esmaspäev, 12. juuli 2010

Appihüüd I

Mõni hetk tagasi (kell on kirjutama asudes kaks öösel) äratas mind läbi une appihüüd: Ema! Ja kuigi see ei olnud minu lapse hääl, otsustasin tõusta ja kuulatada, kas teises toas on kõik korras. Oli ju loetud tunnid varem lõppenud mu "lapseta nädal", mille mu ema mulle võimaldas.

Olin segamisest pisut nördinud, sest see katkestas ühe unenäos parasjagu nähtava "filmi", kuhu olin just süvenenud. Tegemist oli psühholoogilise krimilooga, kus keegi psühhopaat tapetud inimesi tükikaupa (täpsemalt karbonaadi või minutipihvi suuruste tükikestena) mööda jõge allavoolu saadab. Film oli inglisekeelne ja sellise teguviisi nimi oli slicing. Kindlasti alguses oli teada ka see, kas ta oli need inimesed ise tapnud, või kasutas kellegi teise tegude lõppprodukti. See kuidagi ei olnud lõpus oluline ja seega ma isegi ei mäleta seda. Tähtis oli hoopis see, et ta mõtestas oma tegevust kirjanduse kaudu. Nimelt andis ta kõigile kogu aeg kirjalikult ja tihti luulevormis teada, mis tunded teda valdasid, kui ta järjekordset lõhna tundis või mida iganes. See psühhopaat oli naisterahvas ja need kaks tapetut olid samuti naised.

Kuna uinuda oli pärast tõusmist raske, siis hakkasin mõtlema, MIKS ma midagi sellist nägin ja kas see on vaid minu alateadvus, püüdes nö päeva lahata või on selles mingi sõnum. Kui jah, siis kellele? Mulle, mõnele mu lähedasele? veel kellelegi? Esimene järeldus oli, et ju olen magamisriided valinud hetkekliimale mittevastavad ja olukorra teeb hullemaks ka mu katteks olev paks tekikott, seega mul on lihtsalt palav. Kuid see ei seleta appihüüdu, niisiis hakkas selguma ka muid variante, mida tahaksin jagada.

Eile kuulasin päeval varahommikul lõppenud Kansase ärkamisteenistust ja Wes Hall, kes muidu on selline malbem ja tema põhisõnum on Jumala armastusest ja/või: More, Lord! Increase it, Lord! ehk Anna rohkem, Issand, siis oli tema poolt selline pikk manitsuskõne pisut kummaline ja äratas tähelepanu. Kansase arhiivist leiab selle laupäevase kuupäeva järgi ja pealkirja "Consecration" alt.

Aga sisu oli siis lühidalt selline, et miks sa tuled siia äratuskoosolekutele, kui sa pole valmis muutma oma elustiili. Tuled siia, ilutsed (teiste inimeste väljapalvetatud) Vaimu ligiolus ja ise ei kavatse absoluutselt muutuda. Peamiseks mureks televisioon ja arvuti ning seal pakutav meelelahutus. See jutt omakorda tõi mulle meelde üsna hiljutise vestluse ühe pastoriga, kes küsis, et kuidas ta võiks olla kindel, et need inimesed, kes seda ärkamist seal on kogenud, kas nende elud ka muudetud on? See oli olnud siiras küsimus ning oli mind sellisena häirima jäänud. Täna, enne selle manitsuse kuulamist, olin (lõpuks ometi;-) suutnud enda sees konstrueerida vastuküsimuse: et kas selle taga on mingitpidi ka ootus, et Jumal võiks või peaks kõigil aegadel ühtemoodi ärkamist tooma?! Et kui meilt Eestist on minevikust teada, et kogu ühiskond muutus, kui Jumala Vaim maale laskus, et kui nüüd, kus seda näiteks ei ole, võime kogu liikumise korstnasse kirjutada?! Või on võimalik ka näiteks see, et Jumal ootab tänapäeval oma koguduselt suuremat koostöövõimet ja arusaamist, milles me ikkagi osalised oleme.

Toon ühe näite 20 a Tartu aegadest. Meil oli seal üks vanaema Liisa Saaremaalt (meie jaoks lihtsalt Memm), kes oli ise Saaremaa ärkamisest noorena osa võtnud. Memm oli vinge! Vanas eas veel tüse ja haljas, istutatud Jumala kotta. Ta oli meie noorteõhtutel sage esineja, sest väga kosutav oli kuulata, kuidas see ärkamine toimus. Nemad kooriga muudkui laulsid Võidulaule ja kui inimesed tulid eestpalvele, siis küsiti, kas nad ise oskavad juba Jumala poole pöörduda ja kui ei osanud, siis saadeti nad tagasi, et mine ahasta veel kuskil nurga taga. Ja teinekord oli patuvalu inimestel nii suur, et nad kraapisid küüntega kirikuseinu, et millal küll järgmine võimalus antakse teenistuse näol. Niisiis eeldati, et nad peavad ise kuidagi Jumalaga oma asjad korda saama ja inimesed sekkuda ei tohtinud.

Kord Tartus siis oli välja kuulutatud üle-eestiline palve ja paastupäev ja me kõik paastusime. Memm olevat aga poole päeva pealt läinud endale piimasuppi tegema, sest "piiblis on selle koha peal trükiviga". No selle koha peal, kus paastumisest räägitakse. Ega see meie silmis õe autoriteeti sugugi ei kõigutanud, oli vaid üks pisut naljakas episood.

Et mida ma öelda tahan, on ehk see, et praegusel ajal oleks selline ärkamine pea mõeldamatu, sest ühiskond on kapitaalselt teistsugune. Kansas City's, mis muide asub Missouri osariigis, käiakse inimestega väga pehmelt ümber, sest muidu mine tea. Palju räägitakse armastusest ja püütakse keelitada inimesi armastama ning armastust vastu võtma. Aga inimene on ikka samasugune. Head asja ei saa tema jaoks kunagi liiga palju ja kui süda on avle koha peal, võib mistahes head kogemust kasutada vaid kurjuse katteks.

Teiseks mureks oli seal ehk ka usuasja trivialiseerimine. Selleks muide ei pea olema ärkamise kontekstis. Täna näiteks kuulsin ma kantslist, kuidas halastaja samaarlase tähendamissõnas mugandatuna Eesti oludesse tõsteti eeskujuks Ida-Viru kantpea, kes läbipekstud ja röövitud soomlase Hirvepargist oma Hummerisse pani ja koju viis ning terveks ravis. Pärast seda, kui pastor ja pühapäevakooliõpetaja olid mööda läinud. Sisuliselt siis inimrööv, mistahes üllatel eesmärkidel. Kui läksin hiljem küsima, et kas sellist tänapäeva samaarlast ei oota mitte kriminaalkaristus, kui ta meditsiiniline võimekus tõestust ei leia, vastas pastor, et temal pole juura haridust ja see oli selline ekspromptnäide lihtsalt.

Seega, pole üldse oluline, kas mu jutlus ka konteksti sobib või milline see koguduse vajadus võiks olla. Mõtlen siiani, et huvitav, kui palju oleks sellel intellektuaalselt võimekal mehel võtnud aega, et tõeliselt lasta see kirjasõna endast läbi ja Püha Vaimu abil leida ka need meie konteksti asjad üles, nii et tõesti "iga suu suletaks" Kristuse palge ees. Selle asemel aga algas jutlus tõdemusega, et "me kõik elame tarastatud maailmades"- jah, seal poolkeral tõesti, kus valge lippidest aed (white picket fence) on lahutamatu osa "Ameerika unistusest". Meil pole tarasid tihti isegi uusasulatel. Väike detail, aga kõnekas. Ja mul on lihtsalt ääretult kurb, et mind ja minu kogudust ei peeta värske leiva vääriliseks. Või on kolm pühapäeva "suvekoguduses" mind liigselt ära hellitanud? Ka variant. Ehk teisisõnu, mul on hiljutine kogemus, et saab ka teistmoodi, kui jutlusi maha kirjutades, ja seda siin ja praegu. Jumal räägib veel tänagi oma sulaste läbi ja avab neile oma sõnumeid.

I don't wanna talk about you like you're not in the room... laulab Misty Edwards. Ma ei taha Jumalast rääkida nii, nagu teda polekski selles samas ruumis. Mis on küll selle põhjuseks, et teinekord ei võta isegi pastorid Jumalat tõsiselt enam? Ja mida siis nendest teismelistest rääkida, kes lihtsalt naudivad Jumala ligiolu? Ja seega tundub, et meilt oodatakse seekord selles ärkamises rohkem koostööd, et pruut end tõeliselt valmistaks ja aru saaks, mis toimub ja kuhu see liikumine välja jõuab... Kristuse taastulekuni kui mitte meie ajal, siis meie lastelaste ajal kindlasti... Ja kes põlgab väikest algust, võib oma osast üldse ilma jääda. Või olla nagu need mehed linnaväravas, kes ei uskunud, et Jumal rahvale süüa annab ja nad tallati väravas surnuks. (Eliisa-aegne lugu vist oli see).

Aga see on vaid pelgalt sissejuhatus sellele, millest ma tegelikult tahtsin rääkida. Eks ma teen uue postituse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Käsk rõõmustada

     Katkend raamatust:   Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest".  Tõlkinud Kõrberoos UY.  Copyright  © 2023, by OneKing...