Kuulsin hiljuti, kuidas üks kristlane teiselt küsis selle kohta, miks ta oma naist endaga kaasa teenima ei võta: "No mis, kas sul ei ole siis oma naise üle meelevalda?!" Too teine otsis siis kohmetunult vabandusi: "Lapsed vajavad ka oma osa..." Tegelikult oleks võinud häbenemata vastata, et "On ja ei ole ka, sest ma armastan oma naist nõnda nagu Kristus kogudust..."
Ma ei kirjuta seda siin mitte selle pärast, et ma kuidagi nende kummagi venna peresuhete pärast mures oleksin või et ma igast möödaminnes visatud killust eeldaksin sügavat teoloogiat. Hoopiski kasutan seda näitena, sest kujunenud situatsioon ilmutas mulle midagi minu ja koguduse suhtest Jumalaga.
Kui Paulus Efesose kirjas räägib meelevallast ja alistumisest perekonnas, siis ta ütleb, et tegelikult käib jutt Kristusest ja tema ihust, mis on kogudus. Ja see saladus on suur. Vist isegi nii suur, et seda on raske ära mõista ja sõnadesse panna.
Põhiprintsiip on niisiis armastus, mille kaudu ihus kõik koos hoitakse. Ja armastus eeldab ka seda, et sa lased inimesel elada nii, nagu ta parimaks peab. Paulus ütles ühele kogudusele, et tal oleks õigus neid käskida, aga ta ei tee seda, pigem apelleerib ta muudele asjadele, et nad vabatahtlikult aru saaksid ja alluksid.
Et just sedasama teeb Jumal meiega. Tal oleks jõudu ja võimu ning õigust meid alistuma sundida, kuid ta ei tee seda, sest ta armastab meid. Ja armastus on juba kord selline, et kui sa ta üle forsseerid või esitad teisele poolele nõudmisi a la: kui sa mind armastaksid, siis sa teeksid seda teist ja kolmandat.. või siis sa loobuksid nendest ja nendest asjadest, siis ei oleks see ju enam armastus.
Kunagi oli mingi film "Stepford Wives", kus selline "armastus" oli viidud oma loogilise lõpuni. Naised olid muudetud robotiteks ning vastasid täpselt nendele stereotüüpidele, mida nende mehed ja kogu protsessi juhtiv naine (Glenn Close) neile esitasid. Samas, kui ma näen ja kuulen mingeid vaimulikke fraase korratavat nädalast nädalasse, mille taga sisu kesiseks jääb, siis ma mõtlen, kas tegemist ei ole mitte sama asjaga. Keegi kusagil on meie eest otsustanud, et just selliste väljenditega on kõige parem saada Jumala tähelepanu ja siis loodame, et kui me neid piisavalt kordame, hakkab Jumal neid ja meid ka uskuma. Ja ehk hakkame siis isegi uskuma...
Psalm 92: 5 Sest sina, Issand, oled mind
rõõmsaks teinud oma tegudega,
ma hõiskan sinu kätetööde pärast.
6Kui suured on sinu teod, Issand!
Väga sügavad on su mõtted!
7Sõge inimene ei tunne seda
ja alp ei saa sellest aru.
8Kui õelad lokkavad nagu rohi
ja kõik ülekohtutegijad õitsevad,
siis on see neile hävituseks igavesti.
Seda lugedes mõtlesin, et huvitav, kas usuelu mõõdupuuks võiks selle kirjakoha valgel olla see, kui palju Piibel ja Jumala asjad mulle "pinget pakuvad". Kas ja kui palju ma saan Temast aru, kas Tema Sõna on mulle lahti, kas ma näen Tema tegusid enda ümber ja armastan mõtiskleda Tema mõtteid?!
Jumalal on peale armastuse veel ka muid omadusi ehk atribuute. Me oleme piiblitunnis aasta otsa võtnud läbi psalmide raamatut ja kuidagi on see valik langenud ikka nendele, mis meile Jumala armastust ja headust meie suhtes näitavad. Kuid tegelikult on ka psalmide raamatus olemas kogu diapasoon kõigist Tema omadustest, ehk kui vähegi kaevuda, siis avaneb tervikpilt. Tervikpilt selles mõttes, et lisaks Armastusele Suure algustähega on ta ka Universumi Kuningas ning õiglane, kuid raevukas Kohtumõitja, kes maksab kätte kõik eaõigluse, mis iial tehtud on. Eriti kallid on temale vaeslapsed, lesknaised ning üleüldse kõik vaesed ja viletsad ning nende õigus ei jää ilmumata. Eriti põlgab ta aga silmakirjalikkust ning välise karkassi ehtimist sisemise kvaliteedi arvelt.
See, et ma robotlikult suudan olla Stepfordi naine, ei tähenda ju suurt midagi. Midagi muud, kui et mind on programmeeritud teatud asju ütlema/tegema. Meie Jumal on ju ometi pisut hoolivam abikaasa, kui need Stepfordi joodkud, kellel oli selliseid naisi vaja oma elustiili toetamiseks. Kui minna kanooniliseks, siis on ju prohvetitegi pahameel tihti suunatud sellele, et "see rahvas austab mind huuletga, aga tema süda on minust kaugel." Et jällegi, see, mis sobiks inimestele, a la, et mu kaasa teeks kõike täpselt nii nagu mina tahan, ei kõlba Jumalale. Tema tahab vabatahtlikku armastust. Seda päris ja tõelist, mis põhineb ilmutusel, kui palju teine pool meid armastab ja sellel, et me igatseme üksteist järjest enam tundma õppida.
Ja tundma õppides oma armsamat tahame temaga läbi põimuda, üheks saada, üks olla. Üks teine vend kirjeldas oma suhet oma abikaasaga hiljuti, et need on kui lõputusse kulgevad raudteeliiprid. Et siis piisavalt lähedal, et tunned, et ei ole üksi, ja piisavalt kaugel, et see mu uhket üksindust ei segaks. Ja polekski nagu hullu midagi... on oma kindel siht, kuhu liikuda, on funktsioon, on kindlasti palju muudki positiivset sellises eksistentsis. Üks neist ilmselt ootuspärasus või predictability.... Samas, hiljuti rongiga Inglimsaalt Šotimaale sõites avanes selline pilt, kus ühel pool laius meri ja seda väga pikka aega, teisel pool aga oli tõusva künka tõttu vaid pool meetrit rohtu, ja seda kilomeetrite kaupa, seega... ei mingit vaadet. Ning muidugi võib rööbaste peale panna jooksma palju ronge, et sellest partnerlusest ka "kasu oleks" ja rongi katuselt näeb isegi ju sellest künkast kaugemale, ka teisele poole.
Mulle tundub, et meil on ikkagi veel selline arusaam kogudusest, et me oleme Jumala lapsed ja seega privilegeeritud klass. Kuid samas aeg-ajalt kuuleme, et isa tahab meiega osadust nagu on pruudil ja peigmehel. Natuke õõvastav, kas pole? Kui paljud meist vanematest tahaksid oma lapsega sellist osadust?! Või kui tahaksime, siis oleks psüühikas ilmselt midagi väga korrast ära ning lastekaitse sekkumine hädavajalik. Ja seega ei juurdu see pruudi ja peigmehe paradigma kohe mitte kuidagi.
Teistsugune oleks lugu siis, kui mõistaksime, et me oleme lapsed VAID Jeesuse kaudu. Ehk siis adopteeritud, lapsendatud lapsed abielu kaudu. Kellel poega ei ole, sellel pole ka isa. Ja isa on siis pigem äi, FATHER-in-law, mitte päris isa, selline tavapäraselt pisut seniilne ja kõigile asjadele armastuses läbi sõrmede vaatav. Selline, kelle ülim igatsus on meid mistahes jamast välja aidata, maksku mis maksab, plekkides kinni kõik ja nii palju kui vaja. Et kui vaja, siis maksab ka õiguskaitseorganitele... unustades, et tegemist Ülemkohtuniku enesega...
Teistsuguse pildi saame, kui näeme, et tegemist on hoopis äiaga, samas piiritult hea ja lahke äiaga, kes igatseb sind oma poja pruudina näha. Ja kui me poja hülgame, siis võib isa meiega ikka veel sõbralikult suhelda, kuid see pole päris enam see... Sest Poeg on meie hinge peigmees, kes ootab kõige enam seda, et me temale vabatahtlikult anduksime ning teistele kosilastele ust näitaksime. Ja ta ootab, kannatlikult ja pikameelselt, et me iseendas selgusele jõuaksime, kellega ja mil viisil me igavikus seotud tahame olla. Ja kui see selgus tuleb, siis kõike muud hüljates selle poole püüdleksime.
Ja ei aita siin robotlik mistahes skeemide kordamine ega teiste eesminejate kopeerida püüdmine. Mitte ükski inimene ei saa ega suuda Jumalat adekvaatselt ära kirjeldada, tehku ta seda nii hästi kui suudab. Vaid sügavalt kaevates võib ilmuda Taeva Jumala pale ja alles siis näeme teda sellisena, nagu Tema on.
Wilkerson küsis eile oma mõtiskluses: Lubage mul küsida teilt: Kas see, mida te näete tänapäeva kogudustes sündimas, esindab seda, kes Jeesus on? Kas see, mida me näeme, on tõesti võidukas kogudus; Kristuse laitmatu ja plekita pruut? Kas see ilmutab hukkaläinud maailmale Jumala tõelist loomust? Kas see on parim, mida Jumala Vaim suudab korda saata neil viimseil päevil?
FBs öeldi, et vastus kõigile neile küsimustele on kahjuks EI. Aga kuidas saakski vastus JAH olla? Kas pole see mitte meie paralleelkulgemise ja robotliku järelekordamise paratamatu tulemus?! Et oleks piisavalt lähedal, et tead, et ta on olemas... ja samas piisavalt kaugel, et ei häiriks. Nagu raudteerööpad, millel suured säravad rongid oma ratastega hällilaule laulmas, nagu Jörberg kunagi laulis... Jumalakartuse nägu (ja õiged sõnad), kuid väge ei ole... 2Tm 3:5
See naise ja mehe ühekssaamise saladus on suur. Kuid suurem veel on Kristuse ja koguduse ühekssaamise oma...
2009 Lepitusamet * 2010-14 Peigmeest oodates * 2015 Jeremija jälgedes * 2018-2022 Mõrsja mõtisklused
laupäev, 18. detsember 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Käsk rõõmustada
Katkend raamatust: Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest". Tõlkinud Kõrberoos UY. Copyright © 2023, by OneKing...
-
Jh 17:3 Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind , ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud. Peatükk vare...
-
Samuel Whitfield. Discipleship begins with beholding. Eestikeelne tõlge: "Jüngerlus algab vaatlemisest." Tõlkinud: KõrbeRoos U...
-
...nelja silma, nelja seina peod pihkudesse püütud kõrgepinge... Ei ole täna mul teile sõnumit. Kes seda ootab, ei pruugi edasi lugedagi....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar