Pärlipüüdja

Olen ainult pärlipüüdja
tummas kõrbes üksik hüüdja.
Kõik on võõras eemalduv.
Aga Sina, minu saatja
näitad nähtamatut maad ja
taganeda keelad mul.

Mudast, porist, põhjakõntsast
otsin pärle, keda õndsaks
teha tahad veelgi Sa
Otsin päeval, päiksevalgel
öögi tunni vaikses palves
püüan hingi teenida.

Kohtan teil neil mitmeid võrke,
kohtan alandlikke, kõrke,
neidki, kes mind püüavad.
Kuid mul jõust ei tule puudu,
sest et igas iilis kuuldub
Sind, kes "jätka!" hüüatad.

Jätkan teed nii kõrbekuumas,
sest et olen Elu Tuumas
leidnud jääva allika,
mille vett ka põud ei neela.
Nõnda- olgu paljust eemal -
otsin vara kalleimat.

- Aino Henno "Pärlipüüdja", kogumikust "Hõbepasun", 1943.

Tervitan selle prohvetliku luuletusega kõiki Peigmehe sõpru, hüüdjaid hääli kõrbes, kes sillutavad Issandale teed. Neid, kelle sõnumiks on: vajame koguduses muutusi, Vajame Jumala ligiolu. Ilma Temata ei saa ega taha enam edasi minna. Sest Peigmees on tulemas tagasi, et oma Pruuti püha ja puhtana endaga kaasa viia.

Sest Ristija Johhanesest, sellest esimesest hüüdjast häälest kõrbes ja Peigmehe sõbrast saadik rünnatakse Taevariiki, ja need kes ründavad, kisuvad selle enesele.