Ärkasin täna hommikul sõnade peale Taaveti lauludest: "Kas põrm hakkab Sind tänama? Elusta, Issand, mind oma Sõna järele." Kindel see, et Taavet mõtles selle all oma ajalikku surma ja tolleaegse arusaama järgi oli surnud inimene surmavallas, olles lõpetanud oma teadliku eksistentsi. Ja seega ei saa surnud ja maetud inimene loomulikult ülistada ega midagi muudki teha.
Minule aga avanes see sõna aga hoopis sellest küljest, et kui minu hing on põrmu küljes kinni, kui mu mõtted on aina maistel asjadel ja maistel hüvedel, ka siis ei hakka ma iialgi Jumalat ülistama. Ja ma ei saa sellest "nõiaringist" ka muidu välja, kui Jumal peab tulema ise, oma väega ja elustama mind, täpselt nagu Ta oma Sõnas lubanud on.
Mu superintendent kurtis kunagi, et tema elu ja teenistus on palju raskem, kui nendel meestel, kes tema selja taga piltidel kujutatud olid. Nemad pidid silmitsi seisma välisvaenlasega. Martin Priikask suri märtrisurma. Aleksander Kuum viidi Siberi vangilaagrisse, et ta metodiste ühinemisest muude vabakirikutega keeldus. Muidu oleksime ka meie hiljuti Olevistes oma ühiskoguduse 60 aastapäeva tähistanud.
Aga praegusel ajal on palju raskem. Vaenlane on maskeeritud, väliselt on kõik vaba ja lubatud. Selles mõttes on vaenlane justkui meie sisse pugenud ja toimetab sealt oma misjonit. Ja ega sellise loomuliku elu voolus triivides ei pane tegelikult tähelegi, et kaldast juba õige kaugel ollakse. Senikaua ei panda, kuni briis alust edasi lükkab... Senikaua, kuni on mingigi liikumise tunne sees, tundub, et läheb päris hästi.
Aga kus me tegelikult oleme? kes seda enam teab või mäletab... Lõbus on ja tore on ja tundub, et Jeesusel on ka hea meel... seetõttu tundub, et projekt on isegi jätkusuutlik, sest Jeesus on ju nagunii meie poolel. Ja no tema poolel olla on ikka ja alati jätkusuutlik. Loomulikult, kuidas see teisiti olla saakski?!
Mind toob aeg-ajalt reaalsusesse kirjakoht Ilmutuse raamatu seitsmest kogudusest. Paulus oli need ju isiklikult rajanud või vähemalt rajajatega kontaktis olnud. Nii et õpetuslik alus oli õige. Need olid kogudused, mis eksisteerisid juba esimeste jüngrite-apostlite eluajal. Kuidas oli võimalik, et nad sealjuures nii mööda elasid?! Kuidas oli võimalik, et nad oma parima arusaamise ja parima tahtmise juures ikkagi "omadega metsas" olid?!
Ka Jeesus on hoiatanud, et lõpuajal, kui Ta tagasi tuleb, ega ta tõelist usku väga ei leiagi. Ja ometi on aeg sealmaal, et "nüüd on meie pääste ligemal, kui siis, kui me päästetud saime." Kui me just ei arva, et "Kus see tagasi tulemise tõotus siis on?! Ah, küllap kõik läheb vanaviisi edasi, ei tule ta tagasi enam." (vt 2 Pe 3:3-4). Eks seegi ole lõpuaja märk, nagu seesama kirjakoht ütleb. Ja Issand viivitab vaid sellepärast, et rohkem inimesi Jumala ära võiksid tunda. (2 Pe 3:9-13).
Me oleme ära harjunud pildiga Jumalast, kes on armastav isa. Ja kusjuures selline, kes meie nõtrused kõik heaks kiidab ja tugevusteks arvab ning laseb meil neid rahumeeli edasi praktiseerida. Ometi on ilmutuse raamatu Jeesus lõpuks pigem Peigmees, kelle ülim eesmärk on Pruut, kes on ennast valmistanud ja kõigist armukestest vabanenud. Peigmehe kujund tähendab aga ka seda, et Jeesus on armukade, kuna ta tõepoolest armastab oma Pruuti. Mitte mingi hinna eest ei ole ta valmis teda mitte kellegagi jagama. Ja lõpuks see tal õnnestubki, võita oma kallima süda jäägitult. Selle tagajärjel suudab Pruut, kelle süda on armastuses võidetud Peigmehele, võrdselt vastutust kanda Taevases Jeruusalemmas, mis maa peal saab olema. Üllatusena tabab meid selline rõhuasetus ainult siis, kui me Teda, kes räägib, väga täpselt tähele pole pannud. Mitte et materjali piisavalt pole. Viidetest on Piibliraamat pungil.
Aga mida siis mina väeti inimesena üldse teha saan? See minu põhiloomus on ju põrm, mis iialgi ei hakka Jumalat armastama. Kui siis ainult mingitel valedel vorst-vorsti vastu motiividel, aga see pole ju armastus, vaid hoopis üks labasevõitu äritehing. Seega jääb ainsaks lootuseks, et Tema mind elustab. Avab mu kõrvad, et ma kuuleksin, mida Vaim minule ja kogudusele ütleb. Avab mu silmad, et ma näeksin Teda sellisena, nagu Tema on. Sest kui ma suudan Teda näha oma vaimulike silmadega, siis pole Jumal enam igav ega väsitav. Kui suudaksin näha seda, mida Johannes nägi, siis suudaksin ka uskuda, nagu Johannnes uskus...
Ja kusjuures teadmistest üksi ei piisa. Keegi nimetas praegust põlvkonda window shopping generation. Window shopping on see, kui Sul on raha siljon korda vähem kui kaupa, mida pakutakse ja mida endale tahaksid. Seega jääbki üle vaid käia ja imetleda vaateaknaid ja kujutada ette, et oled ise üks mannekeenidest ja/või nende toodete omanik ning kasutaja. Kuidagi samamoodi on juhtunud Jumala Sõna tundmisega. Et me teame palju, aga praktiseerime vähe. Või isegi kui midagi praktiseerime, ei jõua sõna sügavuti südamesse. Its not the question: Do you know the Word? but rather: Does the Word know you? :-) (Corey Russell)
Ostke endale silmasalvi võidmiseks, soovitab Jeesus Ilmutuse 3. peatükis. Ostmine on teatavasti vahetustehingu üks osa. Tuleb seega kindlaks teha, millises valuutast tehing toimub ja kes/kus seda vahetab... Igal juhul on olemas alternatiivkulu... oma tagavarast tuleb midagi ära anda...
Tarkuse ja ilmutuse vaimu palub Paulus efeslastele. Mitte ainult ilmutuse vaimu, vaid ka tarkuse vaimu. Seda madude kavalust, mis tuvide vagurusele tasakaaluks on. Oskus teha õigeid valikuid oma aja ja muude ressurssidega, kaasaarvatud südamega, mida meid manitsetakse hoidma enam, kui kõike muud, sest sellest lähtub elu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar