Juhtusin pühapäeval kuulama Oleviste teenistust. Jutlustaja suurimaks pettumuseks Ameerikas oli olnud üks spämmkiri, kus lubati 10-miljonili dollarist võitu. Pisut hiljem selgus, et seda küll ainult siis, kui tal on võidunumber, mida tal mõistagi polnud. Info sellest pisikesest lisadetailist oli muidugi väga peenikeselt kusagil allpool kirjas. Ja selle näite mõte oli selles, et ainult siis, kui meil on võidunumber, Jeesus Kristus, saame taevasse. Minu jaoks oli intrigeeriv mõte seal juures, et huvitav, mis tänapäeval meile kuldsetes tähtedes ja silmnähtavalt ette on söödetud? Ja mis ikkagi on jäänud sellesse peenesse kirja?
Kas tõepoolest on sõnum sellest, et "Jeesust vastu võttes saad taevasse" tänapäeval veel peenikeses kirjas kusagil peidus? Kas pole selline päästesõnum pigem suurte kuldtähtedega afišeeritud kõigi silmade ette, kes meid vähegi ära kuulavad?! Aga peenikese kirjaga või pigem sellises kohas, kust me lugeda ei taha/oska/viitsi, on see, et taevas on vaid võitjatele, ustavatele, neile, kes on võitnud Talle Vere ja tema tunnistuse kaudu. Talle pruut koosneb vaid inimestest, kes oma rüüd on pesnud. See on ehk tänapäeval see "peenike kiri", mida lugemata arvataksegi, et jackpot justkui sülle kukkus juba pelgalt selle tõttu, et kirja avasid...
Sest Jumala asjad on alati varjatud olnud. Ja enamik ei võta Teda vastu. Tema omadki ei võta teda vastu isegi siis, kui ta tuleb sellesse, mis tema oma on. Ja vaid need, kes vastu võtavad, võivad saada valguse lasteks.
Taevases Jeruusalemmas, mis Jumala juurest maa peale tuleb, ei saa olema Jumala kodu-lasteaeda. Seal on pruut, kes on täisealiseks saanud, puberteet on unustatud ja ta särab ning hiilgab kirkuses... niivõrd, et apostel Johannes teda nähes silmili langeb ja keegi ei pane seda pahaks. Kuidas aga ületada see lõhe, et praegu oleme siin maailmas ja püüame mammonas nii ustavad olla, kui vähegi saame ning siis, ühel hetkel oleme täiuslikud.
Ja kuidas ületada see lõhe, et me igatseme ja palvetame, et Jumal meid ikka rohkem ja rohkem toetaks meie igapäises hallis argipäevas, aitaks meil saada tugevamaks, rikkamaks ning meeldivamaks, et meie elu läheks ikka rohkem ülesmäge, kuid samas me teame, et on lõpuajad ja kõik laostub?! Kuidas need vastandlikud suundumused kokku peaksid klappima?
Kuidas üldse kogu maailmapilt kokku hakkaks klappima?! Me ootame Vaimu väljavalamist ehk võidmist, kuid kui me pole võtnud aega Temaga lähedalt kokku puutuda ja Tema käest saada instruktsioone, siis kuidas võiksime käia selle võidmise all. Sest kui me Jumalat pühaks ei pea ja Tema võidmine on meie juures, võib see väga kurvalt lõppeda (cf. Apt 5).
Teinekord olen kuulnud väga siirastelt inimestelt, et me ei peagi ise midagi tegema. Jumal ise teeb, siis kui tema tahab ja kuidas tema tahab. Ja Jumal muudkui läkitab nende juurde oma prohveteid, aga neid ei võeta kuulda. Sest polnud ikka veel päris Jumal, kes ilmus. Aga kas see, kui Issand ise ilmub, kas see ilmumine ikka on päris meelelahutus, ka selle mõttega ei ole veel maadeldud... Sest kui Tema ise ilmub, siis saad Sa kätte selle, milline Sa südames tegelikult oled. Kõik butafooria langeb maha...
Jumala tõotused, eriti need spetsiifilised, mis on meile tulnud prohveteeringute kaudu, ei ole absoluutsed. Nad täituvad meie eludes vaid siis, kui me ise neid taga nõuame ja nende poole püüdleme. Magavale kassile tõepoolest hiir suhu ei jookse ja mistahes aulised tõotused jäävadki täitmata. Mitte et Jumal poleks valmis olnud ennast rohkem ilmutama, vaid et inimesed oma laiskuses Jumala armu millekski ei pidanud.
Ja point ei ole ju selles, kui hästi keegi alustanud on, vaid selles, kas ta suudab jooksu lõpetada. Ja kord Kristuse trooni ees seistes tuleb aru anda, mida oleme teinud talentidega, mis meie kätte on usaldatud... aeg, raha, muud ressursid... Kas oleme neid kasutanud Jumala auks või vaid iseend ja oma heaolu nautinud. Ja kusjuures, need küsimused tulevad ning on reaalsed... eesti keeles, nii et midagi ei lähe tõlkes kaduma...
Ja muidugi on ülioluline, et meie usk ei oleks "õpitud inimeste käsk", kus me teame kõike, ja usume ka kõike, see tähendab, et intellektuaalselt võime samastuda õigeima õpetusega, kuid süda on tühi. Vähimgi kriipimine võib vallandada kodusõja ning vähimgi kahtlus teise hinges võib vabastada täieulatusliku lahingu. Aga mis ta siis tuleb minu õue peale kemplema... Ja nii ikka juhtub, kui otsime austust inimestelt rohkem kui austust Jumalalt.
Inimene, kelle tulevik on turvaline, kes teab, et igasugune tema õiguse röövimine siin ilmas toob talle määratu suurt igavest au, ei vaja seda, et ta enda õiguste eest võitlema peaks. Ja seda täiesti siiralt ja teesklemata, mitte lihtsalt konfrontatsioonist või potentsiaalselt ebameeldivatest inimestest hoidudes.
Kui Jumal pole saanud tungida meie sügavaimasse sisemusse, on ka kõik muu ja väline mõttetu. Vaatamata kõigile ohvritele, mida oleme "püha ürituse" nimel toonud. Need ei aita, sest Jumal tahab ainult meie südant. Ja kui ta selle kätte on saanud, võtab ta järk-järgult üle kõik muu me elus. Kui Sa muidugi Tal tegutseda lubad. Ja alles siis võid õigesti vaba olla.
Jumal on ettearvatav vaid oma tõotustes ja armastuses meie vastu. Samas tema tegutsemine meie eludes on tihti ettearvamatu. Igal hetkel pean ma olema valmis, et mind võidakse proovile panna, et läbi katsuda mu südant. Ei aita siis vabandus, et olin väsinud, mures, mõtetes. Lõppeesmärk ongi ju jõuda selleni, et igaüks, kes vaatama tuleb, olgu mistahes öövahi tunnil, ei leia eest muud kui Kristust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar