Appihüüd III

Olen täna jätkuvalt seisnud Jumala ees ja palunud selgitust unenäos nähtule. Üsna pea tuli paralleel, et see söödavateks lihatükikesteks lõigatud elu on kui Delfi portaal ja muu kollane meedia. Inimene kui selline ei huvita eriti kedagi enam, tähtis on, et saaksime temast ühe kõhutäie; mida „rasvasem“ (skandaalsem), seda parem. Ja neid tükikesi söödetakse ette teatud intervallidega ning väga paeluv on istuda ja oodata järgmist doosi. Kes kellega käib, kes mida ütles, kes mida tegi jne jne. Ja kõrvaltvaatajana teiste eludesse ja isegi saladustesse sisenemine tundub nii süütu, nii kahjutu…

Teine asi, mis veel kõlama jäi, on see, et sedalaadi meelelahutus tuimestab meid täielikult ümbritsevale. Olin öösel „õiglaselt“ pahane ja pettunud, et mind selle „filmi“ ajal segati. Mulle pakkusid intellektuaalset huvi nendes nähtud tekstides produtseeritud kirjanduslikud võtted. Sain kaasa mõelda ja lasta end kaasa viia. See pakkus mulle väljakutset. Mingi appikarje oli täiesti häiriv ja segav faktor, pealegi, see ei saanud olla mulle adresseeritud, sest minu laps kutsub mind pisut teisiti. Ehk siis: võõras mure. Ometi hinges kripeldas ja ma otsustasin (seekord veel) tähele panna ja reageerida. Aga oleks ka võinud ignoreerida ja tegeleda sellega siis, kui on jälle aega ja/või kui see üldse uuesti meelde tuleb.

Armsad, me seisame täna paigas, kus meilt on välja petetud meie esmasünniõigus ning oleme selle vahetanud käegakatsutavate lõbude vastu nendes eelpoolkirjeldatud kolmes kategoorias. Samas, heas ja rõõmsas usus oleme nagu Eesav väljal ja otsime ohvrilooma, mida Isale meeleheaks tuua, teadmata, et keegi teine on kavalusega meid õnnistusest juba ilma jätnud. Ning me ei leia mahti meeleparanduseks, kuigi aeg-ajalt, kui lained üle pea käivad, seda silmapisaratega otsime.

Osvald Tärk olevat nõukogude okupatsiooni alguses öelnud, et „jutlustage puhast elu ja moraali, siis ei saa ükski võim meist jagu!“ Ja ega saanudki. Aleksander Kuum olevat neile, kes metodisti kirikut teistega ühendada tahtsid, toonud näite nöörist, mis, kui tema seda ise kasutaks, ehk paberitele alla kirjutaks, oleks võrdne enesetapuga ja keeldus seda tegemast. Ta saadeti selle eest Siberisse ja Jumal tõi ta sealt peagi tagasi, olles seda talle unenäos veel enne minekut ette öelnud.

Need meie usuisad tunnetasid oma aega. Nad olid Jumala ees olnud kui mehed müüripraos ning tunnetanud Jumala vastuseid eesseisvatele väljakutsetele. Õigesti õpetades päästsid nad nii iseendid kui need, kes neid kuulsid. Nad mõistsid seda paradigmat, kuhu neid asetatud oli. See oli nende aeg ja nende väljakutsed.

Kummatigi ei saa samu lahendusi pakkuda täiesti uues olukorras. Uut veini ei panda vanadesse lähkritesse, sest mõlemad lähevad sel juhul raisku. Usuisade õpetus labastub ja kasu ei ole sellest kuigi palju. Meil ei ole enam välisvaenlast, kes püüaks meid survata. Vaenlane on pigem kavalusega roninud meie südame sügavaimatesse soppidesse ja toimetab seal märkamatult oma hävitustööd. Kuna oleme kord maitsnud taevalist andi ja osa saanud püha rahva pärandist, arvame, et meiega on igavesti kõik hästi. Ning me ei näe ega kuule manitsust, mida heebrea kirja autor meiega jagab, et neid, kes korra on olnud valgustatud ja siis muude asjade poole pöörduvad, on võimatu meeleparandusele tuua. Sest neil on meeles endine auhiilgus ja nad ei pane tähelegi, et pilv (või laegas) juba ammu mujale liikunud on.

Mooses viis rahvast 40 aastat kõrbes, kuid tema ei saanud neid juhtida uues olukorras. Seda pidid tegema Joosua ja Kaaleb. See oli uus paradigma, mis nõudis uut lähenemist. See oli aeg, mis oli täis täiesti teistsuguseid väljakutseid. Ja ka võidud olid teist laadi. Võib olla ei pääsenud Mooses sinna selle pärast, et ta paradigma ei oleks uuele olukorrale vastu pidanud?!

Ka täna on meie ees täiesti uus olukord kui 1950ndatel. Jumala rahvas on hullemini orjuses kui kunagi varem, sest vaenlane on seespidi meie sees. Ema Kogudus aga võitleb ikka vanade vahenditega, rünnates nähtamatut välisvaenlast. Kaitsetud lapsed, kes ta rüpes on, karjuvad Ema appi, kuid Emal on mujalgi tegemist. Teda ei tohi segada, sest ta on intellektuaalselt äratatud ja teda paelub see elu, mida ta elab. Selles on põnevus, selles on intriige, selles on „väge“… küll on ikka võimas, kui kogu maailm su I-podi ära mahub…

Aga kirik on rahvast võõrandunud ja pigem naerualuseks saanud oma lõputu võitlusega välisvaenlase vastu. Kus on tänapäeval uued Kuumad ja Oengod, kes mitte ei mahitaks kogudust inimröövile, vaid oma lugudes sütitaksid jüngreid näidetega, mida tõepoolest ka praktiliselt järgida saab?! Kus on uued Tärgid ja Arderid, kes annaksid kogudusele ja nende juhtidele teada, kuidas ikkagi siin uues olukorras toimetada tuleks?! Ja põhiküsimus: Kus on Arpadi kuningas? Kes on Arpadi kuningas? On ta käsivars lühemaks jäänud või ei taha ta ennast meie rahvale ilmutada?

Jeesus manitseb jüngreid korduvalt, et Jumalal ei ole võimatu ka kividest lapsi ega jüngreid üles tõsta. Kui need, kelledele on antud tõotused ja volitused, selle eesõiguse ära põlgavad, „tuleb juutidele pääste mujalt“, nagu Estri raamatus on öeldud. Jumal äratab üles kõik kivid, keda vähegi äratada annab. Eelija kuub koos topelt osa vaimuga laskub nende peale, kes ammuilma ametlikult juba maha kantud on. Täpselt nii tegi Jumal ka siis, kui esimesed juudikristlased keeldusid paganatele kuulutamast. Jumal võttis ja tõstis üles kõige ebatõenäolisema kandidaadi Sauluse ning täitis teda oma püha kutsega järgida kompromissitult ja täiel rinnal.

Just see saab olema Halastaja Samaarlase lugu uues dimensioonis: Kes on see, kes maaslamava röövitud ja verise (Hs 16) Kristuse pruudi peale halastab ja tema haavad seob (Hs 34) ning talle eluleiba jagab (Jh 7) ning eluveega joodab?! Kes see on? On see preester? On see leviit? Või hoopis põlatud samaarlane?! Neil kõigil on praegu veel võrdne võimalus...

Isa, aita, et meie Ema võiks pöörduda (Ho 2:4-10) ja vaid Sinule truu olla. Issand, tõsta üles oma juhid- uus põlvkond- ja võia neid. Täida neid oma tunnetuse kogu täiusega. Et me oleksime valmis, kui Sina tuled meie maad külastama Ml 3: 19-24.