Tänases lastejutluses räägiti Sören Kirkegaardi jõululugu. Olevat olnud üks kuninglikust soost prints, kes tahtis endale naist kosida. Ta olevat millegipärast otsustanud, et see naine peab tulema lihtrahva hulgast. Kord külas ratsutades armuski ta ühesse neiusse. Kuidas seda neidu aga kosida? Esimene võimalus on see, et võiks anda välja määruse, et tüdruk peab temale naiseks tulema. See poleks aga neiu vabatahtlik valik ja sellist pealesunnitud kooselu prints ei tahtnud. Teine võimalus oleks olnud see, et prints oleks võinud ratsutada külla oma uhkete tõldade ja riietega ning muu rikkusega ja paluda neiu kätt. Siis oleks aga neidis ehk teda armastanud vaid tema rikkuse pärast ja ka seda see mees ei tahtnud. Kolmas võimalus, mille prints valis, oli, et ta riietus ise vaeseks talumeheks, elas selle rahva keskel ning andis neiule teada, kui väga ta temast hoolib. Ja nad armusid, abiellusid ning elasid õnnelikult elu lõpuni...
Igati kaunis lugu ja tõepoolest on see veel üks muinasjutuline võrdpilt Taevasest Pulmast. Jumal ei sunni meid määrustega, kuigi võiks, ega ahvatle rikkustega, kuigi tal seda mõõtmatult palju on, vaid ta tuli ise siia maailma, elas nagu meie, kannatas koos meiega ning tahtis meile ilmutada oma armastust. Et me siis teda tema enda pärast armastama hakkaksime. Tema enda pärast, mitte nende rikkuste pärast, mille kaasosaliseks me võime saada siin- ja sealpoolsuses. Mitte sundides meid määrustega armastama, kuigi tal universumi kuningana selleks igasugune õigus oleks... Ei, ta tahab vabatahtlikku armastust, et me TEMASSE armuksime ja kõik muud lojaalsused hülgaksime.
Kui aga mõelda, milline on tänapäeva tüüpiline kantslikuulutus, siis kahjuks võib vist tõdeda, et palli lüüakse just nimelt kahte esimesse väravasse. Esimene värav neist on umbes selline: Võta Jeesus vastu või muidu! Põrgusse lähed, kui seda ei tee! Jumal saatis oma poja! See on käsk, teda vastu võtta ja alistuda! "Lõuad pidada ja edasi teenida", nagu ühes tuntud romaanis on öeldud. Need on need käsumeelsed ja konservatiivsed.
Ja selle kõrval on meil muidugi ka "armuõpetus", mis kõlab nii: Jeesus tuli selleks, et meid aidata. Ta tahab anda meile raha, rikkust, õnnistusi, ja lõpuks, kui oleme õnnistustest siin ilmas küllastunud, igavest elu kõige peale. Võta Jeesus vastu ja sa ei pea enam mitte millegi pärast muretsema! Sa oled kuninga laps!
Jeesus on kingitus inimkonnale. Kingitus, mis tuleb vaid vastu võtta ja see ei kohusta meid millekski...
Aga see kolmas võimalus? Jeesuse iseloom? Tema armastus? Selle tundma õppimine lihtsa külaelu kontekstis, kuhu see siis jääb? Üldsegi kuuleme liig vähe Jeesusest ja tema elust, suhetest ja õpetusest. Ikka rohkem rõhutatakse seda, kuidas saada kätte õnnistusi, "õnnistuste spetsialistid" nagu me oleme.
Kuidas saab Jeesusega üheks saada, kui me teda enam (ära) ei tunne? Kui me ei koge tema südame igatsusi, kui me ei tea, millised õnnistused on varjul siis, kui püüame vereni vastu pidada võideldes patuga. John Crowderi raamatus on üks lugu kõrbeisast, kellele saadeti prostituut ööseks külla, et meest ahvatleda. Tal tekkiski vastupandamatu himu, mida ta suutis ohjeldada vaid nii, et hoidis öö läbi sõrme küünlaleegis, korrutades endale, et kas on hea, kuna põrgus peab veel palju heledama leegiga põlema?! Hommikuks, kui naist otsima tuldi, oli too surnud, kuid kõrbeisa palve peale ärkas taas ellu ning pöördus oma pattudest ja hakkas uskuma Jeesusesse.
Et mis ma öelda tahan, on see, et ajaloos on olnud inimesi, kes on väga tõsiselt suhtunud kasvõi Heebrea kirja hoiatustesse, et kui me meelega pattu teeme pärast Jeesusega kohtumist, ei jää meie jaoks enam üle mitte mingit ohvrit. Koguduse praktika on pigem see, et lahutuste arv koguduses on sama suur kui kogudusest väljaspool. Tunnustatud evangelistid-tervendajadki vahetavad paari kuuga naise värskema mudeli vastu ning sõit jätkub uue hooga. Ma ei tea, kas see niimoodi võimalik oleks, kui me Jeesust tegelikult tundma õpiksime?
Kui õpiksime tundma, et taevariigi ootuse valgel võid tõepoolest kõigest loobuda, sest sul on parem ja jäädav vara taevas. Kui õpiksime tundma, et parem on kaotada mõni kehaosa, kui taevasest pulmast ilma jääda. Kui nii, siis võid tõesti vastu võtta oma vara röövimise ja õnnistada röövijaid, võid jagada endast kõik ära ning hulkuda ringi nagu võõras ja majaline, sest see maailm pole su kodu niikuinii. Sinu päralt on ju TAEVARIIK. Seega, kui peaksidki ajutiselt (siin elus) kannatama pisukest nälga või külma, MIS SIIS SELLEST?! Sinu osa on ju Jeesus ja ükski ei saa TEDA Sinult ära võtta. Ma ei ütle, et olen ise juba praegu valmis sellisel määral anduma, aga ma tahaksin olla. Ühel päeval tahaksin olla...
Siin on muidugi üks "aga". Kõik see eelnev on tühine, kui seda tehakse kibestunud südamega, kadeduses piineldes ja survajate peale "kauna" kandes. Sest kibe ning kade süda ei suuda iialgi Jumalale loota ega temale päriselt anduda, koostab ainult bilanssi. Andsin nii ja nii palju ära, palju ma nüüd vastu saan?! Nüüd ja praegu?! Ja kui kohe vastu ei saa, läheb veel kibedamaks ja kadedamaks. Või kui keegi varba peale astub, raputab "õigusega" läbi.
Lord, your tenderness
melting all my bitterness
Oh Lord I receive your love
Oh Lord, I receive your love
Vastu võtta seda armastust ja Teda tundma õppida, päev-päevalt järjest enam ning enam Tema sarnaseks saada, mida suuremat me siin elus korda saata suudaksimegi?! Sest kui me oleme Tema sarnasemad, siis elaksime ka rohkem nii, nagu Tema elas ning teeksime ka neid tegusid, mida tema tegi, ning veel aulisemaidki, sest Jeesus on Isa juures...
Seega, vaesus iseenesest ei ole rikkus, vaid ikka puhas süda, mis eelkõige ka iseenesest tühjaks on saanud. Lesknaine, kes pani kasti 2 leptonit, kogu oma maise vara, sai Jeesuselt kiita, et ta pani rohkem, kui kõik teised... Sest oluline polnud mitte see, kui palju ta andis, vaid see, kui palju endale järele jäi. Ju tänapäevalgi Jumala rehnutiraamatud pigem sedapidi toimivad. Ja samas oleks naine võinud kibestunult selle annetamise asemel vaadata kogu seda suurt templit ja kõiki neid ülikuid, kes pasunate puhudes oma ande tõid ja öelda: no mis see minu 2 leptonit, te ei ela ega sure sellest. Mul endalgi vähe. Vaja uute sandaalide jaoks korjata. Ning Jumala õnnistustest ilma jäänud. Aga ta ei andnud inimestele, vaid Jumalale. Ja Jumal nägi ning õnnistas teda.
Iga väline tegu võib niisiis tänu südame hoiakule välja kukkuda üsna erinevatel motiividel ning kanda erinevaid igavikulisi tagajärgi. Armas naeratus näol ja viisakas käitumine on küll kenad ja kindlasti vähem tülikad kui vastupidine käitumine, kuid ei anna ometi lõplikku garantiid, et oleme pöördumatult Jumala heakskiidu osalised. Sest Issand vihkab seitset asja (Õps 6:16-19), mida kõiki saab praktiseerida naeratus näol ja nö "valgete kinnastega". Aga ei jää selline vili püsima päeval, kui Jumala tuli kõik läbi katsub ja kasutu hävitab.
Kõik see, mida me tol päeval kogeme, tuleb meile ilmselt üllatusena, sest meid ei ole õpetatud Teda tundma. Teame küll peensusteni, mida tema abil saada võib või kuidas ennast paremini müüa ja võita sõpru ja muud sarnast. Aga seda, kuidas mäejutluse vaimus oma viha juurtega toime tulla või kui tõsine on ikkagi see, kui me kasvõi õige pisut valetame ja varastame, seda meile ei õpetata. Sest kui me käitume nii, nagu meil oleks millestki puudu (mida valetamine, varastamine, kadetsemine või kibedus muud siis näitavad), siis tähendab ju see üsna selgelt vaid seda, et me ei ole tegelikult Jeesuse ilu ja armsust ära tundnud ja me vajame veel midagi, millest arvame puudust tundvat.
Ma ootan päeva, kui Issanda tundmine katab maad nagu veed katavad merepõhja. Kui me tõesti igatseme tunda TEDA, mitte vaid tema õnnistusi... Kui oleme valmis armastama seda lihtsat räbalates talumeest, kellel tundub, midagi ega kedagi meile anda pole, peale iseenda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar