Mina usun...

Ma usun, et usk on usaldus. Selle suhtes, mida ei nähta. Selle suhtes, mida keegi on öelnud, et nii saab olema. Isegi kui hetkel ei paista, et nii võiks minna.

Ma usun, et kristlik usk on usk Jeesusesse. Ja see ei ole mitte usk minu võimesse uskuda, et Jeesus on olemas kõigi oma suurepäraste omadustega, vaid see on usk isikusse. Isikusse, kes armastab mind piiritult ja on andnud minu eest kõik. Selleks, et mina võiksin igavesti elada. See ei ole vorst vorsti vastu tehing kui niisugune, et nüüd tahab ta midagi ka minult justkui vastutasuks. Ei, ta on seda kõike andnud mulle tasuta. Mina pean suutma seda vastu võtta. Mis on hirmus keeruline, sest tahaks, et oleks vorst vorsti vastu. Aga tema vorst on lihtsalt nii palju suurem, et mina võiksin vastu pakkuda vaid paar kruubipoega! Ja see poleks aus vahetuskaup.

Ma usun, et kristlik usk on usk Jeesusesse ka selles mõttes, et ka Isa juurde saame ainult Poja kaudu. Kel poega ei ole, sel pole Isa ka. See on nagu selline perekonda tulemine kihluse/abielu kaudu. Vaid Jeesuses on elu ja see elu on inimeste valgus. Muu valgus polegi valgus, vaid selle imitatsioon parimal juhul. Jeesusesse saab uskuda ainult siis, kui Isa meile Poega ilmutab. Ja isiklikult meid endaga osadusse kutsub. Inimlikult võib ka inimesi meelitada põrgust pääsemisega ja keelitada neid patuse palvet järgi ütlema, aga vilja sellisel tegevusel suuremalt jaolt  ei ole, kui Püha Vaim inimest ise ei tõmba, nii et inimene tahaks oma elu üle anda.

Ma usun, et see sama patuse palve on kui viisaks taevariiki. Piiril seisab aga mingi turvamees (nagu USAs näiteks), kes küsib, miks Sa ikka riiki siseneda tahad. Küsib motiivide ja finantside kohta. Et kas on puhtad ja kas on piisavalt. Ja kui Sa temas kahtlusi äratad, siis ta võib Sind tagasi saata. Või saata ruumi, kus toimub stripsearch. Point on selles, et oled selle sisenetava riigi reeglite meelevallas, isegi kui Sa varem ei teadnudki, et seal mingid reeglid veel on. Ja isegi selle riigi (nt USA) alamad ise ei ole ühegi piiriületuse alanduse eest kaitstud.

Ma usun, et meil on selliseks tulevaseks piiripunktiks Jumala kohtujärg. Seal tuleb aru anda nii oma talentidest, kuidas me neid kasutanud oleme, kui igast ühest tühjast sõnast, mida rääkinud/kirjutanud oleme. Ja võibolla tähtsaim kõigist, kas oleme oma elu elanud, „nõjatudes oma kallimale", „kõrbest üles tulles" (Ülemlaul ^{Ül 8:5}) või oleme püüdnud kahte isandat teenida, mis kuidagi välja pole tulnud.

Ma usun, et otsides esiti Jumala riiki, antakse kõike muud meile pealekauba. Meie fookus ei pea olema ajalikel õnnistustel, vaid vaimulikul kasul, ja seda mitte iseeneste jaoks, vaid selleks, et vahendada Jeesuse valgust hukkuvale maailmale.

Ma usun, et Vaimuannid on annid. Neid annab Jumal täiesti muidu, neile, kes igatsevad. Mõnikord ka neile, kes ei igatse. Vaimuand ega võidmine ei näita ei inimese küpsust ega ustavust. Näitab ehk valmisolekut vastu võtta ja edasi anda, nö kanaliks olla... Ja kui see valmisolek ära kaob, siis tavaliselt lõpevad ka ilmutused/annid.

Ma usun, et „taevariigi ründamine", palves Jumalale „peale käimine" avab taevariigi uksed. Ma usun, et alati ei ole vastused kohesed ning siis on vaja uskuda, et see, mis kord on tõotatud, ikkagi täide läheb. See aeg, mis sinna vahepeale jääb, on kasvamiseks. Ma usun, et meie nõdrad palved, mis on palutud Jeesuse tahte kohaselt, on kõik Taevas „tallel" ning ootavad oma aega ja täitumist.  

Ma usun, et meie lõplike inimestena ei suuda absoluutselt alati ja igas olukorras Jumala tahet lõpuni mõne olukorra kohta mõista. Me ei saa kontrollida Tema tegevust ega redutseerida Jumalat printsiipide ja „pusletükkide" tasemele, mida arvame oskavat „kokku panna". Jumalal on alati varuks üllatusi, mis meis austust ja imetlust esile toovad. Enamasti aga seletab ta olukorrad lahti, küll mõnikord alles siis, kui oleme valmis kuulama ja iseenda õigusest loobuma...

Ma usun, et prohveteeringud ei täitu inimese elus automaatselt. Vaid Jumala armuga koostööd tehes ja Teda järgides võime loota, et Tema tahe saab meie eludes meelevalla. Mis see tahe iga üksiku inimese jaoks on, seda tahab Jeesus kõigest hingest meile igaühele näidata. Kui me vaid aega võtaksime ja rahuneksime tema ees. Samas on tema antud tõotuste täitumine alati suurem ja parem, kui see, mida suudame ette kujutada.

Ma usun, et suurimad lahingud inimajaloos võidetakse palvetades. Ma usun, et suurem osa Vana Testamendi prohveteeringutest on veel lõplikult täitumata. Ma usun, et me elame lõpuajal ja Jeesus on tulemas tagasi kiiremini, kui me arvame.

Ma usun, et tasakaalus teoloogia, kus on tähtsal kohal nii Jumala Sõna kui Püha Vaimu töö, on võimalik. Selles õpetuses peab ka antropoloogia õige olema. Ei rohkem ega vähem, kui Sõna ette annab.

Ma usun, et selleks, et Jumala täiust vastu võtta, tuleb ise täiesti tühjaks saada. Loobuda vanadest armsatest õpetustest, mis pole aastakümneid kuhugi viinud peale tupikteede. Kriis on tavaliselt heaks vahendiks tühjaks saamisel, et tükkhaaval oma elu uuesti kokku lappida. Selles olukorras on suur arm, kui taipame Vaimu puudutusi tähele panna ja neid tingimusteta järgime. Kui mitte, ehitame endale vaid viigilehtedest varjendeid, mis „sellel päeval" püsima ei jää.

Ma usun, et Jumal tahaks ennast täielikult meile ilmutada juba täna, aga kui me pole kultiveerinud tõel põhinevat osadust, ei suudaks me seda kanda. Temalt tulev valgus oleks lihtsalt liiga pimestav...

Ma usun, et ei tohiks põlata väikest algust ega midagi näiliselt viletsat. Lootes midagi suurt ja aulist, võime maha magada Jumala hääle ja juhtimise oma eludes. Jumala riik on alati tulnud varjatult ja teeb seda ka edaspidi, selle maailma ajaloo lõpuni. Hetkel, kui Jeesus kõikidele avalikuks saab, ei ole enam aega meelt parandada. Siis igatsetakse, et kaljud inimeste peale langeksid.

Ma usun, et „varjatud Jumala riik" tähendab ka seda, et me ei tohi ühtki võimalust Jumalale ligemale saamiseks tähelepanuta jätta. Seda eriti inimeste puhul, kes meid millegipärast häirivad.  Sest mistahes ärritus mu südames näitab, et minus on kibedust ning tunnet, et mulle tehakse liiga ja mind ei tunnustata piisavalt. Selline ärritus näitab, et ma ei pea piisavaks ka Jumala armastust minu vastu. Mis on väga suur ohu märk usu puudumisest. Sest kui ma poleks iseenda oma, ei läheks mulle korda, mida keegi kuskil millestki arvab või kuidas ta mind väärtustab/ei väärtusta. Mind huvitaks vaid see, et Jeesus mind armastab ja teadmine, et kui minu vara siin maa peal röövitakse, võin rõõmustada, et mu taevane pangakonto suureneb.

Ma usun, et Jeesus ei tulnud eelkõige selleks, et meil siin- ja sealpool igavikku hea ning mugav oleks. Pigem tuli ta selleks, et panna patule piir ja tuua õiglus maa peale. Ta ootab meie kaastööd oma lõplike eesmärkide teostamiseks.

Ma usun, et lõplikult teostab Jeesus oma plaani vastavalt Ilmutuse raamatu lahingukirjeldusele, olles raskustes karastanud ja pühitsenud oma kogudust ning teda puhastanud läbi katsumuste tule. Vaatamata vahepeal kaotatud lahingutele on lõplikud võitjad Jeesus ja Tema pruut. Suur vahepealne hävitus on vajalik, et murda inimese kõrkus, ahnus ja eneseimetlus.

Ma usun ilmselt veel palju muudki. Ma usun, et aeg on unest ärgata ja aeg on kohtul alata Jumala kojast. Andku Issand meile armu, et kuuleksime, mida Vaim kogudusele ütleb...