Esimesel äratusteenistuse õhtul ei suutnud keegi nagu väga uskudagi, et me nii kaugelt kohale olime tulnud. Suurimaid raskusi valmistas see lähisugulastele. Mis te tulite nädalavahetuseks siia, ainult selle pärast või? pidime ikka ja jälle kuulma. Samas on see nii inimlik ja nii mõistetav--see on ju (vaid) minu poeg/tütar/vend/õde, kes seal natuke Sõna jagab ja palvetab, miks peaks inimesed üldse kokku tulema? No jah OK, kui on lähedalt tulla ja muud midagi teha pole, aga nii kaugelt ja vaid selleks?! Samas, muidugi ei tulnud me nende inimeste pärast, tahtsime kogeda Jumalat ja osa saada sellest Püha Vaimu liikumisest, mis lõpuajal üle kogu maailma on levimas. Ja kui on väikegi võimalus, et Jumal tõepoolest kusagil ennast arvatavasti ilmutab, no kas ma ei müüks siis kõike, mis mul on, et Temast osa saada?!
Mulle meenutab see Iisraeli laste kõrbelugu. See 40 aastat oli aeg, kui Jumala auhiilgus oli nähtaval kujul Iisraeli laste juures, neid päevast päeva juhtides. Ja ometi ei osanud nad sellest suurt midagi pidada. See oli lihtsalt elu loomulik osa. Ja samuti ei osanud väga paljud kohalikud sellest IHOPi teenistusest midagi pidada. Kõik Šotimaa ärkamise pärast südant valutavad inimesed pluss mõned väljamaalased mahtusid kenasti ära ühte keskmisse koolisaali. FB GHOPi fännilehel on isegi kommitud, et jah, olgu teil lõbus, minul on see või teine asi juba planeeritud selleks ajaks ning ma seekord ei tule. Oh inimlaps, kuidas võid olla kindel, et Sa teise võimaluse üldse saad? Või kui saadki, kas Sa siis selle ära tunned, kui esimesest võimalusest väga kergekäeliselt loobunud oled?
Teine aspekt seondub mul selle ärkamise ühe teise juhi kunagise väjaöelduga: How many of you have noticed that we cannot live in this culture of avoidance when His Glory is moving? Ehk tõlkes, Jumala auhiilguse kogemine kohustab meid avama ka oma südamed, et me lõpuni sellest osa võiksime saada. Sest Jumal armastab meist igaühte jäägitult ja Tema igatsus on see, et ka meie jäägitult Temale kuuluksime ja muutuksime järjest enam Tema sarnaseks. Kui me seda aga ei tee, oleme taas nagu Iisraeli lapsed kõrbes, kes paadutasid oma südame, kuigi nägid Issanda imesid iga päev 40 aastat järjest. Aga sellist juttu me kuulda ei taha, sest me pole harjunud, et Jumal meid millekski kohustada võiks.
Kui hoida kinni oma õigusest ja oma süütundest ning ehitada oma väärtolule siis ühel päeval oledki kui vaid robot Tema heaks. Vägi toimib jah, aga väga väga lähedast osadust enam ei ole. Ja sellises Vaimu liikumise atmosfääris on see kiusatus isegi suurem, sest olukorras, kus keegi teine on kogukonnas vaeva näinud ja asjad läbi palvetanud ning kõik teised sellest osa saavad, oleks kerge mõelda: vaat kus mina olen ikka tubli, egas sellepärast ma saangi siin kogu aeg osa ja Vaim minu läbi toimib. Aga pilt kahtlemata hägustub ja paratamatult on takistatud ka selle nägemine, milles Jumal tahab sind osaliseks teha. Ja Sa ei näe olukordi ega inimesi enam Jumala silmadega ega taipa Tema plaane. Millegipärast on mul tunne, et pisut ka neil kahel põhjusel otsustasid juhid äratusteenistustele väikese (6-12 kuulise) vahe sisse teha. Et rahvas sügavuti minekuta auhiilgusega liialt ära ei harjuks.
Sest Jumala jaoks võivad sellised patud nagu abielurikkumine ja mõrv olla nö väiksemad (Nt Taavet), millest on võimalik tagasi pöörduda kui nt ohverdamisega kiirustamine (Saul), millest tagasiteed ei ole. Loomulikult ei taha ma öelda, et need Taaveti patud väikesed oleksid või neid võiks südamerahus praktiseerida. Vahe on siin aga südame hoiakus. Kui Jumalat otsiv süda komistab, siis patutunnetus toob talle sellise koorma, et ta vaid Jumalalt lahendust otsib. Jumala vastu mässav süda aga ei taipa midagi ja arvab oma välist positsiooni ja väliseid eesõigusi külladaseks, et igavesti püsima jääda. Ja see on üks ohtlik olukord. Ja pääseda sellest vagaduse vangist on pea võimatu. Ka seda räägin oma kogemusest. Aitab ainult see, et tunnetad oma viletsust ja tõelise asja järgi igatsema hakkad. Ja edasine on juba Jumala käes.
Selles mõttes on see Jumala suur arm, et Ta ei ole oma Vaimu välja valanud sellise vaimuliku olukorra peale, mis Teda vähe austab, kus Toobijad võivad vabalt sisse-välja käia ja pühakoja viiruk vedeleb kusagil koridorinurgas. Sest lõpuks, kui osadus ei ole ehe, siis ükskõik kui palju Jumal Sind kasutaks või isegi inimesi Sinu läbi puudutaks, jääks lõpuks hinge tühjus ja tüdimus, ning kõige lõpuks läbipõlemine. Sest Jumal pole mõelnud, et me ilma Temata toimlema peaksime.
Kust ma seda ikkagi tean, et väga suuregi väe vahendamine lõpuks tühjaks teeb? --pisut oma kogemusest, kus Jumal mindki varasematel aastatel veidi on kasutanud ja ma alati läbi põlesin, aga ka teiste omast- ostsin kaasa Mike Bickle'i "The pleasures of Loving God" ja seal ta täpselt nii oma ministri algusaegadest tunnistab: kolm tuhat inimest lühikese ajaga liitunud, ettenägematu finantsõnnistus, kuid süda on tühjem kui ei kunagi varem.
Ja tõesti, kui oskame Jumalat näha oma igapäevaelus, kogeda ta lähedust ka süngeimas öös, siis võime olla täidetud Temas ja rahuldatud Temaga viimsegi ihurakuni ka siis, kui väliselt paistab, nagu oleks justkui kõik halvasti. Eks see ole seesama, millest siin blogis ennegi juba juttu on olnud... Kas meie identiteet rajaneb meie teenistusel Jumala heaks või meie suhtel Jumalaga? Üks on teenija, teine vaba naise poeg. Ja teenija peab lõpuks lahkuma... ta ei või jääda sama katuse alla nagu Haagari loost näeme, mida Paulus galaatlastele refereerib.
Mida siis ikkagi teha? Kuidas pääseda nendest köidikutest, kui ärkamine tõesti ka meie maal varsti peale hakkab? Samas raamatus toob autor kaks lahendust, mida julgustusteenistuses tavaliselt palju ei kasutata. (Pigem ju ikka lohutatakse, et küllap olid ikka tubli ja andsid oma parima, mis sest et halvasti välja kukkus...) Põhinedes kirjakohtadele Kolossa 3:10 ja Efesose 4:24 näitab autor, et lahendus saab olla vaid kaheosaline: 1) suurem tundmine, kes on Jumal ja 2) suurem tundmine, kes oleme meie Kristuses. Allmärkusena võib eelmisest postitusest tuua, 3) suurem teadmine sellest, kes me veel saame olema. Ehk siis sihtkoha väga hea ja täpne tundmine, et oskaksime reisiks õigesti valmistuda.
Nii et lahendus on Sõnas ja selle tundmises. Samas tuleks muuta lähenemisnurka ehk paradigmat. Abiks oleks seesama uus (või unustatud vana) paradigma Pruudist, kes oma Peigmeest ootab--Minu kallim on minu ja ma kuulun talle! (Ülemlaul 7:10) Selleks, et kogeda seda armastust, mis kogu mõistuse ja tunnetuse ületab. Kogeda, mitte vaid rääkida. Elada mitte vaid sellise reputatsiooniga, et me teda armastame, vaid elada selle reaalsuses. Ja tegelikult on vaid sellises armastuse osaduses võimalik olla võidukas ja elada nii, et maailm ei rõhuks ega ahvatleks.
See ei oleks siis enam pealesunnitud igavlemine, et kuidagi põrgust pääseda, vaid tõepoolest täisväärtuslik elu, kus igas üksikus Jumala templis (1 Kor 3:16) särab Issanda shekinah auhiilgus. Ja kogu maailm näeb, et Jumal on meie sekka oma eluaseme teinud (Joh 1). Ja ette valmistuma me peame, sest kui me siin maises elus pole suutnud olla võidukad ja oma talendid igaks juhuks maha oleme matnud, no kes annab siis meile tulevases ajastus valitseda linnade üle?! Mitte keegi, sest me pole tähele pannud oma armukatsumise aega ega osanud osta õli, kui seda müüa oli ega osanud koguda varandust taevasele pangakontole.
Veel ei ole hilja. Issand ootab tänagi veel... Ootab meist igat ühte koju, kus me iganes ei eksleks. Uksed on avatud, kuni paganate täisarv täis saab. Ja see saab varsti täis, sest evangeelium on pea maailma igasse nurka jõudnud. Kuid Pruut, kes on tõeliselt end valmistanud Peigmehe tarvis, särab oma armastuses ning teeb juudidki kiivaks, nii et need omakorda oma Messia lõpuks ära tunnevad ning ütlevad: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel. Ja siis ütlevad Vaim ja Pruut üheskoos: Tule, Issand Jeesus!
Ja ajalugu leiab oma jumaliku lõpu. Kui auline on see võimalus kõigest sellest osa saada võitjate poolel! Ja mitte võitjate poolel II ilmasõja mõistes, vaid Tõelise Võitja poolel, kes suudab talle antud meelevalda kasutada ning kelles ei ole kübetki kurjust. Valgus Võidab! Milline auline tõotus! Armukade peigmees, kes on ühtlasi Kuningas ja Kohtumõistja paneb ühel päeval kõik õigesti korda ja mitte miski ebapüha ei jää Tema ees püsima. Milline imeline julgustus! Andku Issand armu, et me kuidagi ei osutuks hiljaks jäänuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar