Isa, ma igatsen

Kolgata. Raske tee. Iga samm, valu teeb. Kallis Jeesus, Su silmis on piin...

Ja ometi ta astus, kannatlikult ja kindlalt, kuigi tee oli raske ja valus ning ees ootav lahutus Isast veel valusam; kuigi ta oleks võinud Isa paluda, et see läkitaks inglite leegioni ja ta vabastaks. MILLEKS Ta seda tegi?

Isa, ma igatsen..., ütleb Jeesus oma ülempreesterlikus palves Johannese 17. peatükis. Jh 17:24
Kuigi eestikeelses Piiblis on seda tõlgitud "ma tahan", on mõnedes inglisekeelsetes Piiblites kasutatud sõna "igatsema". Siiski tähelepanuväärne, et see kirjakoht on ainus kord, kui Jeesus Isalt midagi tahab. See on kui lapse suurim soov, tema südameigatsus. Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist. Ääremärkusena olgu lisatud, et see koht, kuhu Jeesus igatseb meid viia, on seal, kus me näeme tema kirkust ja tunneksime ära Tema armastuse.

Teine kirjakoht, kus Jeesus midagi igatseb samal päeval on Lk 22:15 Ja ta ütles neile: "Ma olen südamest igatsenud seda paasat süüa teiega enne oma kannatamist. Idamaades peeti koos söömist intiimseks sotsiaalseks tegevuseks. Kokkuvõttes võib seega öelda, et Jeesus läks ristile, sest ta IGATSEB meiega intiimset osadust. Kuidas seda aga saavutada?!

Oletame, et me elame idamaa kultuuris, kus mitmenaisepidamine on norm, mitte erand. Ja oletame, et see võimalus on kõigile naistele avatud, kes aga vähegi tahavad. Oletame nüüd, et mina tahaksin saada ühe sellise mehe naiseks. Ja kihlus toimub kohe, ilma süvenemata. Nüüd on pulmadeks valmistumise aeg. Aga mul on probleem. Ma ju ei tunnegi oma peigmeest. Mida teha? Selle asemel, et minna ja püüda selle mehega tutvuda ja osadust otsida, arvan ma valivat lihtsama (ja kavalama) tee. Läheks küsiks mõnelt naiselt, kes juba on selle mehe naine?! Seega ma võin kõik selgeks õppida enne, kui ma ta palge ette ilmun ja siis võib olla kindel, et ta mind vastu võtab. Kas pole?

Seega ma siis hakkan mõne või mitmete tema naistega kirjutama. Milline see mees on? Kuidas ta selles või teises olukorras käitub? Mis teda rõõmustab, mis kurvastab? Kuidas ta näiteks sellises olukorras käituks? jne jne. Iga päev on järjest enam küsimusi, kõik need saavad parimate ekspertide vastused. Kulutan hoolsasti aega ja vaeva, et pusletükke omavahel klappima panna, sest ega vastused päris samad pole. Ega ma samas taipa, et nende naiste vastused lähtusid nende endi isikust ja see, kuidas mees nendega käitus, oli samuti tingitud sellest, millised nad ise olid. Aga tundub, et puslepilt saab enam-vähem kokku ja nii ma lõpuks arvan, et ma olengi selleks päevaks valmis. Sest mul on kõik teadmised olemas. Samas pole mul pähegi tulnud otsida osadust. Et huvitav, kas sellise kihlaperioodi lõpuks oleksin ma võimeline seda meest täiuslikult armastama ja vaid temale anduma?! Jah, pea on küll tarkust täis, aga kas see ka südamesse ja tegudesse jõuab?

Paulus ütleb: 2Kr 11:2 Sest ma olen kiivas teie pärast jumaliku kiivusega, kuna ma olen teid kihlanud üheleainsale mehele, et teid puhta neitsina esitada Kristusele. Ehk siis meie kihlaperiood Jeesusega on pea samasugune, kuid meie kasutame aga usinalt igasugu allikaid ja arvame, et see meid Temale lähemale toob. Samas kihlaperioodi eesmärk, nagu ka Paulus märgib, ei ole mitte teadmiste kogumine, vaid puhtaks neitsiks saamine. Ja selliseks võib saada hirmsaimgi "põrgu tukk", mis on tulest välja tõmmatud, kui ta vaid näeb Jeesuse kirkust Isa süles ja suudab vastu võtta Tema tingimusteta andestust.

Jeremija kuulutab, et päevad tulevad, kus Issand teeb Iisraeli sooga Uue Lepingu ja siis pole vaja, et keegi teist õpetab: Tunne Issandat! sest nad kõik tunnevad Teda. Miks me aga ometi peame seda ikka ja jälle õpetama? Sest me ei tunne teda ega taha tulla Tema juurde, et saaksime elu. Jh 5:40 Me oleme nii harjunud jutlusi ja teiste mõtteid maha kirjutama, nii harjunud toituma juba teiste läbinäritud ja roiskunud mannast. Ja see ei toida. Sest seal pole väge ega elu. Vaid Jumalaga osaduses valminud roog rahuldab nii nägemis-, haistmis- kui maitsmismeelt ning on ihule toiduks ja terviseks.

Luuka evangeeliumis on lugu kümnest neitsist, kes ootasid Peigmeest. Pooled olid rumalad, pooled targad. Ühtedel oli õli, mis ööpimedusest läbi aitas. Teistel ei olnud. Praeguse kirjutise kontekstis võiks öelda, et need rumalad olid need, kes vaid uurisid ja teoreetiliselt püüdsid asju mõista ja arvasid, et see neid piisavalt valmistab. Targad aga need, kes Jeesuse juba varem oma igapäevaellu, oma elu pisimassegi detaili olid lubanud siseneda ja kes seeläbi olid valmistunud. Nad olid allunud vähimalegi Vaimu puudutusele, mis neid õrnalt juhtis ja suunas, nii meelt parandama kui Issandast kuulutama. Nad olid saavutanud selle väga isikliku osaduse taseme ja teadsid, et ükski öö ega ükski ootamine või neid nende hinge peigmehest lahutada. Sest nad olid kogenud oma Issandat väga reaalselt kõigis oma eluolukordades ning olid ka lasknud ennast noomida. Tasuks oli Talle pulm ja puhtad valged riided. Teiste osaks jäi suletud uks.

Praegu on veel armuaeg. Praegu on veel võimalik pöörduda eksiteedelt ja pühenduda Isikule, mitte Ülesandele. Otsida Teda, kuni Ta saab reaalseks ja sekkub tuntavalt Sinu ellu. Iga päev. Ja siis pole ka ülesanne enam raske ega kaelamurdev. "Isegi öösiti manitsevad mind mu neerud," ütleb Taavet Ps 16. Isegi öösiti võis Issand Taavetit juhtida. Kui me neid märguandeid tähele ei pane, siis oleme ühel päeval kõik seal ukse taga ootamas ning väliselt oleme täiesti sarnased. Kui aga rumalatel õli otsa hakkab lõppema, paluvad nad veelkord "ekspertnõuannet", aga see enam ei aita. Sest vaja oleks olnud valmistuda palju varem...

See on JEESUSE TAHE, tema igatsus, et me oleksime temaga koos ja näeksime tema elumuutvat kirkust. Kas see siis midagi ei tähenda?! Tema, kes oli valude mees ja kannatas jõhkrat ristisurma meie eest, et meil oleks elu. Universumi kuningas, kes ei oleks pidanud seda tegema. Tema ainsaks motiiviks oli armastus. Armastus langenud inimlapse vastu. Ja ta igatsus on, et seesama inimlaps mõistaks selle ohvri suurust ja võiks oma elu Tema juhtida anda. Vaid nii kogeb see väeti inimene tõelist suurust ning tõelist andestust, halastust ja armu.