Üks mu endistest võitluskaaslastest küsis, et nojah, tuled siin sellise uue jutuga, et kuidas nii olla saab?l Et kogudus on ju nagu ihu, et kuidas siis saab nii olla, et üks saab ühtemoodi (või uutmoodi) aru, teised aga ei saa päris niimoodi. Täna, olles tagasiteel Reeküla koguduse 100. sünnipäevalt, võin tunnistada, et see pole mingi minu monopol praeguseks ajaks. Jumal tõepoolest räägib nendest asjadest väga mitme tunnistaja kaudu. Täpselt nendest samadest asjadest. Täpselt nende väljenditega. Küsimus aga on selles, et kas me võtame neid sõnumeid tõsiselt või jääme lihtsalt "ilutsema", et ometi kord oli laud vaimulikust roast lookas. Kas teadvustame endale, et JUMAL RÄÄKIS ja OOTAB MEILT VASTUST, või oli see lihtsalt üks kena armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud... Aga siinkohal mu hommikused mõtted...
Mul on kaks tuttavat, kardinaalselt erinevad mistahes inimlikul skaalal. Üks naine, teine mees, üks noorem, teine vanem, üks... jne. Oma suhet Jumalaga määratlevad nad skaalal "võiks parem olla kuni "kõik on valesti", ehk mõlemad näevad seal arenguruumi iseenda jaoks. Ja ometi, kui neid kuulata, siis põletavaim küsimus on hoopis: kas Jumal saab mind kasutada. Kas ta vaatab läbi sõrmede sellele või teisele mu puudusele (ei räägi siin teadlikult patus elamisest). Et umbes, mis nüüd mina, mina proovisin ja ei tulnud väga hästi välja, aga sõnum ise on ju täitsa nitšhevoo, seda peaks küll levitama. Või teiste eest palvetama, nii et aitab kohe. Ja/või kui mina ei tee, siis ei tee keegi ja jääbki tegemata.
Kolmanda näitena võib lisada inimese, kes leiab, et kõik, mis on väiksem kui pealinn, on tema kutsumise juures liiga väike. Ja Jumal justkui oleks talle andnud uue ülesande ja uue linna, kuid ei saa ju välja minna sellest eelmisest elust, mis ajuti väga suure õnnistuse all on olnud. Ja kahest eelmisest eristab teda ilmselt? vaid see, et ta ei taju, et ta suhe ehk mitte päris enam armastusel ei põhine.
Et siis Jumal justkui hooliks meist meie töö pärast. "Tal on meiega üks plaan", oleme kuulnud. Peame täitma tema tahet, maksku mis maksab. Sest töö on vaja ära teha. Ja Jumal tänatud, et ta minu seda tööd tegema valis, siis saab ikka kindel olla, et tehtud saab! Või siis saame südant valutada, et näed, mul jälle ei tule nii absoluutselt perfektselt välja, järelikult--mis kasu siis kõigest muustki on?!
Minu meelest on kõik need inimesed vangis. Orjuses isakojas. Jumal on kui Suur Töödejuhataja ja meie tema väelised ja mõnikord mitte nii väelised (mis me sinna parata saame, oleme ju vaid nõdrad inimesed) töötegijad. Ja rõõmutseme me muidugi ütlemata suure rõõmuga siis, kui kord saja aasta jooksul on tähtede seis täpselt õige ja meil õnnestub mingi töölõik täpselt nii, nagu planeerisime. Kairos moment! Vaat siis on Jumal ka ütlemata ligidal. Aga muidu, kui midagi suurt ja võimast ei toimu, no siis on kuidagi mitte nii hea.
Evangeelium on rõõmusõnum nendele, kes on väljaspool. Meie oleme seespool, sest x aastat (5, 10, 15, 20 jne) tagasi tulin eestpalvele ja siis käis tuline jutt igalt poolt läbi. Ma kogesin andestust, lunastust, sain puhtaks Jumala ees, hinge tuli rõõm ja rahu. Ei, nüüd enam niimoodi ei ole kohe päris kindlasti, aga no ega kogu aeg ka nii hea olla ei saa. Saaks nüüd veel midagi tema riigi heaks veel teha, siis võiks ehk rahule jääda...
Armsad, kallid, Jumalast armastatud ja hoolitud vennad ja õed! Evangeelium on rõõmusõnum ka meile. See rahu ja andestus, millest jutlustame ja mida me inimesi uskuma püüame meelitada, see on ka meie jaoks igapäevaselt olemas. Ja tänagi veel, non-stop vetevoog, mitte 5,10, 15, 20 aasta tagune üksikkogemus.
Kui jüngrid tulid tagasi, olles ülirõõmsad sellest, et Jumal nende läbi oli vägevasti toiminud, julgustas Jeesus neid asju õiges perspektiivis nägema. Ärge rõõmustage sellest, et kurjad vaimud teile alistuvad, vaid sellest, et teie nimed on taevasse kirja pandud. Kuidas nii, võiksime mõelda? Veel enam--kas oleme näinud kedagi, kes jätaks rõõmustamata, kui suured asjad toimivad. Samas, kui keegi väga rõõmustab sellest, et tema nimi on taevasse kirja pandud, siis tundub see kuidagi ebausutav või millegi kompenseerimine justkui. Et pole ikka nagu see.
Me elame justkui nägemises juba, st meil on kõik olemas. Ja kui süda järele ei tule, siis deklareerime, et ikka on olemas. Ja kasutame mingeid samme ja metoodikaid, et Jumalat sundida meile lähemale tulema. Kui tahad õnnistust, siis õnnista teisi, eriti neid, kelle peale vimma kannad... Kui tahad rikkust, anna ise raha ära.... jne jne. Jumal redutseeritakse printsiipide tasemele, keda on võimalik ära osta ja kes nendele printsiipidele siis allub.
Peigmeest oodates... see pole kutse mitte ainult uskmatutele, et neile võiks ükskord mõistmine tulla, kui väga Jumal neid armastab, vaid see on üleskutse meile, kelle Peigmees viibib. Et õli ikka lambis oleks ja et see kuidagi ei lõpeks. Et süda pehme oleks ja rasv südame ümber mitte rääsunud ja tardunud poleks, vaid õlina põleks igavese tänuohvrina. Ainus viis Jumalat mõjutada enesele lähemale tulema on meeleparandus. Puhastage käed, te patused... Tulge Jumala ligi, siis tuleb Jumal teie ligi... Jk 4:10. Käristage lõhki oma süda, mitte oma riided Joel 2. Kui minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandub minu ette, siis ma tervendan maa. 2 Aj 7:14.
See x aasta tagune kogemus on ka täna veel võimalik, igapäevaselt võimalik kogeda. Vajame vaid suuremat ilmutust Jumala armastusest, igapäevase, toimiva ja reaalselt kogetava suhte võimalikkusest. Ja siis ei vaja uskmatud enam veenmist, nad näevad ise meie sees leeki, mis neid kiivaks teeb. Siis näevad nad usuelu reaalsust, mitte punnitamist ja tilliseemnete lugemist, mis meid kokkuvõttes veel omaõigemaks teeb, kui siis, kui me veel patused olime.
Ja kui me oma identiteedi vaid Jumala riigi tööl rajame, sellel, kui palju meile kurjad vaimud alistuvad, siis ühel päeval on need vaimud tule ja väävli järves. Siis avastamegi, et uus laul, mida Talle Kiituseks lauldakse, on meile täiesti tundmatu.
Mul on kaks tuttavat, kardinaalselt erinevad mistahes inimlikul skaalal. Üks naine, teine mees, üks noorem, teine vanem, üks... jne. Oma suhet Jumalaga määratlevad nad skaalal "võiks parem olla kuni "kõik on valesti", ehk mõlemad näevad seal arenguruumi iseenda jaoks. Ja ometi, kui neid kuulata, siis põletavaim küsimus on hoopis: kas Jumal saab mind kasutada. Kas ta vaatab läbi sõrmede sellele või teisele mu puudusele (ei räägi siin teadlikult patus elamisest). Et umbes, mis nüüd mina, mina proovisin ja ei tulnud väga hästi välja, aga sõnum ise on ju täitsa nitšhevoo, seda peaks küll levitama. Või teiste eest palvetama, nii et aitab kohe. Ja/või kui mina ei tee, siis ei tee keegi ja jääbki tegemata.
Kolmanda näitena võib lisada inimese, kes leiab, et kõik, mis on väiksem kui pealinn, on tema kutsumise juures liiga väike. Ja Jumal justkui oleks talle andnud uue ülesande ja uue linna, kuid ei saa ju välja minna sellest eelmisest elust, mis ajuti väga suure õnnistuse all on olnud. Ja kahest eelmisest eristab teda ilmselt? vaid see, et ta ei taju, et ta suhe ehk mitte päris enam armastusel ei põhine.
Et siis Jumal justkui hooliks meist meie töö pärast. "Tal on meiega üks plaan", oleme kuulnud. Peame täitma tema tahet, maksku mis maksab. Sest töö on vaja ära teha. Ja Jumal tänatud, et ta minu seda tööd tegema valis, siis saab ikka kindel olla, et tehtud saab! Või siis saame südant valutada, et näed, mul jälle ei tule nii absoluutselt perfektselt välja, järelikult--mis kasu siis kõigest muustki on?!
Minu meelest on kõik need inimesed vangis. Orjuses isakojas. Jumal on kui Suur Töödejuhataja ja meie tema väelised ja mõnikord mitte nii väelised (mis me sinna parata saame, oleme ju vaid nõdrad inimesed) töötegijad. Ja rõõmutseme me muidugi ütlemata suure rõõmuga siis, kui kord saja aasta jooksul on tähtede seis täpselt õige ja meil õnnestub mingi töölõik täpselt nii, nagu planeerisime. Kairos moment! Vaat siis on Jumal ka ütlemata ligidal. Aga muidu, kui midagi suurt ja võimast ei toimu, no siis on kuidagi mitte nii hea.
Evangeelium on rõõmusõnum nendele, kes on väljaspool. Meie oleme seespool, sest x aastat (5, 10, 15, 20 jne) tagasi tulin eestpalvele ja siis käis tuline jutt igalt poolt läbi. Ma kogesin andestust, lunastust, sain puhtaks Jumala ees, hinge tuli rõõm ja rahu. Ei, nüüd enam niimoodi ei ole kohe päris kindlasti, aga no ega kogu aeg ka nii hea olla ei saa. Saaks nüüd veel midagi tema riigi heaks veel teha, siis võiks ehk rahule jääda...
Armsad, kallid, Jumalast armastatud ja hoolitud vennad ja õed! Evangeelium on rõõmusõnum ka meile. See rahu ja andestus, millest jutlustame ja mida me inimesi uskuma püüame meelitada, see on ka meie jaoks igapäevaselt olemas. Ja tänagi veel, non-stop vetevoog, mitte 5,10, 15, 20 aasta tagune üksikkogemus.
Kui jüngrid tulid tagasi, olles ülirõõmsad sellest, et Jumal nende läbi oli vägevasti toiminud, julgustas Jeesus neid asju õiges perspektiivis nägema. Ärge rõõmustage sellest, et kurjad vaimud teile alistuvad, vaid sellest, et teie nimed on taevasse kirja pandud. Kuidas nii, võiksime mõelda? Veel enam--kas oleme näinud kedagi, kes jätaks rõõmustamata, kui suured asjad toimivad. Samas, kui keegi väga rõõmustab sellest, et tema nimi on taevasse kirja pandud, siis tundub see kuidagi ebausutav või millegi kompenseerimine justkui. Et pole ikka nagu see.
Me elame justkui nägemises juba, st meil on kõik olemas. Ja kui süda järele ei tule, siis deklareerime, et ikka on olemas. Ja kasutame mingeid samme ja metoodikaid, et Jumalat sundida meile lähemale tulema. Kui tahad õnnistust, siis õnnista teisi, eriti neid, kelle peale vimma kannad... Kui tahad rikkust, anna ise raha ära.... jne jne. Jumal redutseeritakse printsiipide tasemele, keda on võimalik ära osta ja kes nendele printsiipidele siis allub.
Peigmeest oodates... see pole kutse mitte ainult uskmatutele, et neile võiks ükskord mõistmine tulla, kui väga Jumal neid armastab, vaid see on üleskutse meile, kelle Peigmees viibib. Et õli ikka lambis oleks ja et see kuidagi ei lõpeks. Et süda pehme oleks ja rasv südame ümber mitte rääsunud ja tardunud poleks, vaid õlina põleks igavese tänuohvrina. Ainus viis Jumalat mõjutada enesele lähemale tulema on meeleparandus. Puhastage käed, te patused... Tulge Jumala ligi, siis tuleb Jumal teie ligi... Jk 4:10. Käristage lõhki oma süda, mitte oma riided Joel 2. Kui minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandub minu ette, siis ma tervendan maa. 2 Aj 7:14.
See x aasta tagune kogemus on ka täna veel võimalik, igapäevaselt võimalik kogeda. Vajame vaid suuremat ilmutust Jumala armastusest, igapäevase, toimiva ja reaalselt kogetava suhte võimalikkusest. Ja siis ei vaja uskmatud enam veenmist, nad näevad ise meie sees leeki, mis neid kiivaks teeb. Siis näevad nad usuelu reaalsust, mitte punnitamist ja tilliseemnete lugemist, mis meid kokkuvõttes veel omaõigemaks teeb, kui siis, kui me veel patused olime.
Ja kui me oma identiteedi vaid Jumala riigi tööl rajame, sellel, kui palju meile kurjad vaimud alistuvad, siis ühel päeval on need vaimud tule ja väävli järves. Siis avastamegi, et uus laul, mida Talle Kiituseks lauldakse, on meile täiesti tundmatu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar