Oh oleks Eestimaal üks apostelliku meelevallaga inimene, õhkas Aino-tädi sel nädalal pidulauas. Aga ei ole... Selle asemel olevat üks pastor, kes 3000 aastat vana Iisraelist toodud pasunaga ringi käib haigete ning vaevatute juures ja nii vaimumaailmaga võitleb. Ja pidi aitama küll... ja see pidavat väga oluline olema, et just see pasun nii vana on--lausa taavetiaegne... Äkki Taaveti enda oma?!
Eh, boys will be boys! seda kindlasti. Aga seda, et mõned poisikeste mängud ka teistele ohtlikud võivad olla, selle unustame me tihtipeale ära. Aga eks nad tuleta siis ennast valusalt meelde. Kunagi üks tuttav ütles, et kõik sõjad maailmas on alustatud keskeakriisis meeste poolt, see selleks. Aga see pasunalugu--mu meelest ei ole vahet sellel inimesel ja ühel teisel, kes usub, et Jumal ta ufo kaudu siia maailma tõi armastust ja uut ajastut sisse juhatama. Mida iganes paneme juurde Jumalale, see rüvetab Jumala. Ja pole vahet, kas õige pisut tõrva või siis ikka nii, et jagub--mett sealt kummastki enam ei saa...
Üleüldse takistame me ise Jumala tööd oma elus ilmselt kõige rohkem. Ja siis tuleb Jumala Vaim ja püüab meid tõe sisse tagasi (või edasi) juhtida ja see on omamoodi tõehetk... kas lubame või ütleme Ei! Mõtleme me umbes nii, et ah, see väike kompromiss (sääsepoeg kõigest) oli ju selleks, et Jumal paremas valguses paistaks. Aga Jumal ei taha Su sellist ohvrit. Eneselegi ootamatult oleme aga kaameli alla kugistanud. Jumal ei vaja midagi, mis ei ole rajatud tõele. Tõele Jumalast ja Tema armastusest. Ning tõele inimesest, sellest täitumatutes vajadustes inimloomast, kes oma igatsusi ise konstruktiivselt enam täita ei oska ega suuda.
"Õige pisut" valelik on ka igasugune hype, kus arvatakse, et mingisugune side kellegi /millegagi teeb meid endidki samasuguseks. Nagu juba siin blogis kunagi kirjutatud näide Ristija Johannese kõrbekonverentsidest. Et kui viitsid ikka selle 5-tunnise kõrbematka ette võtta ning loengumärkmete ja nodiga (T-särgid, hiirematid, pastakad, helkurid jms) tagasi tuled, et siis oled ise ka RJ, või vähemalt teel sinnapoole. Lõkke ÜMBER tantsimine ei pane sind ennast veel põlema... On väga traagiline, kui meil on vaid reputatsioon, kuid reaalsust ei ole...
Selles mõttes võivad ka igasugu kristlised edulood ja ärkamiste kirjeldused saada püüniseks. Muidugi on tore lugeda, kuidas Jumal muiste on tegutsenud, aga kui püüame jäljendada nende meeste/naiste metoodikaid, siis see ei toimi. SEST... lõpuks on Sinu tee Jumalaga nii kitsas, et sinna mahud ainult Sina üksi. Selline, kus Tema peab Sind igast küljest ümbritsema, et Sa ei kalduks ei paremale ega vasemale. See on tee, kus oled Jeesusega vaid kahekesi ja kõik muu saab varjuks Tema jalge ees...
Kõigi asjade lõpp on ligi... Kummaliselt tuli see välja sel nädalal ka ühest netikommentaarist ühele omapärasele valimisreklaamile. Täpset sõnastust ei mäleta, aga kuidagi nii, et enam kaugemale ei ole võimalik minna... Oleme seega ammendamas isegi oma võimet pattu teha. Ja siis on loogiline, et patule tuleb panna piir. Armuaeg, mille eesmärk on anda aega meeleparanduseks, saab paratamatult otsa.
Mu südames on üks igatsus. Anda Jumalale võimalus oma elus. Igatsus teada saada, et kui mina peaks panustama Tema peale, kas siis tõesti Tema oma Sõna taga on?! Sest hirmus väsimus on kõigest siblimisest ja inimlikest ponnistustest, mida me ka justkui üritame, oma igapäevase mure ja rikkuse pettusega flirtides.
Aga lõpetuseks mõned mõtted hiljutisest lugemisvarast M. Bickle Growing in the prophetic.
Iga inimene võib prohveteerida. See ei ole veel prohveti amet, vaid nn simple prophesy. Inimene jagab mõtteid, kujutlusi ja tunnetust, mida Jumal temale südamesse on andnud.
Jumala tõotused, ka prohvetisõnumid inimese elus ei täitu "iseenesest". Pigem näidatakse meile võimalusi, kuhu võiksime välja jõuda, kui Jumalaga koostööd teeksime. (Vrdl nt Joosuat, kellel oli tõotus kogu maa vallutamiseks. Tema surma ajal oli aga palju maad vallutamata jäänud).
Prohvetiand on and ja nagu teisigi Jumala ande ei saa seda ära teenida, ei raha eest osta nagu nõid Siimon üritas, ega hea käitumise, püha elu ja sõnakuulelikkusega endale soetada. Jumal annab, nii nagu Tema tahab ja kellele või mida tahab.
Seega ei ole prohvetlikke sõnumeid saav inimene millegi poolest parem ega aulisem sellest, kes ei saa. Ta ei pruugi olla ka küpsem kui teised tema sõprusringis. Ka prohvetil endal on teinekord kiusatus end erilisemaks pidada. Eriline and ei tee aga anni saajat eriliseks. Palk on kõigile ikka üks ja sama... üks teenar.
Jumal aeg ajalt solvab meie mõistust, et ilmutada seda, mis on me südames. See on siis, kui ta läkitab meie juurde inimese, kes meile millegipärast ei meeldi (riietusstiil, hoiakud, kõnepruuk jne). Ja siis on oluline sõnumit mitte ignoreerida sõnumitooja pärast. Sest ükski prohvetlik sõnum ei jäta meid samasuguseks. Me kas elustume või paadume...
Vahet tuleb teha sõnumi ja tõlgenduse vahel. Kui saad kellegi kohta mingi pildi, küsi inimeselt, kas nähtul on mingi tähtsus selle inimese jaoks, ära hakka ise ära arvama, mida see tähendada võiks. Kui näeme kellegi kohta midagi negatiivset, ei tasu kohe arvata, et see inimene on sellega seotud (a la selle inimese elus on kindlasti see patt, sest Jumal ju näitas). Tihti antakse prohvetlikud sõnumid hoiatuseks, et see või teine asi võib selle inimese elus juhtuda. Jumal annab prohvetlikke hoiatusi, et inimesed saaksid olla valmis neid tabavate ohtude vastu.
Me tavaliselt ei võitle pühadele kord antud usu eest, nagu Juuda kirjas on julgustatud. Me arvame, et õigest teoloogiast ja pühast elust täiesti piisab. Justkui väge pole vajagi, kui jumalakartuse nägu juba ees on. Juuda oleks ilmselt meid sellise jutu peale väga imelikult vaadanud... Sageli oleme rahul sellega, et taotleda "pisut enamat"--just a little bit more.. aga Jumal tahab anda meile TÄIUST...
Jne jne.. Raamat muide on ka väga hea abimees pastoritele, kes peavad prohvetlike inimesi juhtima, kusjuures neil endil on hoopis muud annid. Nagu ka siin juba kunagi kirjutatud, oli raamatu autor alguses uhke, et ta täiesti antikarismaatik oli. Ta oli veendunud evangelikaal, kes pidas piisavaks õiget õpetust ja püha elu. Jumal aga on toonud teda läbi nendest kogemustest, et julgustada teisi pastoreid, kes igatsevad, et Vaimu annid võiksid tema koguduses toimida. Veelkord link raamatule: http://www.charismamag.com/images/stories/pdfs/Bickle_Growing-Prophetic.pdf
Ja kõige lõpuks, last but not least: Palju õnne, väikevend!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar