Pea asi

Hiljuti küsis minult üks õde, et Sul siis vaimuannid töötavad, saad ilmutusi jne? Ühmasin midagi kohmetunult vastuseks, et "ää.. eee.. nojah". Ausam oleks olnud vastata, ja ma oleksin seda ka teinud, kui oleksin selle peale siis tulnud, et "kust mina tean, võib olla on mu kujutlusvõime lihtsalt viimasel ajal nii elavaks saanud?" Sest ega ma ei teagi, 100% pole mul mingit kindlust, mul ei ole inglit nähtaval kujul mind kinnitamas igal minutil, et jah, ajad õiget asja küll. Aeg-ajalt lihtsalt lähevad "tükid kokku" ja siis on selline tunne, et minu käes on kang ja ma näen ja tajun seda toetuspunkti, millega võiks terve maailma paigast nihutada. Nagu Archimedes olla igatsenud...

Seesama õde jagas samal õhtul oma kogemust ühest palvegrupist, kus annid küll kõik toimivad, aga inimesed lähevad järjest lollimaks. Nojah, miks peakski need kaks omavahel seotud olema? Te olete võimsaid tegusid teinud minu nimel, aga ma pole teid eladeski tundnud, hoiatab Jeesus sellise võimaluse eest.

Ma olen siin vist juba jaganud seda lugu kahest mungast, kes on pikal ja raskel rännakul ja üks küsib teise käest: Vend Leo, kas sa tead, et kui mul oleksid kõik vaimuannid, ja kõik inimesed, kelle eest palvetaksin, saaksid terveks, ei oleks mu rõõm Kristuses täielik? Ja kui ma jutlustaksin ja absoluutselt kõik tuleksid päästmisele, ei oleks mu rõõm täielik? Ja ta läheb järjest edasi ja toob veel näiteid asjadest, millega me inimlikult üksteist ja oma usku mõõdame ja jätab noore munga järjest suuremasse kimbatusse. Jünger ei pea lõpuks vastu ja anub: Millal siis see rõõm täielikuks saaks? Ja elutark munk vastab, et siis, kui me oleme käinud mitu päeva söömata-joomata, külmas ja näljas ja kui me jõuaksime ühe maja juurde ja paluksime sisselaskmist ja meid vaid sõimataks ja lõpuks, kui me ikkagi ära ei lähe, vaid edasi paluksime, pekstaks meid, löödaks maha ja jäetaks porilompi surema, siis, alles siis, kui tol hetkel ei ole mu südames mitte mingit okast selle pererahva suhtes, alles siis võib mu rõõm Issandas täielik olla.

Meie jaoks aga on vaimuandide toimimine ja rahva kokkuvool ülimateks usuelu õigsuse pitseriks. Me ootame isegi sellist ärkamist, kus Jumal võiks tegutseda justkui meist sõltumata. Tuua inimesi kirikusse ja tervendada ja oma väge näidata. Meie aga saame jääda samasuguseks. Meil pole mingit muutust vaja... oleme juba niigi head... See olukord muutub koomiliseks, kui vaimuannid toimivad inimesel, kes näiteks alguses joob koos oma sõpradega ja pärast palvetab nende eest nii, et neil tuleb patu tundmine ja nad "nutavad tal laua all".   Või kui edukalt teenib inimene, kes elab ilmses seksuaalpatus- pedofiilia, abielurikkumine jne. Selle viimase all mõtlen ikka jumalasulase abieluvälist seksuaalsuhet, mitte kahe inimese monogaamset suhet enne abielu sõlmimist. Kuigi võiks ka selle sinna sisse arvata.

Vaat, siis me kratsime kukalt ja mõtleme, et kuidas siis nii?! Kuidas Jumal on nii ebaõiglane, et annab oma annid patustele, aga mina näe, kõigiti eeskujulik ja eesrindlik, miks mul need asjad ei toimi?! (ikka seesama et a la saaks nüüd väe ka veel sellele oma asjale juurde, vat siis oleks veel eriti hästi). Kallid, SEE ON JUMALA SUUR ARM, et ei toimi. Sest kui toimiks, ei näeks sa mitte mingit vajadust pöördumiseks ja Jumala otsimiseks.

Olen märganud, et kui need vaimuannid toimivad, siis nendega on selline lugu, et mõnikord on mu isiklik osadus sellega sünkroonis ja siis on kõik kuidagi ka emotsionaalselt parem ja helgem. Teinekord jätab ilmutus mu nõrgaks ja tühjaks, nagu näiteks siis, kui äratatakse keset ööd ja magama enam jääda ei saa ja kogu päeva tegeled, enne kui tunned, et nüüd on valmis. See ei ole kerge töö ja nõuab kogu inimlikkku pigutust. Ja kogu Jumalikku armu, mida ta tolleks hetkeks annab. Ja tuju ja kõik muu subjektiivne läheb paremaks alles siis, kui selle sõnumi enda sisse tööd tegema lasen. Ja end välja magan.

Emotsionaalselt palju rahuldusttekitavam on see, kui aednik mu oksi kärbib. See on nagu külm dušš kuumal ja kleepuval suvepäeval. Parim asi maailmas. See juhtub siis, kui Ta näitab mulle mu südame sügavaimaid soppe ja seda, et Tema arm selle kinni katab. Või siis, kui jätan vastu löömata, kuigi võiks, ja teise põse ette keeran. Kui jätkub mõistmist, et inimene on ise endaga puntras, kui ta sulle haiget teeb ja ootab ehk, et sina teda lahti aitad harutada või hoopis, et sa tuleksid selg ees ja tekiga tema alastuse kinni kataksid (Vt Noa ja pojad)

Tuhat korda parem sellest, et sul on õigus, on see, kui sa oled VABA. Kui mistahes konks, mis kasvõi ekstra sinu püüdmiseks on välja visatud, ei hakka su sisemuses millestki kinni. Pole kohta lihtsalt...

Ja selle kõige juures tajun ma, et võimalik oleks küll Jumalat üldse mitte tähele panna ja toimelda ikkagi tema andidega. Ja pälvida kõrvalseisjate imetlus. Või olla kõigiga riius, kuid ajada absoluutselt õiget ja kompromissitut juttu. Aga ma ei taha nii. Sest sellisel juhul jätaksin ma iseenda välja. Jumala riigist jätaksin välja. Seega on mulle tähtis Jumala ligiolu, armastuse osadus. Ja mitte niivõrd vaimuannid. Neid on vaja teiste jaoks. Et inimeste tähelepanu köita, et nad mõtlema hakkaksid, et võib olla tõesti on midagi enamat olemas, kui igapäine ninaalune.

Seega on mulle oluline, et ma jõuaksin välja sinna, kus mind võidaks kohelda nii ebaõiglaseslt kui vähegi võimalik, aga see ei heidutaks mind mitte karvavõrdki. Ma suudaksin seda näha küll (ei muutuks klappidega naiivitariks), kuid see ei jõua mu südamesse mind ega mu sisemist last hävitama. Et mu südames ei oleks mitte ühtegi pimedat soppi, kuhu see omaõigus ehk kurjus võiks kanda kinnitada. Et ma võiksin saada lapseks kurjuses ja mind ei viiks endast välja mitte kuidagi kõigi nende valikud, kes on otsustanud jääda kurjuse lasteks. Sest seda ma enam ei mäleta... See ei ole minu teema. Mina lähen edasi, vaadates aina Kristuse palgesse, nähes tema kirkust ja lastes ennast muuta selle kirkuse sarnaseks.

Me võime väga lihtsalt ennast vabandada, et meil on kõik suhted kõigiga korras, mis sellest, et tülikad inimesed oleme enda kõrvalt lihtsalt isoleerinud. Nad on meie konnasilmale astunud ja seega ei saa neid ka muidu tõsiselt võtta. Oleme nad enda elust "tapnud", pidades neid rumalaks ja kõlbmatuks. Kuid Jeesus ütleb mäejutluses, et kui kellelgi on midagi sinu vastu, siis mine ja lepi ennem ära, kui sa oma andi tood. Et ohtlik on mängida neid ülekullatud mänge Jumala ligiolus. Kui kellelgi on midagi sinu vastu, siis tähendab, et peaksid sellega tegelema ja ära leppima ja enne mitte järele jätma, kui tõepoolest rahu maa peal on.

Mõtlen ühe kiriku juhtkonna peale ja kuigi neil pole mitte kellegi vastu mitte midagi, kui selle kohta küsima läheks, siis ometi tean ma õige mitut, kellel on midagi nende vastu. Aga kuristik jääb ületamata, sest ei tulda selle pealegi, et Jeesus võis oma sõnu tõsiselt võtta. Et tegelikult, kui kellelgi on midagi sinu vastu, siis sa ei tohiks armulaual käia, kui sa just nuhtlust ja surma endale ei soovi. Aga jällegi, ega seegi pole minu asi ja ju nad üksord Jumala ees sellest aru peavad andma. Mooses ja prohvetid on neil ju olemas, et nad neid võiksid kuulda võtta.

Õnnis on see sulane, keda Issand tulles leiab andmas oma majarahvale õiget toitu õigel ajal. Olgu Issand selleks meile armuline.

Ja see pealkiri? ... ah jaa, see on lihtsalt viide Paulusele vanast tõlkest: et te võiksite mõista, mis on peaasi.... eks see ikka Pea Asi ole...