Ühe kirjavahetuse käigus jõudsid minuni laulusõnad:
Veed on küll sügavad,
aga need ei uputa,
sest Sõna räägib,
Jumal on meiega-
Kui ma selle sõnumi peale mõtlesin, tulid mu silme ette mere põhjas kõndivad kristlased, kes "alistavad" järjest sügavamaid madalikke, kõndides ringi, silmad, suu ja nina suletud ning hing kinni. Ja Issand on loomulikult nendega kaasas, täpselt nagu ta oleks kaasas tulises ahjuski. Ja aeg-ajalt pidid nad lihtsalt hingamisajad vastu võtma, sest õhk sai vee all otsa. Siis tõusid nad pinnale, ujusid pisut aega, taastasid oma hapnikuvarud ning läksid tagasi merepõhja "uutele väljakutsetele".
Kuid midagi oli selles pildis viltu. Miski nagu häiris. Siis kuulsingi vaikset häält oma südames: Kui ma tahaksin, et nad merepõhjas kõnniksid, kuivataksin ma merevee nende ümbert. Kuid, Issand, küsisin ma, miks nad siis seal vee all kõnnivad? Vastus: Sest nad ei võta vastu minu armastust, nad ei tunneta, et on väärt pinnal püsima, nad ei usu, et mina võin neid kogu aeg vee peal hoida.
Miks me siis ei usalda? Miks püüame välja teenida teenimatut? Miks tahame, et meie oma riided kõlbaksid Jeesusele ja põlgame ära Tema valge rüü?! Sa oled ju Tema laps ja pärija. Oled kallihinnaliselt ostetud.
Oled Kristuse MÕRSJA. Pulmapidudel kuuleme mõnikord pea klišeena kõlavat väljendit, kus äi ütleb: Täna ei kaota ma mitte oma poega, vaid saan uue tütre perekonda. Just seda see adopteeritud/lapsendatud lapseõigus tähendab. Just selliselt saad olla kaaspärija koos oma mehega, kes on iseennast toonud oma mõrsja lunahinnaks.
Ja kui ta nõnda palju on Sinu eest maksnud, et iseenese ohvriks on toonud, kas polnud Sa seda (või Teda) siis väärt? Kuidas julged põlata Tema armastust enda suhtes? Jeesus tegi seda rõõmuga, sest ta armastab Sind. Aga vastu armastama Ta Sind sundida ei suuda. See ei ole Tema iseloomuga kooskõlas. Ta oma armastuses austab Sind ja sinu valikuid, kuid ometi Ta süda nutab Sinu pärast.
Sest raskeim asi maailmas on sundida kedagi armastama. Sinu enda pärast, st selle eest, kes sa oled. Mitte selle pärast, mida sinult saada võib (tervis, raha, pere, lapsed, hea töö, jne) või selle eest, millist teenet selle sõpruse eest võiks kunagi tulevikus oodata (lõpuks saan taevasse).
Kristuse Mõrsja on kui aastaid klaaskirstus lamanud Lumivalgeke ja kui Printsi suudlus ta kord äratab, siis sellest siiski ei piisa, et "õnnelikult elu lõpuni" elada. Sest Lumivalgeke ei ole harjunud, et temast keegi hoolib. Ta oli varakult jäänud ema armastuseta, isal aga polnud tema ega ka teiste lähedaste jaoks lihtsalt aega. Nii sirguski neiu kurja ja kadeda võõrasema seltsis. Naise seltsis, kes oli nii ebakindel, et pidi kasutama peeglit ja maagiat, et oma väärt olemises kindel olla. Huvitav, kas tema abikaasa teda iialgi milleski ei tunnustanud?
Just selline oli Lumivalgekese ainus naiselik eeskuju ja ainuke näide abieluliidust, mida ta teadis. Kuidas peaks ta nüüd, pruudiikka jõudnuna teadma, milline see tõeline armastus üldse välja peaks nägema?! Selline, mis ei kalkuleeri ega võimutse, milles ei oleks omakasu ja mis annaks sisemist kindlust mõlemale partnerile?Mis keskenduks sisemisele, aga mitte välisele ilule?
Seda me vendadelt Grimmidelt ei kuule, kuidas kangelastel edasi läheb, nende tegelased elavad kõik happily ever after, ehk õnnelikult igavikuski. Mina usun, et prints, kes oli pärist täiuslikust perekonnast, pidi printsessile kogu aeg meelde tuletama, et tema, printsess, on väärt kogu armastust, mis printsil pakkuda on. Ja prints ei väsinud oma armastust kallimale väljendamast ja ühel hetkel hakkas ka printsess seda uskuma ja sai printsiga võrdväärseks partneriks.
Siis ei pidanud ta enam merepõhjas sumpama, et printsile oma ustavust näidata. Tegelikult ei olnud tal seda ka päris alguses vaja teha, sest prints himustas teda näha enda kõrval, seal kus tema on (Joh 17:24). Aga printsess peab ise sellest enne aru saama, vägisi ei saa teda sinna taevasesse ballisaali tirida, ta tilkuvad riided ja merele igatsev pilk ei laseks tal ballisaalis toimuvat niikuinii nautida. Kuid prints tahab vaid armastust kogu südamest ja on valmis selle nimel ka ootama. Niikaua, kuni printsess omadega valmis saab.
