Need on Jeesuse sõnad, mida ta ütles Johannese jüngritele, kes oma vangistatud meistri poolt olid saadetud Jeesuselt aru pärima. Mitte et Johannesel seda teadmist vaja oleks olnud, vaid tal oli vaja oma jüngrid Jeesusele üle anda, sest tema enda kahanemistund oli ligi jõudmas.
Õnnis, kes ei pahandu... Johannes oli selles mõttes eeskujuks sellisest pahandamatust südamest. Mis elus kanda mul määrand Isa, kas õnneraja või valutee, ma usun, see on mu parim osa, see tuleb kasuks hingele. Et mida iganes Jumal saadab, see on ikkagi PARIM osa. Ja õnnis olen, kui ma ei pahandu, et miks nii ja kuidas naa. Aga mina vist ikka pahandun küll. Ja olen ilmselt kõige ja kõigi peale kogu aeg pahandunud, kuid nüüd antakse mulle vähemalt teada, et need asjad mu elus viltu on.
Näiteks, kui keegi tuleb ja palub, et sa temaga ühe penikoorma kaasas käiksid. Kuigi sina olid hoopis teisele poole teel. Ja pealegi, ega sa mingi peni pole, et penide koormaid kandam peaksid (see sõnademäng vist vaid maakeeles võimalik). Ei, sina pole peni, sa oled... hobune, uhke ja taltsutamatu, lakk uljalt tuules lehvimas... Kõik võib olla, kuid päeva lõpuks oled vaid hobueesel, see ilma aruta, keda tuleb suuliste ja valjastega taltsaks teha, muidu nad ei tule su ligi... (ps 32)
Ma väärin enamat. Väärin muud, väärin muud, muud, väärin muud... See, mis mulle osaks on antud, no see pole ikka see. Osadus, kuhu mind on asetatud, no pole ikka see, inimesed na lihalikud. Linn, kus ma elan, no pole ikka see, pisut räpane. Maakoht, kus peatun, no pole ikka see, pisut väike ... või pisut suur, või pisut lage, või pisut metsane jne jne... MINA väärin muud. MINA väärin enamat. Kuninga laps ju! Eks tule seda siis palves innukamalt nõuda ja sõnades julgemalt deklareerida, küll siis ühel päeval "Kalev koju jõuab" ja mu põlve uueks loob...
Ometi ütleb Jeesus mäejutluses (mis meile justkui selline hüpoteetiline eeskuju on, mitte päriselt järgimiseks), et kui keegi sunnib sind minema ühe penikoorma, mine kaks. Kui keegi tahab sult särki, anna ka vammus. Paulus sekundeerib: mis omaõigust te taga ajate?! Miks te pigemini ei kannata kurja?! Miks te üldse kohtus käite?! Ja teisal: Jumalakartus on suur tuluallikas, kui ta on ühendatud rahulolemisega.
Usukangelased Heebrea 11 kannatasid kurja viimse veretilgani, ise vabastusest loobudes, et saada parem ülestõusmine. Milline ilmutus, milline meelevald! Teisisõnu, nad võtsid vastu selle, mis Jumal saatis ja ei nurisenud, vaid tervitasid oma kannatusi juba kaugelt, teades, et selle kaudu saab Jumala tahe nende sees täielikuks.
No ja siis mina? mida teen mina? Kui mulle pakutakse teenida ühes rollis, mis ei ole ehk mu esimene eelistus praegusel ajamomendil ja sellises mahus, mis tundub liiga pingutav, siis mida teen mina? Väärin loomulikult MUUD! Seega ütlen Lutsu Kevade vaimus, et ma teen pool, kuna ma tervet rehkendust ei jaksa... Kuni saan palves noomida.
Ma ei ole ju enam iseenda oma, et võiksin nokkida ja valida, mida teha ja mida tegemata jätta. Ja Kristuse õigus ja omaõigus ei passi kokku mitte kuidagi. Omaõigus ei jäta ruumi millelegi muule. Ja jõust tuleb puudu?! kes on öelnud, et sa seda omast jõust tegema pead? Otse vastupidi. Paulus noomib: kes teenib, see teenigu otsekui jõust, mida Issand annab.
Nii, et mis õigus on mul vastu hakata Jumala tahtele? Selle vastu, mis ülemuse kaudu tuleb? Sest ülemused on kõik Jumalast seatud, nagu Paulus jällegi toonitab. Ei mitte mingit! Olen surnud koos Kristusega, ja surnutel ei ole enam mingit oma õigust ega võimu otsustada, kes mida kus tegema peaks. Valus õppetund oli. Kurb ja valus. Et millal ma ometi õpin ja millal Jeesus mu silme ees nii suureks saab, et igasugune võimu-ja vaimuvõitlus täiesti külmaks jätab? Et ma iialgi ei pahanduks sellest osast, mida Issand mulle annab?!
See on siis pahandumine selle peale, et sulle midagi antakse (olgu hea või kuri). Sama mündi teine pool on pahandumine selle üle, et sulle ei anta, vaid antakse kellelegi teisele. Kust on Jumala vaim läinud minu seest sinu sisse, pahandas üks prohvet Miika peale, kui see ainsana tõde kuulutas ja teised prohvetid kõik mesisõnadest eksitatud olid ning Joosafatile ja Ahabile võitu ja kordaminekuid ennustasid (1Kn 22:8jj).
Õnnis, kes ei pahandu. Sest kui sa pahandud, siis on su südames kibedat kadedust ja riiakat meelt (Jk 3:14) ning sa paratamatult valetad tõe vastu, sest kogu su väärtushinnangute süsteem hakkab keerlema sinu enda ümber, su väärt olemise ja õiguste ümber. Sina ise saad kõigi asjade mõõdupuuks (nad mõõdavad endid iseenestega, räägib Paulus teisal) ja Jumalaga pole seal õige varsti midagi pistmist. Sest viha juur on üles kasvanud ja kui seda on kadedusega kastetud, siis Jumala seeme hävib. Ning mitte vaid sa ise, vaid paljud on seeläbi rüvetunud. Mürgist saavad vargsi osa ka kõik need, kes sind kuulevad.
Ja võime seejärel ükskõik kui õigeid sõnu suust välja ajada, sõnadeks need jäävadki, kuni ükskord tabab meid äkiline hukatus. Või mingi seletamatu kriis. Ja siis ei saa me aru ega mõista, et miks küll ometi. KÕIK oli ju paigas. Ma olin USTAV. Palvetasin kogu aeg ja käisin kirikus ja juhtisin seda või teist gruppi. Jeesus, SINA ju nii ei lubaks. Sa ju pidid mind ARMASTAMA. SELLINE asi küll Jumalast olla ei saa.
Või pöördub mu viha nende inimeste vastu, kes mulle kurja tegid. Nagu polekski Jumal maailma valitseja, vaid selleks on mingid suvalisi valikuid tegevad väetid inimesed, kes oma meelevalla justkui kusagilt mujalt kui Jumalalt saanud oleks... On väga suur arm, kui inimene taipab nendelt rusudelt tõelist osadust otsima hakata ja välisest ennast vabaks võitleb. Nagu Jaakob, kes enne Jumalast lahti ei lasknud, kui TEMA õnnistas, mis sest et puusaliiges igavesti paigast ära läks ning kogu järgneva elu lausa igal sammul ennast tunda andis...
Jumal pani niisiis mu ette küsimuse, näitas ühte pildikest lähitulevikust ja küsis, et oletame, et selles paigas, selles olukorras, selle inimese kaudu, ma valan oma vaimu välja. Nii, et keegi ei saa midagi selle vastu. Sina oled seda ju igatsenud? Kas sobiks, kui see juhtuks niimoodi? Tore oleks kirjutada, et ma langesin seejärel põlvini ülistuses ja tänus Jumala ees, et lõpuks ometi! Minu ja väga paljude palved saavad vastuse! Aga ei, loomulikult mitte! Elu teeb oma korrektiivid, nagu me elutargalt ütleme. Mu sees kihvatas, küll õige pisut ja õige korraks. Aga ikkagi, see pole oluline, et "õige pisut", et peaegu nagu polnudki... Oluline on see, et ma pahandusin. Kuid õnnis on SEE, kes ei pahandu.
Kunagi aastaid tagasi kuulsin üht lauset, et mistahes inimkoosluse võimekusel ei oleks piire, kui meid ei huvitaks, kelle arvele see läheb (who gets the credit). Seejärel tulid need "juhtimis"õpetused, kuidas oma ideid kellelegi kõrgemal maha müüa, et ta tunneks, et see hoopis tema idee on. Mis on sama asi, sest mina saaksin siis ju seljataga käsi hõõruda, et näed, MINU mõte ikkagi, aga see suur ja tark ülemus läks õnge!
Aga kui me üldse ei hooliks, kelle nime selle või teise kordaminekuga seostataks järgnevate inimpõlvede vältel?! Kui meie igatsus ei oleks olla tark ja väljapaistev ja lugupeetud, vaid ainult see, kuidas Jeesusele meelepärane olla? Ja see on ju lihtne (vähemalt paberil). Jeesus tuli selleks, et meid VABASTADA. Nii et siis peaksin ma olema lihtsalt VABA kõigest, mis mind siiani takistab.
Vaba kõigest, mis varjutab Jeesust mu silma eest ja südamest. VABA vihast, kadedusest, omaõigusest, teistele muljet avaldamisest, ühis- ja kogukonna ootustest, himudest, argusest, kibedusest... Siis suudaksin võtta absoluutselt kõike kui Jumala kingitust ning öelda koos laulikuga, et kõik mu allikad on sinus, Issand! Suudaksin taluda peksu, sõimu, väärkohtlemist ning aina õnnistada. Oleksin SURNUD iseendale ja oma himudele. Ükski lant, mis heidetakse, kas juhuslikult või spetsiaalselt minu püüdmiseks, ei hakkaks mu sisemuses millestki kinni. Sest mina ja mu elu on varjul Kristuses. Vaat, see oleks alles ELU!
Aga praegu veel nii ei ole ja kummatigi ei saa ka mina ise midagi selleks väga palju kaasa aidata. Kui vaid seda, et paluda, et Jeesuse veri mu kurja südame kinni kataks. Ja ilmutaks mulle oma kirkust, mida vaadeldes ka mina Tema sarnasemaks võin muutuda. Et Ta ilmutaks mulle oma armastust maailma vastu, mis Teda ristile viis. Et mu südamesse tuleks kahjuvalu hingede pärast, nende pärast, kes Jeesust veel ei tunne. Või on kunagi korraks tundnud, kuid seeme on lämmatatud, kuid nad ise ei teagi --võivad ju ohakate õiedki kaugelt kenad ja ilusad välja paista.
VABADUS. VAAA-BAA-DUUS! Let freedom ring! nagu ütles ML King. Ainult siis, kui Poeg meid vabaks teeb, oleme tõeliselt vabad. Kuid Poja risti alla ei mahu muud, kui vaid meie vaevatud inimvare. Ei ühtki omakootud kallist riiet ega võimast iti-vidinat saa sinna kaasa võtta. Ainult päris üksi sünge risti alla tulles on sul võimalik inimröövijatest võitu saada. Ilma backupi ja julgustuseta. See on kõhe ja kohutav väljavaade, ning tee on pime ja ähvardav, kuid teisiti pole see võimalik. Vaid surmaorust läbi minnes ootab teisel pool allikate maa...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar