida ma teen, kas lähen ja otsin dialoogi, nagu Jumala Sõna õpetab, või peidan oma kurjuse sügavale südamesse, nö „Jumala lapse veendumusega“, et keegi seda sealt üles ei leia ja küll Jeesus selle kinni katab.


Üks põhjanaabrist konsultant väitis, et ärikultuur Eestis tegi esimese 10 aastaga läbi kapitalismimaailma 100-aastase arengutee… röövkapitalismist, kus omanik oli A ja O kuni sellise humaanse, kõiki osapooli ja nende vajadusi arvestava kultuurini välja. See väide justkui ütleks ka seda, et viimased 9-10 aastat oleme seda humaanset kultuuri viljelenud sügavuti. Ja eks see nii olegi. Firmad, kas riigi- või erasektoris ei saa endale lubada juhtimisstiili, mis juhitavatele liiga teeb. Olelusvõitlus on liiga karm.

Konkurents sööks sellised firmad ära, kes inimesi ei väärtusta. Seega, tähtis pole ainult see töö, mida inimene firmale teeb, vaid ka see, kas ta on rahul, seda nimetatakse pehmete väärtuste tähtsustamiseks. Ja püüd on muidugi selles suunas, et „ükski sõber solvatud ei saaks“—et kõik võiksid end hästi tunda. Läbisin hiljuti tagasisidestamise minikoolituse. Huvitav, huvitav, lõpuks jäid kõlama üleskutsed-olgem ausad, olgem siirad, laskem inimestel näha oma inimlikku poolt, olgem konkreetsed, ärgem oodakem, kuni asjad on läinud nii kaugele, et kõik lihtsalt pahiseb ühel hetkel välja. Ja eks seda kõike ilmalikus kultuuris jõudumööda praktiseeritaksegi.

Miskit on väga mäda Taani riigis, nagu Hamlet ütleks, kui ilmalik ärikultuur koguduse tegutsemiskultuurile silmad ette teeb ja nö pika puuga ära paneb. Või tähendabki see vaid seda, et maailma lapsed on oma sugupõlve suhtes targemad?! Ja on seda alati olnud? Võib-olla nutikuse suhtes küll, et kuidas omale paremat äraelamist kindlustada, millest ka see kurja majapidaja tähendamissõna räägib. Samas on ikkagi olnud läbi kiriku ajaloo aegu, kus kogudus maailmale valguseks ja soolaks on, ehk siis etaloniks, mille poole püüelda. Eestis kindlasti nõukogude aeg, kus koguduse moraal ja tegutsemine eristus maailmast positiivsel moel.

Kuna kirikul pole mitte ainult piisavalt ressurssi, et show edasi kesta võiks, vaid ka piisavalt võimu ja respekti väljaspool, võibki jääda mulje, et kõik mis tehakse, teenib ikka Jumalat. Ja ükskõik, kuidas tehakse, ka see teenib vaid Jumalat. Justkui Jumala sõna enam ei maksa. Vähemalt mitte sellele A-rühma liikmetele, kes „pärale“ on jõudnud. Nemad peavad vahendeid valimata kaitsma oma võimupiire ja –positsioone. Ja mõnikord võib juhtuda, et nad tunnevad, et neil ei olnud selles olukorras valikut.

1 Saamueli raamatus on lugu, kus Saul oli olukorras, kus ta pidi ootama Jumalat ja mitte enne ohverdama, kui Saamuel kohale jõuab. Aga kuna rahvas oli laiali jooksmas, siis ta tundis, et on SUNNITUD ise tegutsema. Ja see ei ole hea olukord, kui rahva juhina tunned end olevat suluseisus ja tegutsed selle ajendil. Väliselt ei juhtu ju midagi hullu… Saul vaid kiirustab pisut. Tagajärjed aga, eelkõige talle endale, on katastroofilised. Saulilt võetakse kuningriik ja pärand. Oleks ta tol hetkel pisutki oodanud, räägiksime täna ilmselt Messiast kui Sauli pojast (vt Saamueli vastust selle kohta).

Kas Saul on „määratud“ sellest hetkest hukule, kas on olemas tagasitee? Ju ilmselt ikka on, aga see eeldaks sügavat meeleparandust ja Jumala tahte ja plaanide esikohale seadmist, allumist nii Jumala kirjalikule sõnale kui suulisele sõnumile. Sauli puhul vabatahtlikult loobumist kuningavõimust ja selle hüvedest. Saul seda muidugi ei tee, sest see oleks lihale liiga valus. Kui on lõplikult selge, et Jumal temaga enam ei suhtle, läheb Saul nõiamoori juurde. Ma isegi ei mõista, mida ta selle kaudu lootis saavutada. Aga ju ikka seda, et Jumal oma armastuses oma Sõnaga vastuollu läheb. Mida aga ei juhtu. Jeesus ütleb ka: Õnnis on see, kes minust ei pahandu… Miks? Sest Jeesus ei muutu. Tema on seesama eile, täna ja igavesti.

Nii et see on väga ohtlik olukord, kui tunneme inimlikku või olukordade survet oma elus. Siis on vead ja näo järgi kohtumõistmised kerged tulema. Ja tagasi tulla on pea, et võimatu. Kuidas ma lähen ja ütlen, et ma eksisin?! Ma ei saa ju. Reputatsioon vaja kaitsta. Kuidas inimesed mind juhina järgida saavad, kui neile tunnistan, et olin totaalselt eksiteel?! Dag Hammarshjöld on öelnud, et mida turvalisemaks me püüame muuta oma elu juhtidena, seda suuremat ebakindlust me enda ümber külvame. Ja ebakindlat juhti järgides satuvad järgijad veel suuremasse mudasse, kui nad enne olid.

Muidugi on ka järgijatel vastutus. Neilgi on Jumala Sõna ressursid igapäevaselt olemas. „Neil on Mooses ja prohvetid, kuulaku nad neid“, soovitab Aabraham põrgus olevale suurele juhile, kes sooviks oma vendi hoiatada iseenda teenimiseks elatud elu eest. Kui nad Sõna millekski ei pea, ei aitaks neid ka ilmutus põrgust, jääb usuisa kindlaks.

Tänu Jumalale, ta ei ole meid ju vaeslasteks jätnud. Meil on sõna, aga ka metoodika, mis ka meid ennast sellise inimliku ja olukordade surve eest päästab. Kui keegi eksib, mine ja noomi. Astu dialoogi. Kuula ta ära. Võib-olla said ise millestki valesti aru. Kui vestlusest selgub, et sul oli õigus, aga inimene ei kuula, võta kaks-kolm kaasa, vestelge koos. Pange kõigi kolme-nelja südametunnistused koos Jumala ette ja otsige avatult tõde. Kui ikkagi, Jumala ees ausalt seistes selgub, et inimene on eksinud, too ta koguduse ette. Las ta räägib seal, mis toimus ja miks. Kui kogudus on ühel meelel, et inimene on eksinud, siis visake ta välja.

Katsuge KÕIK läbi, pidage kinni, mis hea on. Kõike tuleb avatud südame ja meeltega uurida, mitte võtta kindlust mitte millestki muust. Et mul pole häda midagi, ma juba nii austatud ja tunnustatud inimene. Või et, minul oli nii hea ja tore perekond, et mul on kohe kõik emapiimaga olemas. Mõelgem taas, mida ütles Spurgeon, kui meie meelevald ehk võidmine põhineb millelgi muul kui palves saadul, oleme petised. Kui meil pole niipalju julgust ega ausust, et dialoogi astuda inimestega, kes meid häirivad, siis millest me räägime? Kui me need, kes meile ei meeldi, tagaselja hukka mõistame ja endi seest välja arvame, siis kas me pole osutunud halbade tagamõtetega kohtumõistjaks, ehk jumalaks? Miks küll ei juleta inimestega suhelda? Väga palju probleeme võiks niiviisi saada ennetatud ja lahendatud.

Kui Su autoriteet tõesti Jumalast on, siis mida Sul karta on? Sina ja Jumal olete koos ju ülemvõimus mistahes olukorras. Pimedus aga kardab avatust, kardab siirust, kardab dialoogi. Jeesus ütleb Luuka 22:53 „Kui ma olin päevast päeva teie juures pühakojas, siis te ei pannud käsi mu külge. Kuid see on teie tund ja pimeduse meelevald." Ehk teisisõnu, see on teie viis „dialoogi“ astuda, sest te peate oma võimu kaitsma, kas või verd valades ega taha muutuda. Teisal ütleb Jumala sõna, et see, mida pimedas tehakse, sellest on häbi rääkidagi. See, kui me väliselt jääme naeratavaks ja vaoshoituks, aga tegelikult inimesi oma osadusest välja puksime, on ikkagi mõrv. Lahutus. Samas on see mõrv „valgete kinnastega“, sest inimene, näed, kõnnib ju ringi edasi...

Me käime laagrites ja püüame leida seda, mis on see väike asi, mis takistab, et kõrvad, silmad ja süda lahti läheks. Üldjoontes usume, et kõik on korras. Jeesus ju vastu võetud. Ja me ei näegi seda, et võib-olla on kogu süda vaja ümber lõigata; et suuga tunnistamisest jääb häbematult väheks (vt nt Jesaja 10, Jesaja 29 või Malaakia raamat).

Its just a matter of time… See on vaid aja küsimus, kui Jeesus tagasi tuleb. Kas usume, et ta üldse tuleb? Kas usume, et kui ta tuleb, siis ta toob meile meie palga tegude järgi, mitte juriidilise staatuse alusel? Mida sa oma lapseõigusega tegid? Kuidas elasid? Oli su süda avatud või kibeduses kinni? Kallid, tuleb aeg, kui kõik meie SÜDAMETE MÕTLEMISED avalikustatakse. Piibel räägib sellest. Kas usume? Või piisab meile sellest lootusest, et kord põrgust pääseme. Mis ei pruugi üldse niimoodi olla.