Appihüüd II

Jätkan eelmist postitust, kus püüdsin arutleda, miks ma nägin sellist und, nagu nägin ja mida see minu ja sinu jaoks tähendada võiks.

Surma Vaim
Minul oli kooliajal unistus, mis oli pinginaabriga ühine. Tahtsime saada kriminaaluurijateks. Õppematerjalideks kasutasime kõikvõimalikke krimkasid, nt M. Roizmani Toimik nr. 306. Edaspidi, kuni üsna viimase ajani välja olid mu lemmikuteks kõikvõimalikud Agatha Christie'd, NCSId, CSId, jne, ka kodumaised Kelgukoerad või Ohtlik lend näiteks. Tihti on seal ka huvitavad tegelaskujud, omavahelised suhted ja muud põnevat. Viimasel aastal, kui elu on ka muidu põnev olnud, ei ole ma telekat väga palju vaadanud. Seega pole ma ka vaadanud krimkasid. Kuni paar nädalat tagasi Pärnus külas olles, kui telekas oli lahti jäetud taustaks mängima, juhtusin öösel lõpuni vaatama ühe seriaali, ei mäletagi enam, kes või mis.

Ja nüüd, kaks päeva tagasi, kui oli ka selline puhkehetk, lülitasin teleka sisse ja surfasin kanaleid. Sattusin ühe sarimõrvari peale, kes lüpsis naistelt raha välja ja seejärel tappis nad ning 2 uurijat, mees ja naine, püüdsid teda jälitada. Panin selle üsna kohe kinni, nii ei tea ma ka lahendust (kindlasti head võitsid). Mis mind täna öösel aga tähelepanelikuks tegi, oli see, et mulle kusagil sügaval sisimas meeldis seda nö filmi vaadata, mind huvitas, kuidas see edasi läheb. Ja ma mõistsin, et selline meelelahutus on kõike muud kui süütu. See põhineb selle maailma vaimul ja toitub temast ning igaüks, kes ennast temale allutab, jääb sidumise alla. Annad näpu, võtab käe. Ja ise ei saa arugi, kui seotud oled. Ja see, kui mulle unes selline asi meeldib, tähendab ju seda, et kusagil on mingi südamesopp, kus pimedus on võtnud võimust ja see on väga tõsine ja ohtlik asi.

Wes Hall küsib seal viidatud manitsuskõnes ka seda, et miks sa lähed, kui oled ärkamises õnnistatud saanud, miks lähed koju ja mängid arvutimänge, kus saad päid otsast tulistada?! Ütled, et see on lihtsalt mäng ja lihtsalt meelelahutus? Tead sa mis, selliseid mänge ei olnud enne pattulangemist olemas... Mul ei ole isiklikku kogemust ei vägivaldsete arvutimängude ega isegi filmidega. Need pole mulle kunagi meeldinud. Küll aga olin seminaris mingil hetkel väga seotud arvutis asuva kaardimänguga Solitaire. See röövis minult tunde. Asendustegevus. Väga haletsusväärne. Viimasel ajal olen mänginud 2 mängu, kahes eri geograafilises punktis, kuid ei oleks pidanud. Esimene oli niisama hasart, et huvitav, kas mäletan veel. Teine oli uue arvuti uue kujunduse testimine. Et justkui põhjendatud kõik. Kuid tegelikult mulle meeldis neid mängida. Isegi nüüd. Jälle taas üks pime sopp.

Nõidus
Mina liigitaksin siia alla kõik need viisid, kuidas me püüame oma elule sihti leida väljaspool Jumalat. Ja seda isegi siis, kui kasutame ääriveeri kristlikuna paistvaid vahendeid. Meenutame kuningas Sauli, kes siis, kui Jumal talle ei vastanud, läks En-Doori nõiamoori juurde. Nõid isegi lõi kartma ja hakkas kuningat sõitlema. Lõpuks ilmub prohvet Saamueli vaim surmavallast ja ikkagi kuulutab hävingut. Jumal murdis end läbi ka sellest olukorrast ja juhtis Sauli, kuid see viis oli vastuvõetamatu ja sai viimaseks astmeks Sauli allakäigutrepil.

Nõiduse alla liigitaksin ka kõik populaarsed horoskoobid ja praktilised maagiad. Ka need Facebooki appsid nagu nt õnneküpsised. Mõned appsid on isegi kristlikud õnneküpsised. Teised on jälle kreeklaste pandora laekast saanud innustust. Või mingi muu tobedus, kus saad teada, mis värv sa täna oled... Vahet ei ole. See on kõigil juhtudel selline kiirmanustusega turgutus, mis meid kuidagi Jumalaga osadusse ei vii, vaid hoopis eemale tõukab.

Samuti kuulub siia alla manipuleerimine, et head õnne enda kasuks pöörata. Kunagi ammu kuulsin, et mingid nõiad käisid armulaual ja panid oblaadi taskusse, sest sellel oli vägi. Nädal tagasi palus üks mu tädidest, et kuule, ole hea, lase mu küünlad oma kirikus ära pühitseda. Küsisin, et mida ta tahab saavutada. Hakkas keerutama, et lihtsalt õnne rohkem oleks. Vastasin siis, et esiteks, meil ei tegelda selliste asjadega ja teiseks, kui ta tõesti tahab õnne oma õuele, oleks targem meelt parandada ja Jeesuse poole pöörduda.

Väike alajaotus võiks siin olla ka kirjadel, mis tõotavad õnne, kui nad edasi saata ja õnnetust, kui saatmata jätad. Kiusatus võib teatud hetkel suur olla, eriti kui on hirm, et midagi hullu võibki juhtuda. Kuid Jeesus on meid esivanematelt päritud needustest vabaks ostnud ehk lunastanud mitte hõbeda ega kullaga, vaid oma süüta ja puhta, kalli verega. See maksab ka täna veel. Ja puhastab meid kõigest, mis Jumalat ei austa. Ja ükski nendest asjadest ei ole lihtsalt mäng ega meelelahutus. Need on tõsised asjad, mille vägi tuleb deemonitelt ja mille eest on vaja põgeneda Jeesuse vere varju alla, nii ruttu kui jalad võtavad.

Pornograafia
Siia alla võiks liigitada kõik, kus ühel pool selline "süütu" kanalisurfamine, et kogemata satud peale ja jääd vaatama "pisut" kauemaks kui vaja ja teisal täiesti kavatsetud pornograafilise materjali ostmine internetist. Praegu vist ei ole see süütu surfamine enam nii võimalik, kuid Iseseisvusaja õrnal algusajal oli nädalavahetustel võimalik sinna otsa koperdada küll. Ja siis mingil ajal oli avalik debatt, kas pornoajakirjad peaksid ikka koolilaste nägemisulatuses olema. Ma isegi ei tea, kuidas või kus nad praegu on. Aga võimalusi on meie ümber piisavalt. Isegi tarbekauba reklaam on pakitud just nimelt sellisesse pakendisse tänapäeval.

Ma ei räägiks sellest teemast siin üldse suurt midagi, kui ma poleks kuulnud statistikat, et nt Ameerikas, kui toimuvad nooremaealiste pastorite konverentsid, suureneb hüppeliselt osavõtjate hotellides nn täiskasvanute kanalite ehk pornograafia rent. Eestis meil selliseid võimalusi ei ole ja statistika puudub samuti. Kuid mõtlemapanev on see tõsiasi küll.

Ja tegelikult on seesama vaimsus meid juba ka siis sidunud, kui me reklaamides ja filmides seksuaalseid viiteid enam tähele ei pane või arvame, et oi kui nunnu, peaks ka ostma (reklaamitud toote). Või veedame tunde vaadates komöödiaseriaale nagu Sõbrad või Kaks ja pool meest või ... ma ei tea, kindlasti on uuemaid ka, ma ei ole lihtsalt kursis. Või ka nö draamad, nagu Vaprad ja ilusad, kus kõik magavad kõigiga ja püüavad armastuse sinilindu.

Corey Russell ütleb, et meie silmad on loodud Jumala auhiilgust nägema ja vaatlema. Kui oleme need loovutanud millegi muu teenistusse, siis ei ole meil lootust. Jah, me võime hambad ristis püüda olla moraalsed ja teha õigeid asju, aga välja kukub ikka kakvsegdaa. Ja need meie südamed, kõikide oma soppidega saavad ühel päeval avalikuks, just sellistena, nagu nad viimase "kaadri" ajal olid. Ja siis ei tea, kuhu ennast peita, kui me siiani pole osanud end Jumalale avada ja Jeesuse veres puhtaks saada.

Jeesus tõotab uut taevast ja uut maad ning taevasesse Jeruusalemma ei pääse miski sisse, mis on ebapüha (vt Ilmutuse raamatu lõppu). Need kolm eelpoolkäsitletud ala on kõik tulejärves ühes oma deemonitega. Täna sõltub see meist, millise poole me valime ja keda me teenida tahame.

Jumal ilmselt ei anna enam sellist ärkamist, nagu Memme ajal. Sest inimesed ja nende meelelahutus olid tollal teistsugused. Lisaks sellele ootab Jeesus, et tema pruut ennast valmistaks, peigmeest oodates temaga koostööle asuks. Aru saaks, millisel ajal me elame ja mis on see elu ja käitumine, mis meid maailmast eristab ja eraldab. Nõukogude ajal andis kõrgem moraalsus üleolekutunde ja tõi usurahva pimedusest läbi. Kas uus valgus on meid pimestanud? Kas oleme nüüdseks nii pimestusega löödud, et oleme väsinud ust otsimast?! (1Mo 19:11)

Täna on veel armuaeg. Kõik mustad sopid tuleb valguse ette tuua, meelt parandada ja lasta Jeesuse verel end puhastada. Veel on lahti nii uksed kui armuaknad. Mõnikord tuleb selle isikliku akna nimel aga pisut pingutada ja tähelepanelikult otsida, oma südant läbi katsudes. Ja siis, kui Tema end ilmutab, vastata Talle, end täiesti üle andes ja usaldades. (Vaid) Jeesuse veres on vabadus! Nii see tõesti on!