Amelie

Helistasin tuttavale. Kutsus. Katkestati. Ok, no problem. Ju on midagi pakilist ees. Mis siis, et puhkus. Tunni aja pärast helistan uuesti. Sama lugu. Asi on kahtlane. Miks ta minuga rääkida ei taha? Või on tema mees telefoni saanud ja ei luba meil enam suhelda?! Jah, ei, pigem see viimane. Ja no öelgu mulle siis otse, kui enam suhelda ei taha. Miks peab NIIMOODI asju ajama?! Hommikul ma enam ennast lollitada ei lase ja helistan tütre telefonil. Saan teada, et tuttava telefonil on aku läbi ja ise viskab välja, samas näitab, et kõik on korras. Pilt ees jne.


Kas pole "turvaline" eeldada inimestest halvimat, et siis lõpuks ei peaks pettuma. Rünnak on parim kaitse. Igaks juhuks. Selle eest, mida teine mulle juba tegi ja mida ta (veel) ei teinud. Küll teeb. Kunagi ikka teeb. Kutsun seda mõtete virvarri, mis ühel hetkel kriitilisel momendil läbi aju sööstab Amelie-sündroomiks. Oli aastaid tagasi üks prantsuse film, kus peategelanna suutis kõige võimatumaid olukordi ette kujutada, kui miskit viltu läks. Näiteks jäi kohtingule hiljaks mees. Ainus võimalus on loomulikult see, et talle topiti kott pähe ning ta värvati Afganistani sisside poolt mujahediks. Minul oli seda vaadates suur äratundmisrõõm, sest just sellised pooltotakad teooriad ujutavad ka mind, kui ma väga valvas ei ole.

Aga muidugi sügavaim probleem on siin see, et me ei taha (enam rohkem) haiget saada. Seega arvame justkui, et kui suudame teistele haiget teha või mõelda, et nemad meist kurjemad on, et siis saavutame kuidagimoodi ülemvõimu. Ja siis pole ka enam eriti tähtis, mida teine pool teeb või tegemata jätab, mida ta ütleb või ütlemata jätab, sest mina TEAN, et tal on kurjad kavatsused. Kuigi neid ei pruugi üldse olla.

Kui oleme sellele libedale teele kord juba astunud, siis tagasi tulla on suht raske, sest tee on libe ja läheb vaid allamäge. Tagasitulek eeldaks varustust ja tahet. Tahet uskuda, et tegelikult on inimestel ka muid elueesmärke, kui meid lammutada ja meie peale põhjuseta vihane olla. Mina olen väike inimene, tavatses üks raamatukoguhoidja ütelda. Kasutasin seda lauset ühe oma sõbranna abistamiseks, kes paranoiliselt arvas, et kogu mehe suguvõsa talle haiget tahab teha. Sa oled väike inimene, ütlesin talle: usu, neil on oma elu ka.

Jutt siis käib vist siinkohal taas andestamatusest ja inimkalduvusest pigem näha teistes kurja kui head. Eriti kui oleme kord kõrvetada saanud. Samas paljastab selline enesepolsterdus ju minu võimetuse Jumalat usaldada ja minu eest võidelda, kui tõesti peaks "madinaks" minema. Madinaks selles mõttes, et kui paganad möllavad ja rahvahõimud mõtlevad tühja, võin mina seista oma Jumalas ja vastu võtta mistahes lööke... vasakule või paremale põsele, või isegi 40-1 hoopi seljale. Vahet ei ole, sest mina olen Jumalas ja võin rõõmustada mistahes olukorras. Sest Tema ligiolu on rohkem väärt kui tuhanded maailmad Temata.

Samas on see raskeim asi maailmas. Küll tahaks kohe vastu lajatada. Tinglikult esimese näite puhul, valida mehe telefoninumber ja talle paar karmi sõna öelda. Et KUIDAS Sa nii võid?! Mees ei saaks millestki aru, sest tal poleks absoluutselt mingit seost selle kõigega. Nüüd on tema valik, kas kapselduda ja öelda, et "no mis ma ütlesin, sellest inimesest ei saagi head nahka," või armastuses teha see ring suuremaks ja tunnetada ära oma hirmud selle nö "vastase" hirmudes ja ebakindluses. Katta oma armastusega minu alastus kinni...

One thing is certain when people are hurting, they are only asking for our sun to shine... Üks on kindel, kui inimesed meile haiget teevad, siis ootavad nad vaid seda, et meie päike heledamalt paistaks. Ja teisalt, võib olla nad ei tahagi meile haiget teha. St võib olla on minu hirm mulle suured silmad andnud ja ma näen tonti iga kivi, iga kõne taga.

Samas tuleb arvestada, et kui mingi asi meid teise juures tõeliselt ärritab, siis ilmselt on meis endis kusagil see probleem olemas. Või ärritab meid teise inimese vabadus, kui me ise oleme otsustanud, maksku mis maksab, mina jään vangi, sest siin kaitsevad mind vähemalt kiviseinad ja lobi on ka nina all! Mine tea, mis seal väljas veel juhtuma hakkab...

Huvitav on see, et 5 Moosese raamatus võrdustatakse viha juured ebajumalateenistusega. Eks ta nii ehk ongi, sest viha ja kibedus ning mürk, mis selle tagajärjel voolab, osutab ju kurjuse meelevallale meie enda südames. Surnuluud valgeks võõbatud haudades, hoiatab Jeesus ja kutsub meid kõiki meeleparandusele.

Sest Jeesuses on vabadus! Kuidas ma saaksin sellest vaikida, kui ma ise olin aastaid vangis kõige pühimaid asju tehes ja austatud positsioonil jumalariigi tööl. See oli väga ohtlik olukord ning oli väga suur arm, et Jumal mind sellest välja tõi, küll alles isikliku elu varemetel. Samas oleksin võinud olla murdunud ja mitte pöörduda Jumala poole. Või tervenemise katkestada poolel teel, arvates, et nüüd on ju kõik palju paremini, kui vanasti. Ning leigena, ande ja õnnistusi oma tarbeks kasutades edasi tiksuda. Sain lonksu vett, aitab küll. Ega väga palju ka juua ei saa... VALE! Vaid näljased saavad süüa, vaid janustele jagatakse voogusid. Ja see on tõepoolest AINUS kriteerium. Et mul nälga ja janu oleks.

Selleks, et Jeesuse jaoks sobida, ei pea Sa piiblikoolis käima, ei pea õppima ja lugema, enne kui valmis oled. Jüngrid olid Jeesusega 3 aastat ja ometi nad ei mõistnud teda, nagu Jeesus kurvalt möönab Filippusele. Johannese jüngritel oli suurim ilmutus Jeesusest kui Messiast, ometi nad ei võtnud teda vastu, vaid pigem heitsid talle ette tema juhtide koolitamise strateegiat. Tarkus ja teadmine ei aita meid, kui süda kaasa ei tule ja kinni on.

Siis, kui jüngrid võitlesid veel Kolgata eelõhtul positsioonide pärast taevariigis, oli Maarja ainuke, kes Jeesuse jalge ees oli istunud ning temaga osaduses Tema südamest aru sai. Ta oli ainuke, kes Jeesust ristilöömiseks ette valmistas. Ju oli see ka Maarja kallis nardisalv, mis Kolgata teel Jeesusel püsti aitas tõusta pärast järjekordset lööki, mis ta maha paiskas, öeldes justkui: Vaat selline on süda, kelle eest ma surma lähen. Just sellise armastuse pärast tasub minna lõpuni... Eks ta igatseb seda veel tänapäevalgi...