Veed on küll sügavad,
aga need ei uputa,
sest Sõna räägib,
Jumal on meiega-
Kui ma selle sõnumi peale mõtlesin, tulid mu silme ette mere põhjas kõndivad kristlased, kes "alistavad" järjest sügavamaid madalikke, kõndides ringi, silmad, suu ja nina suletud ning hing kinni. Ja Issand on loomulikult nendega kaasas, täpselt nagu ta oleks kaasas tulises ahjuski. Ja aeg-ajalt pidid nad lihtsalt hingamisajad vastu võtma, sest õhk sai vee all otsa. Siis tõusid nad pinnale, ujusid pisut aega, taastasid oma hapnikuvarud ning läksid tagasi merepõhja "uutele väljakutsetele".
Kuid midagi oli selles pildis viltu. Miski nagu häiris. Siis kuulsingi vaikset häält oma südames: Kui ma tahaksin, et nad merepõhjas kõnniksid, kuivataksin ma merevee nende ümbert. Kuid, Issand, küsisin ma, miks nad siis seal vee all kõnnivad? Vastus: Sest nad ei võta vastu minu armastust, nad ei tunneta, et on väärt pinnal püsima, nad ei usu, et mina võin neid kogu aeg vee peal hoida.
Miks me siis ei usalda? Miks püüame välja teenida teenimatut? Miks tahame, et meie oma riided kõlbaksid Jeesusele ja põlgame ära Tema valge rüü?! Sa oled ju Tema laps ja pärija. Oled kallihinnaliselt ostetud.
Oled Kristuse MÕRSJA. Pulmapidudel kuuleme mõnikord pea klišeena kõlavat väljendit, kus äi ütleb: Täna ei kaota ma mitte oma poega, vaid saan uue tütre perekonda. Just seda see adopteeritud/lapsendatud lapseõigus tähendab. Just selliselt saad olla kaaspärija koos oma mehega, kes on iseennast toonud oma mõrsja lunahinnaks.
Ja kui ta nõnda palju on Sinu eest maksnud, et iseenese ohvriks on toonud, kas polnud Sa seda (või Teda) siis väärt? Kuidas julged põlata Tema armastust enda suhtes? Jeesus tegi seda rõõmuga, sest ta armastab Sind. Aga vastu armastama Ta Sind sundida ei suuda. See ei ole Tema iseloomuga kooskõlas. Ta oma armastuses austab Sind ja sinu valikuid, kuid ometi Ta süda nutab Sinu pärast.
Sest raskeim asi maailmas on sundida kedagi armastama. Sinu enda pärast, st selle eest, kes sa oled. Mitte selle pärast, mida sinult saada võib (tervis, raha, pere, lapsed, hea töö, jne) või selle eest, millist teenet selle sõpruse eest võiks kunagi tulevikus oodata (lõpuks saan taevasse).
Kristuse Mõrsja on kui aastaid klaaskirstus lamanud Lumivalgeke ja kui Printsi suudlus ta kord äratab, siis sellest siiski ei piisa, et "õnnelikult elu lõpuni" elada. Sest Lumivalgeke ei ole harjunud, et temast keegi hoolib. Ta oli varakult jäänud ema armastuseta, isal aga polnud tema ega ka teiste lähedaste jaoks lihtsalt aega. Nii sirguski neiu kurja ja kadeda võõrasema seltsis. Naise seltsis, kes oli nii ebakindel, et pidi kasutama peeglit ja maagiat, et oma väärt olemises kindel olla. Huvitav, kas tema abikaasa teda iialgi milleski ei tunnustanud?
Just selline oli Lumivalgekese ainus naiselik eeskuju ja ainuke näide abieluliidust, mida ta teadis. Kuidas peaks ta nüüd, pruudiikka jõudnuna teadma, milline see tõeline armastus üldse välja peaks nägema?! Selline, mis ei kalkuleeri ega võimutse, milles ei oleks omakasu ja mis annaks sisemist kindlust mõlemale partnerile?Mis keskenduks sisemisele, aga mitte välisele ilule?
Seda me vendadelt Grimmidelt ei kuule, kuidas kangelastel edasi läheb, nende tegelased elavad kõik happily ever after, ehk õnnelikult igavikuski. Mina usun, et prints, kes oli pärist täiuslikust perekonnast, pidi printsessile kogu aeg meelde tuletama, et tema, printsess, on väärt kogu armastust, mis printsil pakkuda on. Ja prints ei väsinud oma armastust kallimale väljendamast ja ühel hetkel hakkas ka printsess seda uskuma ja sai printsiga võrdväärseks partneriks.
Siis ei pidanud ta enam merepõhjas sumpama, et printsile oma ustavust näidata. Tegelikult ei olnud tal seda ka päris alguses vaja teha, sest prints himustas teda näha enda kõrval, seal kus tema on (Joh 17:24). Aga printsess peab ise sellest enne aru saama, vägisi ei saa teda sinna taevasesse ballisaali tirida, ta tilkuvad riided ja merele igatsev pilk ei laseks tal ballisaalis toimuvat niikuinii nautida. Kuid prints tahab vaid armastust kogu südamest ja on valmis selle nimel ka ootama. Niikaua, kuni printsess omadega valmis saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar