Lapselaste okkaline tee

Täna hommikul on mul kaks mõtet, mis enam rahu ei anna,. Üks on üle 20 aasta vana, minu jaoks. Ja see on, et "Jumalal ei ole lapselapsi", st on ainult lapsed. Tsitaat ise pärineb Robert Liardoni sulest, kelle raamatukest sai tookord innukalt ja ikka ning jälle lugeda.

Teine tsitaat on vähe värskem, ühest jutlusest kuuldu, umbes viimase aasta jooksul. Kõlab ta nii: "Beloved, religious spirits come in all shapes and sizes, not just evangelical." Auditooriumiks peamiselt karismaatiline kogukond, kelle vaata et põhimissioon on mittekarismaatikutest ehk evangelikaalidest see kole religioossuse vaim välja ajada. Aga jah, jutlustaja kinnitab neile, et nad ultrakarismaatikutena võivad hoopis ise selle vaimu mõju all olla.

Olen minagi lugenud üht tõlkeraamatut, mille antoloogia pool oli super, kuid autori kommentaarid küll pisut veidrad. Ka seal aeti seda religioosset vaimu taga ning anti hinnanguid asjade kohta, mida ainult ehk Jumal anda saab. Keegi kunagi ütles ka, et kui sa mingitele asjadele pidevalt ja jõuliselt reageerid, võib see olla märk, et maadled alateadlikult just ise selle probleemiga. Eks ta ole, palgi ja pinnu analoogia tuleb meelde.

Hirmus kurb on, kui näed, kuidas esmasünniõigus läätseleeme vastu vahetatakse. Ja siis võid hiljem teha mistahes trikke, sa ei saa pärida õnnistust, sest nagu Eesav, sa isegi ei mõista, mis su vanematele meelepärane võiks olla. Ja pole aegagi meeleparanduseks, sest muid asju, millega oma aega ja südant täita, on lihtsalt nii palju. Pole lihtsalt mahti meeleparanduseks, ehk sa seda silmapisaratega otsid. Ja ju tundub selles olukorras, et füüsiline lähedus jumalikule perekonnale on piisav ka su enda jaoks. Mis ilmselt siiski nii ei ole. Pole lapselapsi Jumalal...

Mind on viimasel ajal kurvaks teinud ikka taas see toidulaua küsimus: millest me toitume, mida me manustame ja milliseks see meid endid teeb. Vaimne täispiim ja seejärel tahke roog. Mis see on ja kust seda saab? Kiirtoit on mugav, aga mitte toitev. Teeb küll paksuks, kuid jätab keha toitainetest nälga. Šokolaadi on hea süüa, aga ainult mõistlikes kogustes, mitte kolm korda päevas põhitoidukordadena.

Seega on igasugu abimaterjalid, olgu selleks päevasõna, Wilkersoni blogi või Elija listi prohveteeringud head, kuid mitte piisavad, et Jumalaga kontakti saada ja kontaktis olla. Kõik need võivad kiiresti saada karkudeks, mis meie loomupärase käimisvõime täiesti halvavad. Need on kõik vaimulikul toidulaual võrreldavad šokolaadi või mõne muu maiusega, mis lõpuks meile karuteene osutavad... hambad on katki, kehakaal paigast ära ning jõudu ikka ei ole.

Kas kaevud Sõna sügavustesse? On Sõna Sinu jaoks "lahti"? On Su käed ja süda nii puhtad, kui vähegi võimalik? Tahad Sa Jumala ees olla siiras ja aus ning lasta Temal Sinu südamesoppe valgustada? Vaid nii on meil üldse lootust, et me ikka veel armus oleme. Sest kallid, see. kui suudame Sõna tsiteerida igast asendist, ei tähenda ju veel, et Sõna meis endis on lihaks saanud.

Mulle kirjutas hiljuti üks väga kallis inimene, kes jagas oma suurenenud igatsusest Jumala Sõna järele. Tehes end mu ees lahti, arutles ta, et huvitav, kui räigete pattude eest satub kindlasti põrgusse, siis kuidas ilusate pattudega on, ehk pressib kuidagi ukse vahelt sisse?

Ja see on üks väga kurb lause, mida ma üle pika aja kuulnud ja lugenud olen. Sest siin eeldatakse mitut asja. Ma ei kirjutaks sellest siin, kui ma ei arvaks, et tegelikult eeldatakse seda sama ka kantslikuulutuses, mida ma väga pikka aega kuulnud olnud. Teisisõnu, see inimene ütles välja selle, millega meid tegelikult päevast päeva "julgustatakse".

Esiteks eeldatakse siin, et Jumala eesmärk on kuidagi kõik inimesed taevasse saada, maksku mis maksab. Natuke, õige pisut pattu, eriti seda "ilusat", ei ole kõikväelise Jumala jaoks probleem. See on ohtlik ja vargsi sisse tulnud valeõpetus, mida laialt kuulutatakse ja innukalt kaitstakse. Jeesuse ristisurma eesmärk oli kogu maailma lunastus, mitte minu taevassesaamine. Ja lunastus selle läbi, et inimene tõuseks kõrgemale oma patuse loomuse ihadest, mitte ei võitleks oma õiguse eest pattu edasi teha.

Teiseks eeldatakse, et kristlastel on ok oma pattudega elada. Aga kallid, kui me tõesti nii elame, siis me ju tallame Jeesuse vereohvrit jalgadega ega pea pühaks lepingu verd, nagu Heebrea kiri ütleb. See, kui ma valin oma himud ja ihad (kui ma valin patu) Jeesuse järgimise asemel, tähendab ju seda, et Jeesus Kristus ei ole minu jaoks piisav. Mida iganes Jumala Poeg lunastuses minu eest korda saatis, ei ole piisav mu jaoks. Ma pean ikka need kivid leivaks saama muuta, kui pisutki nälg tuleb, pean suutma kõrgest tornist alla hüpata, ilma et ma oma varvast vastu kivi lööks, pean suutma kõigi kuningriikide üle valitseda. Sest ma olen ju Kuninga laps, väidetakse.

Aga kui tõeline Poeg, mitte adopteeritud kuningapoeg nagu meie, nendest privileegidest Isa kasuks loobus, siis miks arvame, et meie peaksime teisiti käituma?! Et meile tahab Jumal eelkõige anda väge ja valitsust saatana kuningriigis? Miks arvame, et Jumal tahab meid küll taevasse, aga tahab meid seal näha räpaste ja määrdunutena, võimu ja muude ihadega tükkis... et me mingi hinna eest oma sisemusega ei tegeleks, peidaksime selle nii sügavale kui võimalik, küll Jeesus selle korda teeb, kui ta tuleb; praegu on peaasi, et väliselt oleksin väeline ja võidukas?!

Ma tean, miks me nii arvame. Sest me ei tunne Jeesust. Me pole istunud ta jalgade ees piisavalt kaua ega piisavalt pinevalt kuulanud, et üldse mõista, MILLINE see Jeesus on, keda me järgime või järgima peaksime. Meil on oma, sekundaarsetest allikatest kokkuklopsitud kujutluspilt, mis ei pruugi olla adekvaatne. Tõele au andes jääb ilmselt mistahes jumalapilt poolikuks, sest me lihtsalt elame sellise pooliku tunnetuse ajal (1 Kor 13). Aga samas on meile antud võimalus kummargil sisse vaadata Jumala sõnasse ning jääda selle sisse, mitte olla unustav kuulja. Meil on võimalus järjest enam ja enam Jumalast teada saada ja edasi minna tunnetuses.

Sest see kujutluspilt, mis on sekundaarsetest allikatest on kui ebajumalakuju, mis tormi ajal mitte mingit kaitset ei paku. Jeesusele vaatamisest räägib ka Oswald Chambers oma raamatus "Kirkuse kütkes", just veebruarikuu alguses. Chambers läheb isegi nii kaugele, et ütleb, et ka isiklik pühadusetaotlus võib olla vale, see on lunastuse tulemus, mitte põhjus. Et tegelik eesmärk on pühadel Jeesusega üheks saada ja kõrvalt peab kaduma kõik, mis seda takistab.

Ma arvan, et igaüks saab siinkohal teha inventuuri ja mõelda, kui palju me Jumala sõnas aega veedame. Milline on tasakaal Sõna ja muude heade asjade vahel meie elus? Ja kui need kaalukausid väga paigast ära on... siis tuleks midagi ette võtta. Kui meie dieet koosneb vaid päevasõnast, siis ilmselt ühel hetkel ei suuda me adekvaatselt näha ei iseendid, kaasinimesi ega Jumalat. Ja samas on meil "kindlus", et kõik on korras... sest Jumal on südames vait jäänud...

Kui mu südamest on kadunud igatsus Jumala elava sõna järele, otse algallikast, siis ilmselt olen ma juba vaimulikult surnud. Oled tõepoolest "rahu leidnud", sest surm ongi lõplik rahu, kogu elava lakkamine. "Sul on nimi, et sa elad, aga tegelikult oled juba surnud," manitseb Ilmutuse raamat Sardese kogudust. Ja meie suur lähedus suurte jumalameeste ja -naiste prohveteeringutega ei aita meid ühel päeval, kui me ise pole igapäevaselt osa saanud Lunastuse reaalsusest, nagu Chambers seda nimetab.

Kuid see reaalsus on ainult Jeesuse juures, kui tuleme ta Sõna juurde avatud südame ja siira sooviga end Temale allutada. Te uurite küll pühi kirju ja need on head, sest need tunnistavad minust, aga te ei taha tulla minu juurde, et saaksite elu, on Jeesus jätkuvalt kurb, nagu kirjakohas Johannese 5:39-40. Te uurite kõike seda, mis minu ümber on, aga te ei taha minuga osadust... võiks selle tänapäevaselt parafraseerida...

Andku Issand armu, et need, kes siiralt teda igatsevad, võiksid leida tee Eluvee allikale. Niikuinii on tee ahtake ja värav kitsas ning vaid õige pisut on neid, kes selle leiavad.