Kuulasin hiljuti üht piiblitundi, mis minus endas vastukaja tekitas. Nimelt olin ma ju ka ise varemgi tähele pannud, et populaarses filmitööstuses on väga palju piibellikku temaatikat, vt. viiteid Robbin Williamsi Konkskäsi 'le või muudatuste juhtimist McQueeni näitel. Ja kummaline, selleks, et üks kirjandus- või kunstiteos saaks olla tõeliselt edukas (et ta Hollywoodis müüks, nagu ka keegi hiljuti jutlustas), peab seal sisalduma see Suur Narratiiv, see Suur Lugu ehk päästelugu, mis siis meie kõikide sügavaimas sisemuses vastu kajab.
Miks me armastame Mel Gibsoni Bravehearti või Richard Gere'i First Knight'i. Sest seal on kuningas, kes annab end oma rahva eest ohvriks. Disney printsessilood keerlevad aga enamasti selle ümber, et tüdrukule on tehtud liiga. Ta on kas küüditatud (Lumivalgeke), magab surmaund (Okasroosike) või röövitud, oodates musta mehega abiellumist (Pöial Liisi). Ometi tuleb ühel päeval see õige prints ja vabastab neiu tema vaevadest ja probleemidest. Või võtame kirjandusklassika. Don Quijote keeldub nägemast prostituuti ja kutsub teda Dulcineaks, mis lõpuks muudab naise elu ja ta näeb ka iseennast kuningannana. Esmeralda aga näeb Quasimodo sisemist ilu ega piirdu vaid välisega.
Seega, järelikult ei ole Jumal mitte ainult looduses ennast ilmutanud (Rm 1:20), vaid Teda nähakse, kui Teda pannakse tähele ka kirjanduses ja filmikunstis. Neid mõtteid mõlgutades olin nädalavahetusel teel ühele juubelile, mida peeti ühes Peipsiäärses peopaigas. Ümisesin teel olles A. Uustulndi laulu Tüdruk, see oli olnud mu lapsepõlve süldikate lahutamatu kaaslane. Teate küll: öö saabund sadama üle, tüdruk magab ja meremees mõtiskleb nende armastusest. Kui jõudsin salmini:
Sinule andsin kord sõna,
usu, ma seda ka pean.
Sina ja meri ja mina,
üks neist on liigne, ma tean.
tabas mind suur äratundmisrõõm. Merelauludes on ju ikka tihti nii, et "eit jäääb üle" sellest kolmikust. Aga mitte selles laulus ja mitte selles Suures Loos, sest "merd ei ole enam" (Ilm 21:1). Ja lisaks veel, mees peab oma Sõna. Ka minu peigmees võib olla hetkel eemal ja ainus, mis mul on, on mälestus temast (ehk päiksepoolne tuba mu südames, nagu üks teine laul räägib) ja igatsus ta järele, aga tuleb päev, mil ta oma Sõna täielikult täide viib ning tuleb füüsiliselt tagasi. Ja siis ei ole enam ühtegi takistust, sest muud igatsused ("mered" ka minu elust) on kõrvaldatud.
Ja peol juhtus veel see, et kui ühemehebänd avaloo lahti lõi, siis oli selleks loomulikult mis? Seesama laul tüdrukust, kes magab ja võib-olla endale arugi ei anna, kui väga tema armsaim temast mõtleb ja teda taga igatseb. Kurku tõusis klomp ja silmi pisarad ning avastasin tol õhtul, et sa võid osa võtta isegi täiesti tüüpilisest eesti peost ja see, mis seal tehakse, paneb sind järjest enam Jeesusesse armuma. Veel mitmedki muud laulud avanesid sellessamas võtmes, nagu see juba tsiteeritud minu südames sa elad... või suveöö, mis lühikeseks jäi.
Selles alguses viidatud piiblitunnis oli ka vihje, et mida siis ikkagi teha, kui ei koge seda armastust. Mida teha, kui käin kirikus, kus kõik on kuiv ja mannetu. Selles piiblitunnis soovitatakse, et ära hooli sellest, kui tunduub, et ümbritsev ei ole päris tasemel. Mis sellest, et laulud on igavad, lauljad laulavad valesti, palved kukuvad kolksti kanstli ette maha ja sama jutlust oled juba sada korda kuulnud. Ära hooli ühestki sellisest välisest asjast, vaid korda endamisi: Jeesus, ma armastan sind, Jeesus, ma igatsen Su järele, Jeesus, ma janunen Su ligiolu järele... jne. Ja vaata, mis kuue kuu pärast juhtuma hakkab. Nii Sinu elus kui koguduses.
Ligiolu järele januneda on muidugi pisut ohtlik. Sest ükski ei saa Jumalat näha ja elada. Kas mitte seetõttu pole ka meie ees mõnikord kate, nagu Iisraeli lastegi ees tookord oli, et me ei hukkuks. Samas, kui evangeelium on kinni kaetud, on ta kinni kaetud nende eest, kes hukka lähevad. Kristuses võib see kate saada tõstetud, kuid ellu võime sel juhul jääda vaid siis, kui oma elu Kristusega surma oleme andnud.
Meie ainus lootus on see, et Jumal meile oma auhiilgust ilmutaks. Samas, kui ta tuleb, mõistab ta hukka patu meie sees, ja kui me oleme sellele endi sees voli andnud (st oleme keeldunud tunnistamast oma "tumedat ja pühitsemata poolt" ning keeldunud sellega tegelemast), hukkume koos patuga (Ananias ja Safiira). Jumal tahab oma Vaimu viimseil päevil välja valada. Ta tahab tulla ka meie maad külastama ja seda ta ühel päeval tõesti teebki. Ta on olnud pikameelne ja oodanud. Ta on korduvalt öelnud oma prohvetite läbi, et ta on seda külastust edasi lükanud, sest tema rahvas ei ole tema tulekuks valmis.
Kuid see kannatus saab ühel päeval otsa. Tal on vaja tulla tagasi, et kurjusega lõpparve teha. Ja kui mitte veel lõppsrve, siis nö vahearve, kardetav Issanda päev võis Vasnas Testamendis olla mistahes sõjaline interventsioon, kui rahva patu mõõt oli täis saanud. Ja kui Tema tuleb, siis loeb vaid see, mis olukorras sa oled tol hetkel. 20 aastat tagasi tehtud altaripalve ei maksa väga palju, kui oma talendi maha oled matnud või pärandi ära raisanud, pole vahet, kas isakodus "orjates" või võõrsil õnne katsunud. Loeb vaid usk, mis on tegev ARMASTUSE kaudu, mitte mõttekonstrukstsioonid ega liivale rajatud lootused, põhinegu need siis rahal, võimul või populaarsusel (ehk nn kogukondlikul konsensusel minugipärast).
Oh, ava me silmad, et näeksime Sind, Jeesus! Ava me kõrvad, et kuuleksime Sind, põleta ära see rasv me südame ümbert. Avarda me süda, et võiksime Sind tõeliselt armastada. Üle kõige maailmas.
Miks me armastame Mel Gibsoni Bravehearti või Richard Gere'i First Knight'i. Sest seal on kuningas, kes annab end oma rahva eest ohvriks. Disney printsessilood keerlevad aga enamasti selle ümber, et tüdrukule on tehtud liiga. Ta on kas küüditatud (Lumivalgeke), magab surmaund (Okasroosike) või röövitud, oodates musta mehega abiellumist (Pöial Liisi). Ometi tuleb ühel päeval see õige prints ja vabastab neiu tema vaevadest ja probleemidest. Või võtame kirjandusklassika. Don Quijote keeldub nägemast prostituuti ja kutsub teda Dulcineaks, mis lõpuks muudab naise elu ja ta näeb ka iseennast kuningannana. Esmeralda aga näeb Quasimodo sisemist ilu ega piirdu vaid välisega.
Seega, järelikult ei ole Jumal mitte ainult looduses ennast ilmutanud (Rm 1:20), vaid Teda nähakse, kui Teda pannakse tähele ka kirjanduses ja filmikunstis. Neid mõtteid mõlgutades olin nädalavahetusel teel ühele juubelile, mida peeti ühes Peipsiäärses peopaigas. Ümisesin teel olles A. Uustulndi laulu Tüdruk, see oli olnud mu lapsepõlve süldikate lahutamatu kaaslane. Teate küll: öö saabund sadama üle, tüdruk magab ja meremees mõtiskleb nende armastusest. Kui jõudsin salmini:
Sinule andsin kord sõna,
usu, ma seda ka pean.
Sina ja meri ja mina,
üks neist on liigne, ma tean.
tabas mind suur äratundmisrõõm. Merelauludes on ju ikka tihti nii, et "eit jäääb üle" sellest kolmikust. Aga mitte selles laulus ja mitte selles Suures Loos, sest "merd ei ole enam" (Ilm 21:1). Ja lisaks veel, mees peab oma Sõna. Ka minu peigmees võib olla hetkel eemal ja ainus, mis mul on, on mälestus temast (ehk päiksepoolne tuba mu südames, nagu üks teine laul räägib) ja igatsus ta järele, aga tuleb päev, mil ta oma Sõna täielikult täide viib ning tuleb füüsiliselt tagasi. Ja siis ei ole enam ühtegi takistust, sest muud igatsused ("mered" ka minu elust) on kõrvaldatud.
Ja peol juhtus veel see, et kui ühemehebänd avaloo lahti lõi, siis oli selleks loomulikult mis? Seesama laul tüdrukust, kes magab ja võib-olla endale arugi ei anna, kui väga tema armsaim temast mõtleb ja teda taga igatseb. Kurku tõusis klomp ja silmi pisarad ning avastasin tol õhtul, et sa võid osa võtta isegi täiesti tüüpilisest eesti peost ja see, mis seal tehakse, paneb sind järjest enam Jeesusesse armuma. Veel mitmedki muud laulud avanesid sellessamas võtmes, nagu see juba tsiteeritud minu südames sa elad... või suveöö, mis lühikeseks jäi.
Selles alguses viidatud piiblitunnis oli ka vihje, et mida siis ikkagi teha, kui ei koge seda armastust. Mida teha, kui käin kirikus, kus kõik on kuiv ja mannetu. Selles piiblitunnis soovitatakse, et ära hooli sellest, kui tunduub, et ümbritsev ei ole päris tasemel. Mis sellest, et laulud on igavad, lauljad laulavad valesti, palved kukuvad kolksti kanstli ette maha ja sama jutlust oled juba sada korda kuulnud. Ära hooli ühestki sellisest välisest asjast, vaid korda endamisi: Jeesus, ma armastan sind, Jeesus, ma igatsen Su järele, Jeesus, ma janunen Su ligiolu järele... jne. Ja vaata, mis kuue kuu pärast juhtuma hakkab. Nii Sinu elus kui koguduses.
Ligiolu järele januneda on muidugi pisut ohtlik. Sest ükski ei saa Jumalat näha ja elada. Kas mitte seetõttu pole ka meie ees mõnikord kate, nagu Iisraeli lastegi ees tookord oli, et me ei hukkuks. Samas, kui evangeelium on kinni kaetud, on ta kinni kaetud nende eest, kes hukka lähevad. Kristuses võib see kate saada tõstetud, kuid ellu võime sel juhul jääda vaid siis, kui oma elu Kristusega surma oleme andnud.
Meie ainus lootus on see, et Jumal meile oma auhiilgust ilmutaks. Samas, kui ta tuleb, mõistab ta hukka patu meie sees, ja kui me oleme sellele endi sees voli andnud (st oleme keeldunud tunnistamast oma "tumedat ja pühitsemata poolt" ning keeldunud sellega tegelemast), hukkume koos patuga (Ananias ja Safiira). Jumal tahab oma Vaimu viimseil päevil välja valada. Ta tahab tulla ka meie maad külastama ja seda ta ühel päeval tõesti teebki. Ta on olnud pikameelne ja oodanud. Ta on korduvalt öelnud oma prohvetite läbi, et ta on seda külastust edasi lükanud, sest tema rahvas ei ole tema tulekuks valmis.
Kuid see kannatus saab ühel päeval otsa. Tal on vaja tulla tagasi, et kurjusega lõpparve teha. Ja kui mitte veel lõppsrve, siis nö vahearve, kardetav Issanda päev võis Vasnas Testamendis olla mistahes sõjaline interventsioon, kui rahva patu mõõt oli täis saanud. Ja kui Tema tuleb, siis loeb vaid see, mis olukorras sa oled tol hetkel. 20 aastat tagasi tehtud altaripalve ei maksa väga palju, kui oma talendi maha oled matnud või pärandi ära raisanud, pole vahet, kas isakodus "orjates" või võõrsil õnne katsunud. Loeb vaid usk, mis on tegev ARMASTUSE kaudu, mitte mõttekonstrukstsioonid ega liivale rajatud lootused, põhinegu need siis rahal, võimul või populaarsusel (ehk nn kogukondlikul konsensusel minugipärast).
Oh, ava me silmad, et näeksime Sind, Jeesus! Ava me kõrvad, et kuuleksime Sind, põleta ära see rasv me südame ümbert. Avarda me süda, et võiksime Sind tõeliselt armastada. Üle kõige maailmas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar