Aastaring ja vaeste evangeelium

Teedy Tüür olevat väitnud midagi sellist (täpset tsitaati ei mäleta, kuid umbes nii), et igaüks nägi Jeesuse sünni juures seda, mida ta ootas... Karjased ootasid lunastajat ja nad nägid ingleid, targad ootasid kuningat ja nägid Jeesust, Anna ja Siimeon ootasid Messiat ja saidki näha kogu maailma päästjat ning Heroodes kartis konkurenti ja suhestus vastavalt jne. Ainult tolleaegsed vaimulikud juhid ei oodanud kedagi ja seetõttu ei näinud nad midagi. Kuidas?, kuidas?, tahaks Teedyle haua taha järele hüüda...Kuidas nad ei oodanud?! Nemad olid ju just nimelt olnud need, kes Messia ootamisest terve teaduse olid teinud! Nende ootus oli selgepiirilisem kui kellelgi teisel. Põhines teooriatel ja faktidel. Filigraanselt täpsetel faktidel sealjuures. Kuid ikkagi panid nad kapitaalselt kraavi. Nad tõepoolest ei näinud midagi ega tundnud ära tedagi... Johannese evangeeliumis manitseb Jeesus neid samu õpetajaid, et nad ei näinud sellepärast, et nad arvasid, et nad pimedad ei ole. Et viga justkui selles, et oma nägemises liiga kindlad olid nad hoopistükkis....

Miks see vahe täna oluline on, et kas nad siis ootasid või mitte? Sest kui meid kutsutakse lihtsalt „ootama", andmata enesele aru, et see, mida ootame, väga meie enda pettekujutelmade sarnane igatsus on, võime meiegi ju oma Messiast ilma jääda. Ootan näiteks paremat elu, töökohta, korterit, jne. Arvan, et Jumal on ju selleks tulnud, et mul oleks „hea ja rahulik". Ja kui ta seda kõike siis annabki või ei pane kätt ette looduses toimivale külvi ja lõikuse seadusele, siis usume, et ju meil kõik ka Jumalaga jonksus on. Aga ei pruugi ju olla. Me ei pruugi teda nende kõigi maiste õnnistuste seas äragi tunda ega aru saada sellestki, kuhu suunas ta meid juhtida tahab...

^{Lk 6:20}Ja Jeesus tõstis silmad oma jüngrite poole ja ütles: "Õndsad olete teie, vaesed, sest teie päralt on Jumala riik! 

Jah, juba õige mitu nädalat on mind vaevanud selline vaesuse evangeeliumi puudumine meie koguduses. Ja seda mitte minu kohalikus koguduses, vaid pigem üldisemalt, eesti koguduses nii öelda. On küll jõukuse evangeelium, et kui ma teen need ja need asjad ära ja olen ustav, küll siis Jumal mind ka lõpuks vaimulikult õnnistab. Aga vaesuse evangeeliumi ei ole. Ning ometi on see ainus evangeelium, mida Jeesusel pakkuda on... Sa ei usu mind? Aga loe siis ise, mida Jeesus oma messiaanliku missiooni kohta ütles:

^{Mt 11:5}pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi.

Meil kuulutatakse ikka rikastele, mu meelest. Neile, kes on juba rikkaks saanud või sinnapoole ihkavad. Noortekal kutsuti näiteks üles uurima ennast, kas ma ikka olen nii püha, et teiste ees palvetada. Et see eeldaks justkui, et selline seisund, kus see võimalik on, et ma iseenesest juba nii püha olen, et Jumalale kõlbaks, on üldse saavutatav.... kui piisavalt kaua oma naba imetleda ja oma südant paadutada vastupidises. Jäeti märkamata-märkimata see pisike tõsiasi, et see oli olnud variseride probleem ja sellisena valest paradigmast lähtuv.  Sest tegelikult, mistahes edukatele enesesisendustele vaatamata ei saa me ilmselt iialgi nii pühaks, et Jumala armu ära teenida, armuannid olid, on ja jäävad ARMU ANDIDEKS.

Vaestele kuulutatakse evangeeliumi... kusjuures siin tõesti ei ole tegemist rikkuse või vaesusega klassikalises, makro- ja mikromajanduslikus mõistes. Taavet oli rikas mees, kuid oma elu lõpuni seisis ta Jumala ees kui „vilets ja vaene". Neljal korral kasutab ta oma psalmides sedasama väljendit: „ma olen vilets ja vaene". Loomulikult ei tähenda selle või mõne sarnase väljendi kasutamine iseenesest seda, et ollaksegi jõutud õigele kohale Jumala ees. Eks selgitab seda ka hiljuti kuuldud mõte piiblitunnist, et mõni vend ütleb küll, et ta on „tuhk ja põrm", aga kui seda tuhka natuke roobiga segada, lööb heleda leegina põlema. Vot nii siis.

Et siis klassikalisele rikkusele-vaesusele tähelepanu pööramata mõtlen ma siinkohal hoopis sellist südame murtuse seisukorda, kus ma võin olla justkui välja valatud Jumala ees, teenides palves teisi ja püüdes „pihta saada" Jumala südame igatsustele kaasinimeste ja minu enda suhtes. Ja see ei ole mitte „murelik süda". Mitte selline süda, mis teeb endale tüli paljude asjadega, on rahutu ja täitumatu. Murtud süda võib olla kasvõi puruks rebitud, kuid ometi ei ole ta lõpuni hävitatud. Sest ^{Ps 51:19}Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal.  See on see paik, kus Jumal iseäranis ligidale tuleb ja Sulle oma saladusi ilmutama hakkab. See on see koht, kus Jumal saab meid kätte, kui me end kätte anname ja Ta saab hakata meid vormima ja puhastama ja pühitsema.

Ja seda vormimist tuleb vastu võtta pidevalt. Eks looduski meile seda ju õpeta. Täna, kui koor laulis midagi sellist, et puude raagus võrad annavad talvele kaunidust juurde, siis tabasin end mõttelt, et see elu ringkäik looduses on justkui ka meie igapäevase või igakuise/aastase protsessi võrdpilt. Kui Jumal hakkab meis midagi ilusat looma, siis kevadel on kõik õrn ja värske. Siis tuleb suvi, küpsemine, viljad... Seejärel sügis. Mida aeg edasi, seda uhkemalt ehib ennast loodus, öeldes justkui, et kuidas, Sa Jumal, raatsid võtta minult neid värvikirevaid kuubi?! Kas pole see mitte ülim totrus, kogu seda au ja hiilgust „tuulde lasta". Kuid Jumal on „halastamatu". Kõik peab surema. Tühjaks saama. Sest ainult siis saab lumi pesta ja puhastada. Sel sügistalvel on lund nii palju ja tuleb järjest juurde, justkui oleks puhastus ikka veel puudulik... Ja kui see „surma aeg" on üle elatud ja õiged järeldused tehtud, saab kõik ärgata taas jälle uuele elule.

Uuele elule, kus on uus kvaliteet. Teie LEEBUS saagu kõikidele teatavaks, oli selle uue kvaliteedi nimi tänases kirjakohas. Rõõmustus ebaõiglasest vangistusest ja leebus, mis uudiskünnise ületab. Miks seda meile vaja on? Sest Issand seisab juba ukse taga. Ja Tema tahab tulla, kuid vaja on ühte teed läbi padahädaoru. Seda leebust võiks defineerida ka kui mäejutluslikku elustiili, kus omaõigusest on loobutud ja elatakse teadmises, et küll Jeesuse tagasitulek kõik õigeks pöörab ja kogu kurjuse hävitab. Ka sellise, mis väga varjatult praegu veel inimsüdametes on. Sellise kurjuse, mille pärast Taavet tihti ägab—nad tungivad mulle põhjuseta kallale, ole Sina Issand meie vahel kohtumõistjaks.

Tahaks kuulda mõnda jutlustajat Eestimaal, kes on Jeesuse ees tühjaks saanud ja seetõttu Tema kaevudest ammutab. Mitte jaopärast ja ratsiooni põhiselt vaid ülevoolavalt, et jätkuks kõigile. Ilma hinnata. Aga kardan, et seda niipea veel ei juhtu. Sest meile meeldib ehitada iseenda tugevustele, teha SWOTe ja arengukavasid ja siis need Jumalale allakirjutamiseks ette lükata, Teda justkui kummitemplina ära kasutades. Ja mis tal üle jääb, mõnele asjale panebki ta käe alla. Sest tema on pikameelsem kui ükski meie hulgast. Aga lõpuni ei saa selline teistsugustest lähteeeldustest ja teisest paradigmast lähtuv tegevus edukas olla. Vähemalt siiani pole see õnnestunud kellelgi. Ega saa ilmselt ka õnnestuma...

Ja nii me siis toomegi sisse uusi õpetusi ja uusi metoodikaid (ka uusi inimesi) ja usume ning loodame kogu hingest, et see programm, see metoodika hakkab lõpuks tööle, „Eesti põlve uueks looma". Aga ei midagi. Põleme vaid läbi ja oleme umbusklikumad Jumala ja inimeste suhtes rohkem, kui enne programmi läbimist. Miks küll ei toimi, kuigi kõik on täpselt punkti pealt ellu viidud?! Kõik on täpselt mõistusest läbi lastud ja enesele sisendatud. Täpselt nii nagu instruktsioon ette nägi. Miks siis ei toimi, nii nagu võiks? Mõni ehk ütleb, et temal küll toimib! Et sellise miinimumprogrammina vähemalt toimib, et ega ju midagi väga viga ka pole ju! Aga Vaimu täius?, küsin vastu. Toimivad Vaimuannid? Jeesuse tuntav ligiolu, mis uskmatuidki külmakski ei jäta? Kristuse hea lõhn, mis on tuntav ka siis, kui seda ei näe? Jumalakartus, mis ühest küljest pelutab inimesi eemale (Apt 5:11,13) ja teisest küljest sunnib otsima osadust (Apt 5:14). Kui seda kõike ei ole, siis ära tule mulle rääkima, et Sul „toimib". Või nii ma vähemalt arvan. :-)

Tahaks ise järele proovida. Tahaks nii vaeseks saada, kui vähegi võimalik. Nii murtuks saada, kui oskan ja vaadata, kas hakkab „toimima". Kas Jumal on oma Sõna taga või „peame ootama kedagi teist"? Tahaks olla kui Ristija Johannes, kes Jeesusest ei pahandu; kes vangikongiski mõtles vaid sellele, kuidas oma jüngreid Jeesuse juurde juhtida, sest tema enda missioon oli lõppemas. Nii saatiski ta nad küsima seda küsimust, mida talle ilmselt igavikuni ette heidetakse... Mitte et ta enda usk kõikuma oli löönud. Sest kõrbes, janus ja kuivuses oli kaamelikarvus mees leidnud Elu Allika...