Valgus võidab!

Olen endiselt Reeküla lainel ja mõtisklen sõnumitele, mida kuulsin. Läbivateks teemadeks olid lambid, õli, 10 neitsit, Jeesus, kes peigmehena tagasi tuleb. Ja siis üks nägemus vintsutatud rahvahulkadest, kellel ei ole karjast. Ja üks mõistulugu mereäärsetest päästejaamadest, mis ajapikku üksteise järel klubideks muutusid ja need liikmed, kes inimesi päästa tahtsid, endi hulgast välja heitsid. Kindlasti oli teemasid veelgi, püha preesterkond ja elavad kivid, näiteks. Ja mitmesugused raamatud, mida Jumala juures kirjutatakse.


Valgus võidab! kinnitas see pastor veendunult, kes teistkordselt! sama sõnumi ja sama kingitusega (sic!) kantslisse astus. kuna esimene kingitus oli olnud ühiskingitus, võib öelda, et lampe ja õli kingiti Kuressaarest Kärsani ja Virust Võruni (see viimane pole päris täpne, kirjanduslik liialdus lihtsalt).

Valgus võidab! Ega selles ei kahtlegi eriti vist keegi. Minu meelest on aga suuremaks küsimuseks, millisel poolel oled Sina ja olen mina, kui raamatud avatakse. Sest nisu ja luste näevad praegu veel üsna samamoodi välja. Seega, miski väline ei saa olla kindlaks tõendiks. Ei see, kes kui hästi keegi Sõna jagab või isegi prohveteerib. Te olete minu nimel teinud suuri asju, ma pole teid eladeski tundnud. Või need samad neitsid, kes kõik üsna ühtemoodi välja nägid. Kui nad siis lõpuks õliga tagasi tulid, vastas Peigmees, et ta ei tunne neid.

Üks kuulsamaid Jeesuseaegseid prohveteid oli ju tolle aasta ülempreester, kes prohveteeris, et parem on, kui üks inimene sureb paljude eest, kui see, et kogu rahvas otsa saab. Ta isegi ei mõelnud, et ta tol hetkel prohvet oli. Lihtsalt ütles oma common sense tunde välja. Aga ometi on see üks Vaikse nädala suuremaid prohveteeringuid.

Ja see kord, kui Jumal looma kaudu rääkis, kus koormakandja loom rääkis inimkeelil ja takistas prohveti jõledust. Et see oli esimene kord, aga kindlasti mitte viimane. Ju on neid "eesleid" veelgi olnud, kes küll sõnumi kohale viivad, kuid ise sellest osa ei saa. Jumal võib sind väeliselt kasutada, kuid samas võid olla kui palgaline, keda Isa kojas ju palju oli--need, kel on kindlad töökohustused, kindlad kohtumisajad (ka arenguvestlused) ülemusega (st kindlad palveajad), nad on ustavad ja hoolsad. Aga see perekonna värk on midagi hoopis muud...

Samavõrra ei anna päästekindlust hoolikalt klantsitud välispilt. Ehk teoloogiliselt rääkides isiklik pühitsus. Lõpuni rõõmsameelne või headusest pakatav inimene ei ole tingimata see, kes kaasa saab. Või enesega nii füüsiliselt kui emotsionaalselt toimetulev isik. Loeb vaid õli ja varjul olev südame inimene. Sest igasugu eneseabi kursused suudavad meid rikkaks ja edukaks teha ka ilma Jumalata. Ja kui "kristlik" mõistena lisada ehk siis kristlik eneseabi, siis tähendab see vaid seda, et Jumalat kasutatakse ühe meetodina. Ei enamat. Sest taotletakse ikkagi vaid Jumala ande, mitte Teda ennast ega lähedust temaga.

Mis siis on tähiseks? Kui mitte teistele ja väliselt, vaid mulle endale?! Eks ikka see, et ma 1) elan Lunastuse reaalsuses ja 2) et ma Jeesusest ei pahandu. Ei pahandu sellest, mida Tema teeb (ja kelle kaudu Ta suvatseb seda teha) ega sellest, mida Tema tegemata otsustab jätta (või keegi inimene mu ootusi ei täida). Selline pahandumatu süda ju ongi see, mis ei otsi omakasu, ei ole kade, ei suurustle, ei tee ligimesele kurja jne Seal pole viha juuri, mis üles kasvades paljusid rüvetaks.

Hoiatab ju Jakoobuski, et kui meie südames on kibedat kadedust ja riiakat meelt, siis ärgem valetagem tõe vastu. Mitte et tõde sellest kuidagi määrduks, vaid selle pärast, et me ise ei taipa siis enam heal ja kurjal vahet teha. Sest me ei suuda midagi tõe vastu, vaid üksnes selle poolt. Tõde jääb ise püsima, ka valelike inimeste läbi (nagu Paulus tabavalt kirjeldab).Või eeslite kaudu. Või kisendavate kivide kaasabil. Jumalal pole ju ükski asi võimatu.

Selles olen ma ka veendunud, et mida kauem on inimene Jumalariigi tööl, kuid oma südame vajadusi ja sisemisi signaale tähele ei pane, seda enam ta paadub, kuni ühel päeval on müürid ta ümber sulgunud. Tee, mis tahad, välja ei näe. Ja Jumal ei võta ju tagasi oma armuande ja kutsumist. Nii nagu endine imemehest rändjutlustaja võib nüüd pärast ühist joomingut oma kaaslastele evangeeliumi kuulutada, nii et nad kõik laua all nuttes meelt parandavad, võib ka näiteks aastaid päeva koormat ja palavust kandnud pastor, kes osaduse ära on kaotanud, säravalt jutlustada. Mõned ebakohad ja Jumala Sõna väänamised küll on, kuid ega nad väga välja ka ei paista. Sõnad on ju õiged ja igati järgimist väärt. Ja meile kohustuseks, st järgida sõnu, mitte tegusid.

Mõnikord aitab sellisest august välja (või vähemalt augu äärele) mingi suur tragöödia, mis sellele surmavankrile pidurit püüab tõmmata. Kuid ka siis on meil valida. Kas lasta Dr. Jeesus meie südant opereerima, või tõusta kohe krapsti püsti ja uuesti sadulasse hüpata. Sest töö vajab ju tegemist ja kui mina ei tee, ei tee keegi. Aga seda tunnetust ei ole, et kui ma ise olen oma esimese armastuse kaotanud, siis ei ole ka minu tööst mingit püsivat kasu. Selline töö pigem paadutab, eelkõige mind ennast, aga ka kõiki neid, kes mind kuulevad.

Kuid see armastus on olemas. See esimene armastus ootab meid, on kogu aeg oodanud, et me oma rabelemise jätaks ja osadusse tuleks. Et Jeesus oleks meie Magnificent Obsession (Imeline Kinnisidee), mu eksistentsi algus ja lõpppunkt. Sest ainult Jeesuses olles ja Temaga käies on meil lootust pääseda. Ainult nii on süda pehme ja õli võib lambis põleda. Tulge osadusse, on Maarjamaa prohvetid meid aastaid manitsenud. Kui kaua keeldume pöördumast oma teedelt?!

Jumal ei vaja Sinu tööd, kui Sa ise tema eest põgened. Tal on palgalisi niigi. Ta tahab Sinu südant. See õrn Jumala Talleke, kes püha verega hinna maksis Sinu eest ja minu eest, et meil oleks elu, seesama Tapetud Tall igatseb Sind armastada selle armastusega, millega Isa Teda armastab. Ta igatseb Su andumust, Su armastust. Pole olemas hullemat asja kogu universumis kui vastuseta jäänud, ärapõlatud armastus. Kui armastus on välja valatud, ootab väljavalaja sellele kohast reaktsiooni. Mida rohkem end armastuses anname, seda enam tahaksime, et teine pool seda vääriliselt hindaks ja vastu võtaks. Ehk vastaks armastusega.

Kallis inime, pane maha kõik, mis sind takistab--ükski patt pole nii suur, et saaks Sind Jumalast ja tema armastusest eraldada. Anna talle see, mida ta tahab. Anna talle oma süda, mis on täis armastust ja andumust. Lase Tema sisse oma kõige keerulisematesse otsustesse. Ole niikaua osaduses, kuni tuleb selgus. Valgus võidab kindlasti! Millisel teel oled sel hetkel aga Sina?