Piiblit võib vaadelda kui eri ajastute inimeste poolt kirjutatud raamatute kogumit. Teisalt võib seda kogumit vaadelda ühtse tervikuna, eriti, kui peame meeles, mida Paulus Timoteosele ütles: 2Tm 3:16Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses. Selles mõttes tegemist siis ühe raaamatuga, millel üks ja sama nö kulissidetagune autor. Kui see tõesti nii on, siis peaks sel raamatul olema sissejuhatus, teema arendus ning kulminatsioon ning lõppsõna, kus mõistame, miks kõik toimus nii, nagu toimus ja mis sellest kõigest välja tuli.
Üheks traditsioonilisemaks lähenemiseks on võtta selleks läbivaks jooneks Jumala päästelugu--maailma loomisest uue maailma loomiseni, kus Jumal oma tarkuses ja hoolitsuses inimese vajaduse pääste järele ülimaks seab ning ajuti isegi vastu inimese tahtmist selle korda saadab.
Teine ehk pisut uudsem lähenemisnurk võiks olla vaadelda Piiblit kui Suurt Armastusromaani. See on see, millele käesolev mõtisklus keskendub. Eeldame siinkohal, et kõigi aegade suurima armastusromaani süzhee autor on Jumal ise ning kõik, kes temale järgnevad, on vaid Suure Meistri varjud, koopiad, mis võivad küll olla väärtuslikud, kuid iialgi ei küüni Originaali tasemeni. Samas peegeldab koopia originaali alati vähemal või suuremal määral--just seetõttu on paljudes armastuslugudes, sh muinasjuttudes korduvaid elemente.
Ja need lood puudutavad meie südamekeeli, sest kusagil sügaval südames on peidetud teadmine sellest Sajandite armastusloost, kus Jumal ise oma pojale pruuti otsib ning Prints Lumivalgel hobusel loojangu poole kappab (Ilm 19:11), olles leidnud oma armsama.
Ja samas on süžeeliin möödapääsmatu, kui tahame üldse mingit tervikpilti omada. Ei kujutaks ette, et tavaolukorras võiks võtta mõne raamatu ja sealt suvalise koha pealt peatükke lugedes arvata, et me ikka sedasama raamatut loeme, mida keegi teine mõnest teisest kohast tükke välja rebides. Aga Piibliga me paraku nii teeme ning isegi ei mõista, et seda tehes me millestki olulisest ilma jääme.
Juttudes, mis meid puudutavad, on teatud elemendid. Näiteks kuningas, kes oma elu annab oma rahva eest. Teisalt on seal keegi naine või tütarlaps, kes, olles küll ehk kõrgest soost, on mitme ebaõnnestumise kaudu kukkunud kuhugi, kust ta ise enam välja ei saa. Olgu vastutuuleks siis kuri võõrasema või vaesus või tema enda mitte väga targad valikud. Ja siis on seal see kaunis ja üllas prints, kes ei vaata oma armsama välistele asjaoludele, vaid armastab teda tema sisemiste omaduste pärast. Ta ei pea naise praegust olukorda lõplikuks, vaid näeb pigem seda, kelleks ta võib mehe hoole ja armastuse abil kunagi saada. Naine peab aga meest täielikult usaldama, loobuma oma endistest suhetest ja seostest, mis olukorda arvestades üldse mingi probleem pole. Printsi poolt pakutu on niivõrd palju aulisem.
Samasugust armastuslugu näeme Piiblis õige mitmel tasemel. Selgeimalt on see ära toodud Jumala valitud rahva puhul, sest Jumal nimetab Iisraeli ja Juudat kaheks õeks, keda ta endale kihlanud on (Hesekiel 16). Ka need tüdrukud olid lootusetus olukorras, kui prints nad leidis, abituna siplemas oma veres, hukule määratud.
Prints tuli, pesi ning riietas nad ning andis neile igakülgselt tunda oma headust... Ja ikkagi ei pidanud naised seda piisavaks ja otsisid abi teiste armastajate juurest. Tegemist on muidugi kõnekujundiga ning teiste armastajate all pidas Jumal silmas ebajumalaid ja teisi kuningriike, kellele Iisrael ja Juuda lootsid rasketes olukordades.
Väiksemaid lugusid on teisigi. Peaaegu iga armastuslugu Piiblis ilmutab meile midagi Jumala iseloomust. Selliste kujundite kaudu jumalarahva südameni jõuda on Jumala jaoks oluline, sest vähemalt ühel korral, Hoosea puhul käskis Jumal tal minna ja armastada prostituuti ning temaga lapsi saada. Selline võrdpilt pidi näitama, et Jumal kui lõplik peigmees teab, millise naisega on tegu, kuid armastab teda sellele vaatamata.
Kõik lood mahuvad aga ära selle kõige suurema loo sisse ja see on Aadama ja teise Aaadama lugu. Täpselt nii, kuna Jumal nägi, et Aadamal ei ole hea üksi olla, uinutas ta tema magama ja võttis küljeluu ning tegi sellest temale kaasa, kes temale kohane on, samal kombel tuli Jeesuse, teise Aadama "une" ajal tema külje seest välja Jeesuse veri ja vesi, mis olid Tema pruudi, tema koguduse aluseks. Need kaks elementi-vesi ja veri olid küljeluuks, mis põrmuga kokku puutudes muutusid Jeesuse kalliks kaasaks. Nii nagu Jeesus on teine Aadam (Ro 5), on kogudus teine Eva, kes võib lõpuks ometi olukordadele mitte alla jääda ning oma abikaasast lõpmatuseni rõõmu tunda.
jätkub...
Üheks traditsioonilisemaks lähenemiseks on võtta selleks läbivaks jooneks Jumala päästelugu--maailma loomisest uue maailma loomiseni, kus Jumal oma tarkuses ja hoolitsuses inimese vajaduse pääste järele ülimaks seab ning ajuti isegi vastu inimese tahtmist selle korda saadab.
Teine ehk pisut uudsem lähenemisnurk võiks olla vaadelda Piiblit kui Suurt Armastusromaani. See on see, millele käesolev mõtisklus keskendub. Eeldame siinkohal, et kõigi aegade suurima armastusromaani süzhee autor on Jumal ise ning kõik, kes temale järgnevad, on vaid Suure Meistri varjud, koopiad, mis võivad küll olla väärtuslikud, kuid iialgi ei küüni Originaali tasemeni. Samas peegeldab koopia originaali alati vähemal või suuremal määral--just seetõttu on paljudes armastuslugudes, sh muinasjuttudes korduvaid elemente.
Ja need lood puudutavad meie südamekeeli, sest kusagil sügaval südames on peidetud teadmine sellest Sajandite armastusloost, kus Jumal ise oma pojale pruuti otsib ning Prints Lumivalgel hobusel loojangu poole kappab (Ilm 19:11), olles leidnud oma armsama.
Ja samas on süžeeliin möödapääsmatu, kui tahame üldse mingit tervikpilti omada. Ei kujutaks ette, et tavaolukorras võiks võtta mõne raamatu ja sealt suvalise koha pealt peatükke lugedes arvata, et me ikka sedasama raamatut loeme, mida keegi teine mõnest teisest kohast tükke välja rebides. Aga Piibliga me paraku nii teeme ning isegi ei mõista, et seda tehes me millestki olulisest ilma jääme.
Juttudes, mis meid puudutavad, on teatud elemendid. Näiteks kuningas, kes oma elu annab oma rahva eest. Teisalt on seal keegi naine või tütarlaps, kes, olles küll ehk kõrgest soost, on mitme ebaõnnestumise kaudu kukkunud kuhugi, kust ta ise enam välja ei saa. Olgu vastutuuleks siis kuri võõrasema või vaesus või tema enda mitte väga targad valikud. Ja siis on seal see kaunis ja üllas prints, kes ei vaata oma armsama välistele asjaoludele, vaid armastab teda tema sisemiste omaduste pärast. Ta ei pea naise praegust olukorda lõplikuks, vaid näeb pigem seda, kelleks ta võib mehe hoole ja armastuse abil kunagi saada. Naine peab aga meest täielikult usaldama, loobuma oma endistest suhetest ja seostest, mis olukorda arvestades üldse mingi probleem pole. Printsi poolt pakutu on niivõrd palju aulisem.
Samasugust armastuslugu näeme Piiblis õige mitmel tasemel. Selgeimalt on see ära toodud Jumala valitud rahva puhul, sest Jumal nimetab Iisraeli ja Juudat kaheks õeks, keda ta endale kihlanud on (Hesekiel 16). Ka need tüdrukud olid lootusetus olukorras, kui prints nad leidis, abituna siplemas oma veres, hukule määratud.
Prints tuli, pesi ning riietas nad ning andis neile igakülgselt tunda oma headust... Ja ikkagi ei pidanud naised seda piisavaks ja otsisid abi teiste armastajate juurest. Tegemist on muidugi kõnekujundiga ning teiste armastajate all pidas Jumal silmas ebajumalaid ja teisi kuningriike, kellele Iisrael ja Juuda lootsid rasketes olukordades.
Väiksemaid lugusid on teisigi. Peaaegu iga armastuslugu Piiblis ilmutab meile midagi Jumala iseloomust. Selliste kujundite kaudu jumalarahva südameni jõuda on Jumala jaoks oluline, sest vähemalt ühel korral, Hoosea puhul käskis Jumal tal minna ja armastada prostituuti ning temaga lapsi saada. Selline võrdpilt pidi näitama, et Jumal kui lõplik peigmees teab, millise naisega on tegu, kuid armastab teda sellele vaatamata.
Kõik lood mahuvad aga ära selle kõige suurema loo sisse ja see on Aadama ja teise Aaadama lugu. Täpselt nii, kuna Jumal nägi, et Aadamal ei ole hea üksi olla, uinutas ta tema magama ja võttis küljeluu ning tegi sellest temale kaasa, kes temale kohane on, samal kombel tuli Jeesuse, teise Aadama "une" ajal tema külje seest välja Jeesuse veri ja vesi, mis olid Tema pruudi, tema koguduse aluseks. Need kaks elementi-vesi ja veri olid küljeluuks, mis põrmuga kokku puutudes muutusid Jeesuse kalliks kaasaks. Nii nagu Jeesus on teine Aadam (Ro 5), on kogudus teine Eva, kes võib lõpuks ometi olukordadele mitte alla jääda ning oma abikaasast lõpmatuseni rõõmu tunda.
jätkub...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar