Eks mul hakkas süda valutama, et liig karikatuurselt sai eile "lahmitud". Aga samas, kui me ei taha ega vitsi mõtiskleda selle üle, kus me tegelikult oleme, siis ei saa ka juba definitsiooni kohaselt olla mingit edasiminekut. Kui me ei tea, kus oleme, siis ei saa sealt ju mingiski suunas kõndima hakata, vähemalt ei lange sihtkoht ja arvatav sihtkoht kokku.
Me oleme nii harjunud inimeste üle otsustama selle põhjal, mida nad räägivad. Ja me ei pane tähele hoiatussõnu, mis arvavad jumalateenistuse, kus Jumal vaid ta suus on, aga südamest kaugel, üheks kõige jäledamaks asjaks. Ja ei aita siis ka see, et pärast võiksime õigustada: no aga teised inimesed vajasid ju minu ohvrit.... (vajasid mu sõnu, minu kaudu tulevat lootust ja lohutust...) Ei! Mäejutluses ütleb Jeesus EI! Kui Sul on midagi kellegi vastu, siis ära polsterda ennast, vaid mine lepi ennem selle inimesega ära. Ja seda enam, kui Sul on midagi Jumala vastu, siis tee ennem oma asjad korda.
SEST, kui Sa lähed "hambad ristis" edasi oma suures ametis ja suurte kohustustega, siis lõpetad nagu Saul. Ja Jumal oli temaga ja ilmutas oma armu kuni lõpuni välja. Aga isiklikus plaanis, Sauli enda jaoks ei tähendanud ka suurimad võidud, mida Jumal Iisraelile tema kaudu andis, mitte midagi, sest Sauli süda oli Issanda juurest tegelikult juba lahkunud. Jäänud olidki sõnad ja ka teod, mis justkui selle südame augu kinni oleksid pidanud lappima.
Ja üldjuhul Jumal paadutabki sellise inimese südame. Ning väga raske, kui mitte võimatu, on tal sellest olukorrast välja tulla (cf. Hb 6:4) Miks peaks see inimene seda ise tahtmagi? Väliselt ju kõik toimib?! Huultelt langevad kenad ja armsad sõnad. Kuulajad, kes neid sõnu ka ülimaks mõõdupuuks peavad, on rahul. Ning Jumal on vait ega survesta südametunnistust, sest inimene pole ise tahtnud elada õigluses ja õiguses.
Ma arvan, et hoopis olulisem, kui sõnad, on see, kas meie südameigatsus läheb kokku sellega, mida Jumal igatseb. Tema süda on alati rõhutud ja viletsate poolel. Ehk siis vaeslapsed, lesknaised ja kõik need, kes miskitpidi on ära tõugatud, ilma jäetud, röövlite kätte langenud.
Koguduse kontekstis on selliseks grupiks ehk kadunud lambad. Nüüd saab lakmuspaberiks see, kas sa aitad neid sealt mülkast välja tulla või tõukad neid sinna tagasi, õigustades ennast näiteks nii: aga tal endal on need kiusatused suuremad... Samas ütleb Sõna ju selgesti: Pahandused peavad tulema, aga häda sellele, kelle läbi need tulevad. Eriti suur meelehärm on Jumalal nende suhtes, kes viivad kõrvale ühegi neist "pisukestest", kes Jumalasse usuvad. Karm värk. Aga tavaliselt me sellele niiviisi ei mõtle...
Ja see välisele ehitatud kõrghoone, see on ilus ja klantsitud. Sarnane koorem ehitada samasugust Paabeli torni, mis oma püüdluste kaudu Jumalani jõuab, pannakse tavaliselt peale igaühele, kes koguduse uksest sisse astub. Ja mõned ei suuda. Kuigi väga tahaksid. No ei tule seda kabelirahu, seda ülimat stabiilsust, mis kõik mured, vähemalt usklike armsas osaduses, lahendab...
Mõnikord on lihtsalt Jumala arm nii suur, et Ta näitab meile, et Tal on midagi palju enamat meie jaoks. See põllusse peidetud aare vajab leidmist ja seda ei saa kätte mitte lihtsalt metalliotsijaga põllust üle joostes, vaid vaja on sügavuti kaevata. Ja siis kui aluseni on läbi kaevatud ning see aare leitud, ei saa seda panna kapi otsa kõigile näitamiseks.
See aare, kui ta on leitud, hakkab oma elu elama ja tahab ka meie elu üle võtta. Kui me selleks valmis ei ole, selleks, et allutada oma elu kellelegi teisele, kes sind juhtida ja suunata tahab, siis on parem, kui sa poleks seda kaevandamist alustanudki. Ehk see sama kirjakoht, et kes käe adra külge paneb ja tagasi vaatab, ei kõlba Jumala riigile... Kuid kuna käsi on adra küljes, siis võiks ikkagi alluda... puht praktilistest kaalutlustest... vähem vaeva endale ja teistele... Aga kui ikkagi üldse ei taha, siis võiks lõpparve teha.... Kaua te lonkate kahe karguga, küsis kord ka Eelija baali prohvetitelt. Et tuleks teha üks kindel otsus ja siis selle juurde jääda...
Et siis kas teenida neid omatehtud jumalaid, mis on meie eneste käte töö või lasta Jumala tuli oma südamesse, puhastama ja pühitsema. Allutada oma elu, et Jumal saaks austatud meie läbi. Rohkem tarkust ja rohkem teadmisi ei aita meid ega teid ega neid. Paulus hoiatab naiste eest, kes alati on õppijad, aga tõe tunnetusele ei pääse. Võib-olla otsisid ka nemad ühte kohta, kust saaks "lõigata", et "lihal" vähem valus oleks?!
Mul on aeg-ajalt tunne, et on inimesi, kes arvavad, et on olemas mingi stabiilsuse aste, kuhu, kui teatud asjad oled ära teinud, võiks jõuda. Ja et kui saaks midagi teada või midagi öelda oma suuga või kui keegi palvetab su eest, et siis juhtub midagi imelist, see mingi "krõps" käib kusagil ära ja siis oledki seal, kus on rahu ja julgeolek. Ja on ka pastoreid, kes sellist stabiilsust inimeste juures ootavad ja otsivad. Ja on õnnelikud, kui selle on leidnud.
Ma valetaksin, kui ütleksin, et sellist "rahu" ei saa olla. Saab küll. Ilmutuse raamatus oli Sardese kogudus selline. Nad tegutsesid hoolega ja nende nimi ehk kuulsus oli suur, kuid ometi olid nad surnud. Kadunud oli see esimese armastuse osadus, mis alguses nii ehe oli olnud. Millegipärast ei taibatud, kuidas või miks see ära kadus ja endisaegsed võidud ehk takistasid veel hiljemgi arusaamist tegelikust olukorrast.
Mina ei näe siit kirjakohast, et Jumala arm oleks nii suur, et ta ütleks, et oi, pole hullu midgai, minu arm katab ka selle kinni, et sa surnud oled. Minu meelest see surnud kogudus, kellel on võimas nimi ja isegi teod ette näidata, see jäetaksegi sellisena maha, nagu ta on. Vaid need, kes on surmaunest tahtnud üles ärgata ja oma riideid pesevad (pesunaise töö ei ole kergete killast, eriti polnud seda vanal ajal, küürutades ja vett soojendades või külmas vees lobistades rühmata), need saavad Jeesusega igavesti koos olla. See pidu on ainult võitjatele...
Aga las Sõna räägib enda eest ja kel kõrvad on, see kuulgu! Ilmutuse raamat 3. peatükk.
1Ja Sardese koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb see,
kellel on seitse Jumala vaimu ja seitse tähte: Ma tean su
tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.
2Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud; seegi on juba suremas, sest ma ei
ole leidnud su tegusid olevat täiuslikud oma Jumala silmis.
3Tuleta siis meelde, kuidas sa sõna oled vastu võtnud ja
kuulnud, ning hoia seda tallel ja paranda meelt! Kui sa nüüd ei
valva, siis ma tulen kui varas ja sa ei saa arugi, mis
tunnil ma tulen su peale.
4Kuid Sardeses on sul mõned, kes ei ole määrinud oma
rõivaid, ning need saavad kõndida koos minuga valgeis rõivais,
sest nad on seda väärt.
5Kes võidab, see riietatakse samamoodi valgete rõivastega. Mina ei
kustuta tema nime eluraamatust ning ma tunnistan tema
nime oma Isa ees ja Isa inglite ees.
6Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar