Kas Sa armastad mind?

Nii küsis Jeesus Peetruselt, kui selle oma jõud oli otsa saanud ja suurest enesekindlusest olid alles vaid varemed... Nii küsib Issand ka meie käest:
-Kas Sina, armusaanud inimlaps, armastad mind?
-No, ei noh, loomulikult armastan, vaata kõiki neid ohvreid, mida ma Su heaks toonud olen. Kui ei armastaks, siis ei saaks ju...
-Ma ei räägi ohvritest, on Püha Vaim järelejätmatu. Ega ka andidest, ega teenimisest, ega pikkadest palvetest ega vaeste aitamisest.... Kas Sa ARMASTAD mind? Kas suudad välja lülitada kogu selle maailma sigina sagina, istudes mu jalge ees ja vaadeldes aina Jeesuse pühadust ja aulisust...

Kui mõtleme oma kalleimale inimlikule suhtele, siis kas armastame Jumalat üle selle? --Täiesti emotsionaalses mõistes ja tunnete pinnalt võttes. Kas Sa koged, et Tema on Sind kutsunud oma armastatuks ja Ta tahab end Sinule ilmutada? Näidata ennast nii, et see pilt Su südamest ei lahkuks iialgi. Minu südames Sa elad kenas päiksepoolses toas, minu südames sa elad suure armastuse loal, minu südames sa elad, seda keelata ei saa, sest mu südamesse sisse oled kirjutatud sa...

Kuulsin hiljuti, et näe, suures kriisis on ikka hoopis lihtsam palvetada kui suure kordamineku ajal. Veel aasta tagasi oleksin sellele ilmselt kahe käega alla kirjutanud. Nüüd aga mõtlen, et ju on seegi mõte kui erineva suhte kirjeldus. Kui Jumal on mu päästeamet (mida ta kindlasti on, Mu päästekalju, ütleb Taavet), siis ega seda 112 tohigi rõõmuajal tülitada. See oleks nende suure ja tähtsa töö segamine. Kui Mu Issand aga on mu Peigmees, mu hinge ainuke, siis ei ole ju küsimustki, kas ma Teda oma parimatesse päevadesse sisse lasen... Ja see ei ole siis enam distsipliini küsimus, vaid igatsus, mis südamest välja pulbitseb...

Usun, et see ongi evangeeliumi mootor. Usk, mis on tegev armastuse kaudu... Keegi hiljuti rääkis ka, et me usaldame Jumalat küll oma päästekogemuses, mõistes, et me seda ise kuidagi ellu kutsuda ei saa, kuid siis sellele järgnevalt arvame justkui, et siis saame ise hakkama. Sest Jumalal (st päästeametil) on targematki teha, kui minuga oma aega raisata...

Ja ka meie ise peame hoolsalt teenima ja vaatama, et Issandal ja tema kaaskonnal ikka kõik võileivad nina ees oleks. Kus see häbi ots, kui vorstileivad otsa saavad ja kõik näevad, et ma polegi tasemel perenaine..... 

Marta, Marta, ütleb Issand seepeale malbelt. Sa teed endale tüli paljude asjadega. Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta talt ära. Maarja on näinud Issanda silmis kutset. See on armastus esimesest silmapilgust ja see noor tüdruk pressib end Jeesuse ligiollu, trotsides tolle aja norme ja kombeid. Ta on näinud Issandat ja ei suuda enam temata elada... Ta on näinud Issanda kirkust, tema ilu, Tema pühadust, Tema armsust. Ja seepeale ei suuda miski ega keski teda sellest armastusest ega armsamast lahutada.... Sest ta on NÄINUD Issandat...