Mida siis ikkagi teha saab, et see konsept või mõiste meie sisse jõuaks. Üks võimalus nii öelda on need valge mehe laevad omal nahal ära kogeda ja läheb siis, kuidas läheb. Et tuleb kõik see, mis tulema peab. Oleme kui mere kalad, keda võrguga püütakse. Nagu linnud, kelle peale püüdepael langeb äkitselt ja paranemist ega pääsu ei ole.
Teine võimalus on taotleda tarkuse ja ilmutuse Vaimu, kes meile need asjad eelnevalt selgeks teeb. Selleks, et võiksime väriseda nüüd. Siis aga, kui need asjad reaalsuseks saavad, oleme ette valmistunud. Nagu prohvet Habakuk, kes võis hõisata Jumalas, kuna ta oli kõik stsenaariumid Jumalaga koos läbi näinud, küsinud selgitust ja selle ka saanud, Miks nii, miks naa? Kuidas nii saab, kuidas nii tohbib? jne.
Samamoodi, või peaksime ütlema, veel enam värises elatanud prohvet Taaniel, kui ta nägi, mis lõpuaegadel sündima hakkab. Kui palju peaksime värisema siis meie, kes tõenäoliselt nendest lõpuaegadest ühel või teisel viisil läbi peavad minema?! Kui palju peaksime olema ette valmistunud ja teadlikud ka sellest, mis juhtuma hakkab. Et võiksime väriseda nüüd ja olla ette valmistunud, et võiksime juhtida nii iseennast kui teisi, kui ajad veel kitsamaks lähevad.
Vanas Testamendis on üks lugu, kus Eliisa palub Jumalat, et ta teeks lahti temateenri silmad, et see näeks Issanda sõjavankreid ja ratsanikke. Ja Jumal kuuleb palvet ning Eliisa teener näeb, et vaatamata sellele, et Iisrael pole ühtki sõdurit välja saatnud, on sõdalasi nende poolel tunduvalt rohkem, kui vaenlase poolel. Et tegelikult on justkui kaks reaalsust meie ümber kogu aeg olemas, mida ühed näevad, teised jälle ei hooli sellest.
Jätan siinkohal meelega käsitlemata kõik võimalused väljaspool Jumalat tulevikku teada saada ja seda manipuleerida (horoskoopidest sensitiivide-nõidadeni välja). Väidan hoopis, et Jumal tahab oma kanalite kaudu meiega suhelda ning meid ette valmistada igaks päevaks. Väidan ka seda, et Ta teeb seda järjepidevalt, kasutades mistahes võimalusi, et meie tähelepanu köita. Kui oleksime tähelepanelikumad, näeksime, et kogu loodu räägib meiega. Miks? Sest Jumal ei ole jätnud endast märku andmata, võime Teda kohata nii muinasjuttudes kui looduses, kui inimsuhetes ja nende väljenduses.
Eriliselt räägib Jumal meiega aga oma Sõna ja selle kuulutuse läbi, või Sõna ja teenimise läbi. Paulus jagab meiega, et ta talitseb oma ihu, et ta teistele jutlust üteldes ise ei saaks kõlvatumaks. Teisisõnu võiks öelda, et kui ma ei ole tähelepanelik, hakkab Sõna, mida me kuulutame, kohut mõistma meie endi üle. Kui jagame Sõna, mida me endale ligi ei lase või mille alla me ise ei alandu, siis jääme ise sellest heast osast ilma. Muutume vaid tööriistadeks ehk kanaliteks, kes aja jooksul järjest rohkem paaduvad ning lõpuks ei ole pöördumine enam võimalikki. Sest Jumala armu sakramendid ei ole kunagi ilma väeta. Kui ta meid muuta ei saa paremaks ja Jeesusele lähedasemaks, siis toimub protsess vastupidi. Kalestume ja paadume, vaatamata selline, kui head nägu me selle juures püüame teha.
Selline "teenistus" on meie jutlustamise retoorikas tegelikult ju üpris populaarne olnud. Et me peame olema kanaliks, et Jumal saaks meid kasutada. Eelmisel suvel kuuldud õpetus kutsus meid üles olema "toru", et vaimulik elu igav ei oleks. Et mis nüüd mina, mina olen lihtsalt toru, mille kaudu teised vett saavad. EI, EI ja veelkord EI!
Jumal armastab Sind ikka veel, Sind, kes Sa päeva koormat ja palavust oled kandnud. Sind, kes Sa oled olnud ustav kõik need aastad, küünte ja hammastega püüdnud teha õigeid asju õigesti. Tihti alla jäänud, kuid ikka üles tõusnud ja edasi läinud, liiva maitse suus. Allikad on kuivanud, kuid ma pean ju edasi minema, sest mul on vastutus oma koguduse ees, Jumala ees, kes minu eest kõik andis. Kas ma siis ei peaks ennast tema eest ohverdama, kui tema endast kõik andis?! Veelkord EI ka sellele väga pühale ja väliselt õigele lähenemisele.
Miliises ametis Sa iganes oled, ole või Cantebury peapiiskop, Jumala esimene prioriteet oled SINA! Ta tahab SINUGA lähedust. Ärge rõõmustage sellest, et kurjad vaimud teile alistuvad. Rõõmustage sellest, et teie nimed on taevasse kirja pandud! Kui me selliselt elame, siis ei morjenda meid vähene edu teenistuses, ega see, kui kusagil on uksed kinni. Minu kohustus ja vastutus on vaid see, et Jeesusesse rohkem ja sügavamalt armuda.
Sest nagu juba kirjutatud siin blogis, kristlik ministri saab ükskord otsa. Kurjad vaimud on ühel päeval tule ja väävli järves, aga armastus jääb püsima. Enne viimast vaatust tuleb ingel ja kutsub kõik inimesed ise taevariiki. Jumal võiks ju kohe praegu ja igalpäeval seda inglit läkitada, kui talle see töö kõige tähtsam oleks. Aga ta ei tee seda. Selle asemel laseb ta meil töötada, et selle töö käigus meile lähemale saada. Laseb meil kogeda kaotusi, et mõistaksime, kus on tõelised elu allikad. Laseb meil peaga vastu kiviseina joosta, et me ilma Temata ei arvaks ennast kohale jõudnud olevat.
Seega, kui otsime sõnumit kellelegi edastamiseks ja mingi koha peal läheb süda eriliselt soojaks, siis tuleb alati arvestada, et esmajärjekorras on see sõnum Sulle endale ja/või Sinu kogudusele. Ja häda meile, kui me sellest aru ei saa. Sest inimesed, kes Sind kuulavad, ilmselt saavad aru. Ja nii võib juhtuda, et seisad kaetult teiste ees alasti. Samas, kui lased sellel sõnal eelnevalt oma südame läbi uurida, võid oma võitlustest teistega jagada ning siis on kuulutusel juba hoopis teine väärtus, sest inimlik dimensioon aitab sõnumit kuulajaskonnale lähendada. Aitab kaasa selle usutavusele. Ja Sinu usutavusele, et Sa ka ise järgid, mida kuulutad. Et teised ei peaks järgima mitte ainult Su sõnu.
Tarkuse ja ilmutuse vaim... vaid see Vaim võib meile anda kõike, mida me vajame. Vaid see Vaim võib aidata meil ära tunda Kristuse armastuse, mis ületab kõik tarkuse ja tunnetuse. Võib aidata meid sinna paika, kus võime igapäevaselt nautida Issandat ja rõõmu tunda Tema ligiolust. Siis oled jõudnud sinna, kuhu lained enam ei ulatu. Ja kui tulevad vastulöögid, siis näed, et ainus, kuidas nendele vastu saab, on Jeesusele veel lähemale pressida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar