Pole enam kaua midagi kirjutanud. Ja ega ma ei oskagi möödunud kahte nädalat väga hästi kokku võtta. On olnud palju väljakutseid, just teiste eludes justkui osaline olla, aga ma ilmselt ei ole need enda jaoks veel piisavalt ära setitanud, et need kirjutamiseks küpsed oleksid...
Aga sellegipoolest mõned mõtted. Et mida me õigupoolest ootame? Mida me tegelikult igatseme? Eks pisut tunnen ma taas, et seda öeldes/küsides ma jälle kui vastu müüri jooksen, siis ometi...., mis on see, mis meid tegelikult liikuma paneb?
Osa inimesi tahab rahu. Et oleks kõik stabiilne. Et miski ei häiriks. Lõplik rahu seisund on aga surm. Seal ei häiri ka enam miski. Ülim stabiilsus. Nii et lahenduseks on enesetapp... ülekantud tähenduses tähistab see vaimset paadutust. Põhieesmärk on see, et jõuda sellisesse faasi, kus miski enam ei häiri. Ja sinna jõudmiseks on mitu teed. Üks "kindlamaid" on välisfassaadi poleerimine ja iseenda polsterdamine kõige eest, mis üldse haavata või häirida võiks... Kõrged müürid oma südame ümber, nii et mitte keegi sinna piiluma ega luusima ei ulatuks. Ja siis tuleb lasta seda poleeritud välispinda särada ja loomulikult tuleks seda fassaadi teiste ees eksponeerida, et asi ära tasuks...
Teine osa, kes rahuga liig ära on harjunud (või kelle müürid juba piisavalt kõrged on), tahaks põnevust. Adrenaliini. Kuid mitte ainult. Ka mõtted vajavad turgutust, need peavad saama toidetud. Et siis FB ja Twitter. Need annavad just paraja annuse. Adrenaliini annab ekstreemsport, kuid kui see liig ekstreem mõne indiviidi jaoks on, siis tubane diivanisport teleka ees.
Ja ongi inimese põhivajadused rahuldatud. Piisab internetist, telekast ja enesetapust... Ning kõik on olemas! Aga mis roll on siis Jumalal, Temal kui igatsuste täitjal? Ei mitte miskit. Jeesus valas oma vere meie eest 2000 aastat tagasi ja meie kunagi x aastat tagasi võtsime selle kingituse vastu, saime ülirõõmsaks ja oleme seetõttu "päästetud". Nii et tänulikud võiksime olla... kui meelde tuleb.
Nii me siis elame ja oleme nõutud, et miks nt Vaimu annid ei toimi või miks Jumala väge nii vähe kohtab. Või miks "maailm" meiega osadust ei igatse? Meil on ju tõepoolest kõik olemas-- igavene pääste sealpoolsuses ja igavene rahulolu siinpoolsuses, viimane küll väikese abi kaudu IT-arendustelt. Miks nad seda küll endale ei taha? Või oleme kusagil selle elu võidujooksus siiski mööda pannud ja vahetanud kadumatu Jumala kirkuse kaduva inimese kujutisega?! (vt Ro 1:22-25).
Lõpetuseks üks lugemissoovitus ka: Growing in the prophetic. Alla laadida saab siit. Mu meelest on see "must have" igale pastorile, kes tänases Eestis ärkamist ja Püha Vaimu tööd igatseb... Raamat on ühe pastori lugu, kes veendunud antikarismaatilisest evangelikaalist on tõusnud lõpuaja ärkamise etteotsa. Kui palju enam võiksid sellest innustust saada siis need pastorid, kes vastalised ei ole...
Jumal pole surnud... meie oleme...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar