Jumala igatsuseks on leida ja valmistada oma Pojale pruut. Kui Aadama, esimese inimese külje seest valmistati temale abi, kes temale kohane oli, siis Jeesuse, teise Aadama "une" ajal tulid tema külje seest välja veri ja vesi, mis olid küljeluuks, mis põrmuga kokku puutudes hakkavad valmistama Kristusele Pruuti.
Kristus tuli maailma, mis oli müüdud patu alla. Esimese Aadama langemine oli kogu loodu pannud kaduvuse orjusesse (Ro 8:32), kust ta väljapääsu otsib. Orjus oli ränk ja raske ning nõudis lunaraha. Isik isiku vastu. Kuningas, kes ei pidanud paljuks ennast oma rahva eest ohverdada, maksis ülima hinna, andes oma elu oma Pruudi eest.
See on ohver, mis maksab iga inimese eest, kes selle vaid vastu võtab. Samas sisaldub selles ka üleskutse võrdseks partnerluseks, kus meile pakutakse võimalust Jumalaga nii üheks saada, et võiksime mõelda tema mõtteid (prohvetlus) ning teha tema tegusid (imed ja tunnustähed). Ainus, mida meilt oodatakse, on oma elu üle andmist, Printsi jäägitut usaldamist ning temaga loojangusse kappamist, jättes maha oma isakoja, kus meid niikuinii väärkoheldi ning kõik need lojaalsused, mis meid siiani sidunud on.
Me oleme Jumala lapsed vaid Kristuse kaudu. Ja Kristus ei ole sealjuures mingi perekonnaseisuametnik, kes aitab õigeid pabereid vormistada, mis meid hoobilt pärijaks teevad, isegi kui me rohkem selle perekonnaga eriti kokku ei puutu. Umbes nii, et juriidiliselt sai kõik korda, kuna juhtusin olema õigel ajal õiges kohas ning nüüd, kuna dokumendid on vormistatud, tuleks aeg-ajalt, tänutundest või nii, nägu näidata, kuid üldiselt võib elada, nagu välja tuleb ja suurematest jamadest on ta nagunii lubanud mind ka veel välja aidata, lisaks veel nälja ja külma eest hoida ning haigustest ka terveks teha. Ja lisaks veel positiivne minapilt, ikkagi Kuninga laps!
Ei, Jumala perekonda tulek ja seal püsimajäämine saab toimuda ainult kestva osaduse kaudu Pojaga. Eks hoiatanud meid ka Jeesus, et vaid see, kes jääb püsivasse osadusse viinapuuga, sellel on elu. Kuivanud oksad raiutakse maha ja visatakse tulle. Vaid see, kellel on Poeg, sellel on elu (1Jh 5:12) ja ükski ei saa Isa juurde muidu, kui Poja kaudu (Jh 14:6). Ehk teisisõnu, sellesse perekonda saab täisväärtuslikuks liikmeks vaid abielu kaudu Pojaga. Kui me Pojast väga ei huvitu, siis võime küll ette kujutada end kuninga lastena, reaalsust seal taga ei ole.
Ja samas on sellest Pojast natuke raske lugu pidada, kui ta meile "sisse sõidab". Tema nõudmised tunduvad ebarealistlikud, tema väljaütlemised tõredad ja ebaviisakad. Ta ei seltsi rikaste ja ilusatega, vaid eelistab vaeste ja vaevatute seltsi. Ta ei tee asju nii, nagu meie tahaksime. Ta ei pea kinni kokkulepitud tavadest ning ajab meid oma küsimuste ja väljaütlemistega kimbatusse. Kui ta meile aga kunagi "sisse ei sõida", siis ilmselt ei ole me Teda tundnudki...
Ta ootab meilt vaid üht, nagu T. Wilcox ütleb: et me tooksime talle vaid oma pattu ja patusust, sest muidu Kristus ei saa Sulle olla Kristuseks ja sina ei kõlba talle. Peame alusteni maha laskma lõhkuda tal kõik vana, millega me siiani end turvanud ja kaitsnud oleme. Peame kaevama Kaljuni välja ning vundamendi sinna valama, otse Kalju peale. Ja ei aita see mitte, kui sinna vahele mõned omapoolsed kunstmaterjalid poetame, et "ehk kulub ära". Näiteks penoplasti kalju ja vundamendi vahele, et ehk on siis soojem. Ei ole. Selline materjal aitab majal hiljem vaid viltu vajuda.
Kuid selline natuke ekstsentriline poeg, kes samas on ülimalt täis armu ja tõde, on meie ainuke lootus. Kui me tema ära põlgame, ei jää meile kedagi enam. Ja vastu peame me teda võtma oma südame sügavaimates kambrites. Suuga tunnistamisest ei piisa. Vilkast vaimulikust tööst ei piisa. Kõrgetest ametitest ja lugupidamisest kogudusest ei piisa. Suurtest annetustest ja muudest ohvritest ei piisa. Millestki muust ei piisa, kui vaid sellest, et palvekambris, kus oled vaid Sina ja Tema, üheks saada. Ja seda pikki tunde, päevi ja aastaid, järjest enam Tema sarnasemaks muutudes...
Üheks saanuna muutub ka mäejutluse õpetus praktiseeritavaks. Mitte, et ma kramplikult püüan meelde jätta ja järgida kõiki 650 käsku ja keeldu, hoiatust ja manitsust, vaid et ma südames igatsen Teda järgida ja ma TEAN, et mul on vara taevas. Ma tean, et iga kord, kui minu õigust väänatakse ja mind survatakse ning ma sellele vastu ei astu, tiksub mu taevasele kontole kroonijuveele juurde. Ma tean, et mul ei ole mõtet varastada ega valetada, isegi bussipiletita sõitmisest võin loobuda, sest mul on parem ja jäädavam vara taevas. Ja ma võin piletita bussi sattudes rahumeeli osta 25 kroonise pileti, mitte jääda kombineerima, et kui ma järgmine kord 10-krooniste pileti paki ostan ja siis ühe pileti puruks rebin, et siis on ju ikka sõidu eest makstud. Ei, ma saan elada ausalt juba selles hetkes, kus ma olen ning ei pea muretsema, et äkki ma nüüd ei tule homme omadega toime. Sest see (enese)pettuse mäng lihtsalt ei vääri küünlaid. Mul on kõik, mida vajan, juba olemas. Ja mitte ainult siin maailmas, vaid enamgi veel tulevases.
Kui me oleme pisutki saanud oma vaimulike silmadega näha Printsi, siis ei hooli me paljudest maailmadest temata (Wilcox). Kui oleme teda näinud, siis oleme näinud tema armsust, tema armulikkust, ilu ja pühadust. Oleme näinud, et ta ei tee vahet inimeste vahel, et igaüks on talle võrdselt kallis ja kõik peavad vastutama selle eest, mida nad teinud on, seda eriti nende vastu, kes vaesed ja väetid või muidu meile vastumeelt on. Kui oleme teda näinud, siis teame, et Printsi südameigatsuseks on tuua maa peale õiglus. Tuua kogu maailmale pääste, mida kogu loodugi igatseb. Ja et õige varsti, tulles teist korda maailma, ta seda teebki.
Õiglane kohtumõistja ja kogu maailma kuningas tuleb ning kõrvaldab oma teelt kõik takistused, mis armastusel ees seisavad. Kollateraalselt hävineb ka kõik see, mis nende takistustega tihedalt läbi on põimunud. See on selle suure armastusloo finaal, mida me Ilmutuse raamatus näha võime. Kui kõik on lõpetatud, jäävad viimseina Uude Jeruusalemma valitsema Prints ja Tema Pruut, särav, valge ja plekitu. Teine Aadam ning abi, kes temale kohane on...
Kristus tuli maailma, mis oli müüdud patu alla. Esimese Aadama langemine oli kogu loodu pannud kaduvuse orjusesse (Ro 8:32), kust ta väljapääsu otsib. Orjus oli ränk ja raske ning nõudis lunaraha. Isik isiku vastu. Kuningas, kes ei pidanud paljuks ennast oma rahva eest ohverdada, maksis ülima hinna, andes oma elu oma Pruudi eest.
See on ohver, mis maksab iga inimese eest, kes selle vaid vastu võtab. Samas sisaldub selles ka üleskutse võrdseks partnerluseks, kus meile pakutakse võimalust Jumalaga nii üheks saada, et võiksime mõelda tema mõtteid (prohvetlus) ning teha tema tegusid (imed ja tunnustähed). Ainus, mida meilt oodatakse, on oma elu üle andmist, Printsi jäägitut usaldamist ning temaga loojangusse kappamist, jättes maha oma isakoja, kus meid niikuinii väärkoheldi ning kõik need lojaalsused, mis meid siiani sidunud on.
Me oleme Jumala lapsed vaid Kristuse kaudu. Ja Kristus ei ole sealjuures mingi perekonnaseisuametnik, kes aitab õigeid pabereid vormistada, mis meid hoobilt pärijaks teevad, isegi kui me rohkem selle perekonnaga eriti kokku ei puutu. Umbes nii, et juriidiliselt sai kõik korda, kuna juhtusin olema õigel ajal õiges kohas ning nüüd, kuna dokumendid on vormistatud, tuleks aeg-ajalt, tänutundest või nii, nägu näidata, kuid üldiselt võib elada, nagu välja tuleb ja suurematest jamadest on ta nagunii lubanud mind ka veel välja aidata, lisaks veel nälja ja külma eest hoida ning haigustest ka terveks teha. Ja lisaks veel positiivne minapilt, ikkagi Kuninga laps!
Ei, Jumala perekonda tulek ja seal püsimajäämine saab toimuda ainult kestva osaduse kaudu Pojaga. Eks hoiatanud meid ka Jeesus, et vaid see, kes jääb püsivasse osadusse viinapuuga, sellel on elu. Kuivanud oksad raiutakse maha ja visatakse tulle. Vaid see, kellel on Poeg, sellel on elu (1Jh 5:12) ja ükski ei saa Isa juurde muidu, kui Poja kaudu (Jh 14:6). Ehk teisisõnu, sellesse perekonda saab täisväärtuslikuks liikmeks vaid abielu kaudu Pojaga. Kui me Pojast väga ei huvitu, siis võime küll ette kujutada end kuninga lastena, reaalsust seal taga ei ole.
Ja samas on sellest Pojast natuke raske lugu pidada, kui ta meile "sisse sõidab". Tema nõudmised tunduvad ebarealistlikud, tema väljaütlemised tõredad ja ebaviisakad. Ta ei seltsi rikaste ja ilusatega, vaid eelistab vaeste ja vaevatute seltsi. Ta ei tee asju nii, nagu meie tahaksime. Ta ei pea kinni kokkulepitud tavadest ning ajab meid oma küsimuste ja väljaütlemistega kimbatusse. Kui ta meile aga kunagi "sisse ei sõida", siis ilmselt ei ole me Teda tundnudki...
Ta ootab meilt vaid üht, nagu T. Wilcox ütleb: et me tooksime talle vaid oma pattu ja patusust, sest muidu Kristus ei saa Sulle olla Kristuseks ja sina ei kõlba talle. Peame alusteni maha laskma lõhkuda tal kõik vana, millega me siiani end turvanud ja kaitsnud oleme. Peame kaevama Kaljuni välja ning vundamendi sinna valama, otse Kalju peale. Ja ei aita see mitte, kui sinna vahele mõned omapoolsed kunstmaterjalid poetame, et "ehk kulub ära". Näiteks penoplasti kalju ja vundamendi vahele, et ehk on siis soojem. Ei ole. Selline materjal aitab majal hiljem vaid viltu vajuda.
Kuid selline natuke ekstsentriline poeg, kes samas on ülimalt täis armu ja tõde, on meie ainuke lootus. Kui me tema ära põlgame, ei jää meile kedagi enam. Ja vastu peame me teda võtma oma südame sügavaimates kambrites. Suuga tunnistamisest ei piisa. Vilkast vaimulikust tööst ei piisa. Kõrgetest ametitest ja lugupidamisest kogudusest ei piisa. Suurtest annetustest ja muudest ohvritest ei piisa. Millestki muust ei piisa, kui vaid sellest, et palvekambris, kus oled vaid Sina ja Tema, üheks saada. Ja seda pikki tunde, päevi ja aastaid, järjest enam Tema sarnasemaks muutudes...
Üheks saanuna muutub ka mäejutluse õpetus praktiseeritavaks. Mitte, et ma kramplikult püüan meelde jätta ja järgida kõiki 650 käsku ja keeldu, hoiatust ja manitsust, vaid et ma südames igatsen Teda järgida ja ma TEAN, et mul on vara taevas. Ma tean, et iga kord, kui minu õigust väänatakse ja mind survatakse ning ma sellele vastu ei astu, tiksub mu taevasele kontole kroonijuveele juurde. Ma tean, et mul ei ole mõtet varastada ega valetada, isegi bussipiletita sõitmisest võin loobuda, sest mul on parem ja jäädavam vara taevas. Ja ma võin piletita bussi sattudes rahumeeli osta 25 kroonise pileti, mitte jääda kombineerima, et kui ma järgmine kord 10-krooniste pileti paki ostan ja siis ühe pileti puruks rebin, et siis on ju ikka sõidu eest makstud. Ei, ma saan elada ausalt juba selles hetkes, kus ma olen ning ei pea muretsema, et äkki ma nüüd ei tule homme omadega toime. Sest see (enese)pettuse mäng lihtsalt ei vääri küünlaid. Mul on kõik, mida vajan, juba olemas. Ja mitte ainult siin maailmas, vaid enamgi veel tulevases.
Kui me oleme pisutki saanud oma vaimulike silmadega näha Printsi, siis ei hooli me paljudest maailmadest temata (Wilcox). Kui oleme teda näinud, siis oleme näinud tema armsust, tema armulikkust, ilu ja pühadust. Oleme näinud, et ta ei tee vahet inimeste vahel, et igaüks on talle võrdselt kallis ja kõik peavad vastutama selle eest, mida nad teinud on, seda eriti nende vastu, kes vaesed ja väetid või muidu meile vastumeelt on. Kui oleme teda näinud, siis teame, et Printsi südameigatsuseks on tuua maa peale õiglus. Tuua kogu maailmale pääste, mida kogu loodugi igatseb. Ja et õige varsti, tulles teist korda maailma, ta seda teebki.
Õiglane kohtumõistja ja kogu maailma kuningas tuleb ning kõrvaldab oma teelt kõik takistused, mis armastusel ees seisavad. Kollateraalselt hävineb ka kõik see, mis nende takistustega tihedalt läbi on põimunud. See on selle suure armastusloo finaal, mida me Ilmutuse raamatus näha võime. Kui kõik on lõpetatud, jäävad viimseina Uude Jeruusalemma valitsema Prints ja Tema Pruut, särav, valge ja plekitu. Teine Aadam ning abi, kes temale kohane on...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar