Petetud

Ma kardan, et meid on petetud. Juba väga pikka aega. Sellest annab tunnistust ka Aino Henno luuletus Selguse pasunast aastast 1967. Olen jälle neid Hõbepasuna luuletusi lugemas ja jälle on seal midagi uut ja ilmutuslikku. Nagu täieneks luulekogu ikka veel. Väärt lugemine, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid hoopis sellest, et oleme petetud. Eksitatud. Ära eksinud. Uinunud. Sügavas unes. Surmaunes.

Palju, mis saatan siin kurjuses külvanud,
arvati Jumala tegude sekka.
Pole siis ime, et pea oli hüljanud
inimkond Tema, kes hea olnud ikka.

Ma olen esiteks tõsiselt mures meie päästeteooria-teoloogia pärast, mis justkui võtab inimestelt võimaluse võitjana elada. Ikka seesama, et palud korra Jeesuse oma südamesse ja siis on kõik hankidoori elu lõpuni ja igavikus ka. Natuke võid ka aktiivseks hakata koguduses ja muud pole vajagi. Ju see seal pahkluudeni sügavas vees paterdamine ole. Vett ei jätku millekski muuks kui vaid paterdamiseks, aga kuumal suvepäeval jahutus seegi. Ja ikka on hea --palju parem, kui neil, kes ei paterda.

Teine suur eksiõpetus on see kolme valgusfoori tule värvi Jumala vastused. Et kui sa palud, siis Jumal armastava lapsevanemana võib vastata kolme moodi: Jah, Ei, Hiljem. Ja lastevanematena teame, et kõige tüütum on vinguv ja jalgu trampiv laps, kes Ei-sõnast aru ei saa ning meid kogu (poe)rahva ees häbistab. Seega peaksime meie püüdma olla paremad lapsed oma taevasele Isale ja usaldama oma tarka ja head Isa, kui vastust ei tule. Ju ta siis (veel) ei taha mind õnnistada/kasutada/puhastada. Usaldame, et ühel päeval, küll ta siis annab, kui ma valmis olen.

KUID, Ristija Johannese päevist saadik rünnatakse taevariiiki ja need kes ründavad, kisuvad ta endale. Iisaki poegadest armastas Jumal Jaakobit, kes oli ometi petis. Eesavit ta vihkas. Jaakob on näide inimesest, kes EI-sõnast aru ei saa. Kui kõik olukorrad on tema vastu, siis ta leiab tee Jumala õnnistus endale saada. Mitte et ta vastutama oma tegude eest ei pea, seda mitte, aga ta saab kätte pärandi ja Jumala õnnistuse.

Jumal justkui ütleks meile, et inimlikult vigase (petise, kahjustatud puusanärviga) inimesega saab ta veel töötada, aga sellise inimesega, kes rahuldub maisega (või sellega, mis käegakatsutavalt ka vaimulikult juba olemas on), ei ole midagi peale hakata. Inimesele, kellel pole nälga ja janu suuremate asjade järele, kes rahuldub madalas vees paterdamisega, pole ka Jumalal suurt midagi anda. Peale nende materiaalsete õnnistuste, mis selle inimese väga õnnelikuks teevad. Vähemalt praegu. Aga vaimulikud õnnistused lähevad mööda.

Kui lugeda Jeesuse kirju kogudustele Ilmutuse raamatu alguses, siis sellist: kord-päästetud- alatiseks-päästetud teoloogiat seal ei ole. Vaid võitjate nimed jäävad eluraamatusse. Teised kustutatakse. Sest neil on nimi, nad justkui elaks, aga tegelikult on juba surnud. Jeesus otsib vilja, otsib tegusid. Ja mitte lihtsalt inimlikke jõupingutusi, kasvõi ninast veri väljas, vaid armastuse tegusid. Neid meeletuid, kummastavaid, totraid tegusid, mida teised ei mõista. Nt. teiste ees pisaratega Jeesuse jalgade pesemine vms. Samas ei ole neile kogudustele jäetud mingit alternatiivi. Sa kas sisened armastusse või lükatakse su küünlajalg ümber.

Sest meie Issand kui abikaasa on armukade peigmees. Jah, ta "ajab sind taga", ta pingutab, et Sina teda tähele paneksid, ta annab Sulle ande, täidab Su soove, Sina olid täis mässu ja trotsi, aga tema tuli, ja tema armastus murdis Su maha. Sa võtsid ta vastu. Võisid seejärel tulla tema kotta ja hakata seal sisse-välja käima. Kummatigi, kui inimelu paralleele kasutada, ta ei sunni sind vägisi vahekorda, st ta ei "vääna Su käsi," et Sind osaduses hoida. Ta ei orjasta Sind "vastutasuks" Tema andidele ja kingitustele nagu mõnikord maailmas juhtub. Ta küll ootab ja igatseb Sind enda ligi, kuid samas laseb Ta Sul valida, kellega oma õhtuid, öid ja päevi veedad. Kui need on "teised mehed", teised "isandad", kes Sind enam paeluvad ja keda teenida tahad, siis mine ja veeda aega nendega. Tema ootab Sind ikka tagasi, aga mitte enne, kui oled mõistnud, millega Sa ülepea tegelenud oled ja valmis vaid Tema omaks saama. Sest kahte isandat teenida ei ole võimalik. Ja tegelikult teeb see haiget mõlemile, kui lihtsalt "kindlusega" toitu ja peavarju vastu võtad, kuid anduda ei kavatsegi. Oled selleks oma päevaste kohtumiste ja emotsioonide tõttu liialt väsinud...

Meeleparandus on eelduseks. Ja tagajärjeks on vili ja Jumala õnnistuste avanemine. Peidetud manna.See, kes võidab, saab süüa peidetud mannat. Koheselt. Jätkub endale ja teistelegi, kes sind kuulevad. Jumala sõna allikad avanevad ja suhe oma Issandaga muutub nauditavaks. Nagu Saara, kes oma meest Aabrahami Isandaks hüüdis, pidavat ka tänapäeva Iisraeli naised oma mehi niiviisi kõnetama. Keeleliselt olla lihtsalt sedamoodi juhtunud...

Nii et meeleparandus pole vaid pöördumine millestki, mida ta kindlasti ka on, vaid see on ka pöördumine millegi uue poole, sisenemine uude ellu, armastuse osadusse. Jeesus, kes on võitnud lõpuaegade lahingu juba 2000 aastat tagasi Kolgata ristil, igatseb vaid Su südant. Kõige muuga saab Tema ise Sinu juures hakkama. Sa ei pea enne ise täiuslikuks saama, kui Tema Sind endale tahab või kasutada saab. Ei, Ta armastab Sind sellisena nagu Sa oled. Ainuke, mida Ta teha ei taha ega suuda, on Sind vägisi armastama sundida. Pead ise laskma selle armastuse enda sisse ning siis vastavalt sellele, kui palju Tema ennast Sulle ilmutab, Tema armastusele anduma. Sest inimkonna suurim tragöödia on vastuseta jäänud armastus. Nii ka selles suures armastuseloos.

Jeesus Siiraki raamatus on mitu peatükki tigedast naisest, kes põlgab oma mehe armastust. Tige Kristuse pruut ei ole ses mõttes mingi erand. Kui tarkusekirjandust (st Piibli poeesiat) mehe-naise suhete kohta lugeda koguduse ja Kristuse kontekstis, ilmneb palju uut ja huvitavat.

Meid on petetud sellest armastuse osadusest välja, jäetud oma tilliseemneid lugema ja bilanssi koostama. Et viimaks häid tegusid rohkem oleks kui halbu. Või et Kristuse veri ka selle kinni katab, et ma Jumalast ega Temaga koos olemisest igapäevaselt tegelikult üldse ei hooli. Saaks vaid pahkluudeni vees paterdada või põlvili vees veesõda pidada. Ilmutuse raamatu algus tuletab meile meelde, et asi on palju tõsisem. Vaid võitjad pääsevad lõpuks. Just seepärast on vaja valvata, just seepärast on lõpuajal nii vähe usku, kui Jeesus tagasi tuleb.

Sest meie inimlik andekus on võimaldanud meil meie nälga Jumala järele rahuldada sajal muul erineval moel. Ja meil on piisavalt materiaalset ressurssi, et show ka ilma Jumalata püsti püsiks. Ja kui see madalas vees jahutus veel sinna juurde arvestada, siis võiks ju igatepidi rahul olla. Hesekieli 47. peatükis viidi prohvet järjest sügavamale. Tema ei tõrkunud vastu. Kuidas on meiega? Kas järgime seda kutset või jääme paigale, sest meil on hetkel piisavalt hea. Ja kui hea ei ole, siis "usume", et on. Lõppude lõpuks, ju on Jumala tahe, et asjad just nii on, nagu nad on.

Nüüd aga kuula häält selguse pasunast:
saatan on süüdlane, tema teid pettis.
Keelates vabadusvõitlusse astumast,
julguse, rahu ja rõõmu teilt võttis.

Oh olgu meil kõrva, et võiksime kuulda, mida Vaim kogudustele ütleb. EFFATAA!