Palve vägi ja müsteerium

Miks mõned palved saavad vastatud? Miks mõned ei saa? Mis on usu vägi? Kas "name it and claim it" "works all the time" (Does it work ever?!)

Miks me üldse palvetame? Kas Jeesus meid mitte ei manitsenud mitte tegema pikki palveid?! Mitte palju lobisema nagu  tegid seda paganad, kes arvasid, et neid kuuldakse nende paljude sõnade tõttu. Kas valjuhäälne palve jõuab kindlamini Jumalani? Kas Jumal on vaegkuulja? Miks mõnikord asi "töötab" ja enamasti siiski mitte?

Miks? Miks? Miks?

Sõna ütleb ka seda, et kus kaks või kolm on koos ühel meelel, seal saab Jumala tahe sündima. Kui palvegrupis on 7 inimest, siis kas seal võib kolmekordne Jumala tahe sündida? Valemi järgi 3+2+2? Isegi kui minigrupid omavahel üksmeelel pole?

********
Jah, palju küsimusi. Kuid vastuseid pole nii varnast võtta. Mõnel võib-olla on. A la, et "usku vähe" või nii. Ma pakuksin siinkohal mõtisklemiseks Johannese 11. peatüki, selle loo, kus Jeesus tegi oma maapealse elu suurima imeteo, äratas 4 päeva hauas olnud Laatsaruse ellu.

Kõigepealt, kui Jeesus Betaaniasse tuleb, astub talle vastu Marta, seesama, mäletate, kes endale paljude askeldustega tüli tegi. Ta ütleb: "Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud." Vestlus areneb teoloogiliseks diskursuseks, kus Jeesus avaldab ühe võimsaima "Mina olen" väite. "Mina olen ülestõusmine ja elu." Selles mõttes võime Martale igavesti tänulikud olla.

Marta jaoks lõpeb lugu sellega, et Jeesus küsib, kas ta usub. Ja Marta vastab, et loomulikult usub. TEMA teoloogiline karkass on paigas. Ta teab kõige õigemaid asju. Tal on ikkagi õpetajaks olnud Universumi enda Looja. Ja märkmeid on ta hoolikalt teinud. Ta saab ju aru, et Jeesus on VÄGA TÄHTIS isik ja temaga tasub asju ajada, eriti suur au on teda ka endale koju külla kutsuda. Ka sellegi eest ei ole naine tagasi põrkunud. Tehtud! Ta oskab neid õigeid asju ka õigel ajal välja ütelda. Kõik oleks justkui korras. Ainult et.... Laatsarus on ikka veel surnud. 

Ja Marta teab, et ainuke õige asi on selles olukorras Maarja kutsuda. Salaja. Valetada Maarjale, et Jeesus teda kutsub. Jeesuse ligiolu ei kohusta kedagi ausaks hakkama. See on ikka ja alati inimese vaba valik olnud.
 
Aga Maarja tõuseb ja tuleb otsekohe. Ja huvitav huvitav, Maarja ütleb täpselt sedasama, mida Marta. "Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud." Aga Maarja on see õdedest, kes oma vanema õe manitsusele vaatamata istus Jeesuse jalge ees ja kuulas. Ning oli kusjuures ainus Jeesuse järgija, kes ka tegelikult kuulis, mida Jeesus rääkis. Kui ristilöömisele eelnenud nädalal on jüngrid ametis taevaste positsioonide jagamisega, on Maarja ainus, kes Jeesuse jutust on aru saanud. Ta on ainus, kes võiab teda matmiseks. 
 
Niisiis Maarja tuleb ning langeb Jeesuse jalge ette maha.  Ning ütleb sellesama lause, mille Marta oli öelnud. Ometi on nüüd kõik teisiti. Jeesus ärritub vaimus ja võpatab ning hakkab siis nutma. Mõni hetk hiljem astub hauast elavana välja vend Laatsarus.
 
Polnud vaja palvetada, sest Jeesus teadis juba viis päeva varem, mis Maarja sügavaimaks sooviks oli. Ning Jeesus tuleb ning täidab selle. Sest Maarja on istunud Jeesuse jalge ees. Ja see sõna, mida ta on kuulnud, on läinud ta südamest läbi. Ja midagi juhtub, kui see meie südamega kokku saanud Sõna Jumalale tagasi tuua. Jeesuse süda on liigutatud. Ja siis ühel hetkel on sõnad liigsed ja asjad sünnivad.
 
Minus hakkab järjest enam süvenema arusaam, et kõige tähtsam võtmesõna läbi kahe testamendi on "kuulma". Nii algab ju Kümme käsku. Nii manitsevad prohvetid rahvast sõnakuulmisele. Nii hurjutab Jeesus varisere, et nad ei kuule ja nii saavad paganad osa Jeesuse imedest, sest nad kuulevad teda kusagil olevat. Vt näiteks Markuse 7. peatükki, kuidas Gennesareti haiged ning Kaanani naine oma tütre terveks said. Nad olid kuulnud Jeesusest ja kuuldut tähtsaks pidanud, see oli nende südamesse jõudnud ning seetõttu olid nad valmis Jeesust usaldama. Ilmutuse raamatus on refrääniks: Kel kõrvad on, see kuulgu, mida Vaim kogudusele ütleb.

Et mis ma öelda tahan. Sul võib olla parim teoloogia. Sa võid saada Jeesuse enda käest sõnumeid, täiuslik "Elijah list" igal päeval Sinu ees ja Sinu käsutuses. Aga kui Jumala Sõna pole saanud sind "kätte", siis on kõik muu mõttetu. Jeesus ju teab, millised sõnumid Elijah Listi kaudu tulevad. Ta on ise need andnud. Kui me need talle papagoina tagasi korrutame, siis pole me suurt midagi korda saatnud. Peale selle, et oleme endid väsitanud. Me piltlikult justkui seisaksime mingi suure ja imelise lao ees, sest laomees on öelnud, et ta teeb need uksed lahti. Ja meie oleme siis seal uste taga, prõmmime ja mangume ja nõuame, et palun, tee juba lahti. Ja tema hõljub seal meie kohal, käed risti rinna peal ja vangutab pead: veel mitte, paluge veel, nõudke veel, oodake veel... Mitte et mul midagi selle listi või mõne muu tegevuse vastu oleks. Küsimus on prioriteetides ja tasakaalus. Ja selles, kas oleme valmis loobuma heast, et kasuks saada parimat. Kas oleme valmis toituma vaimulikust täispiimast ja tahkest roast või manustame aga šokolaadi nõrkemiseni (vt eelmist).

Aga kui Su süda on saanud Sõna sees Jumalaga kokku, siis muutuvad asjad korraga väga lihtsaks... Sinu murtud süda liigutab ka Jumala südant ja see lukk sealt imelisi kingitusi täis laoruumi eest langeb kui iseenesest. Nii et igaüks võib valida, kumba teed ta kõnnib. Mõlemat korraga vist ei saa. Ei saa olla korraga Marta ja Maarja. Sebida ja sahmerdada ning samal ajal kuulata. Kuulamiseks on aega vaja. Ja aega on vaja võtta. See ei tule niisama lihtsalt.

Jeremija 23 peatükis manitseb Jumal prohveti läbi valeprohveteid ehk neid, kes mingit vana sõnumit ikka ja jälle üles soojendasid.  30Sellepärast, vaata, ütleb Issand, olen ma prohvetite vastu, kes varastavad üksteiselt minu sõnu. 31Vaata, ma olen prohvetite vastu, ütleb Issand, kes pruugivad omaenese keelt ja ütlevad: "Issand ütleb." 32Vaata, ma olen nende vastu, kes prohvetlikult kuulutavad vääri unenägusid, ütleb Issand, ja jutustavad neid ning eksitavad mu rahvast oma valede ja kelkimistega. Ometi ei ole mina neid läkitanud ega käskinud ja nad ei too sellele rahvale mingit kasu, ütleb Issand.

Ja põhjus, miks need inimesed, kes oma parimat arusaamist mööda tahavad Jumalat ja tema rahvast südamest teenida, on see, et nad ei ole olnud osaduses ega kuulnud Jumala häält isiklikult: 18Aga kes neist on olnud osaduses Issandaga ja on näinud ning kuulnud tema sõna? Kes on tähele pannud ja kuulnud tema sõna? Minu meelest on see väga suureks hoiatuseks ka tänapäeval. Kui me ikkagi ei kuule, mida Jumal meile räägib just praeguses olukorras, siis ei ole meil mingit lootustki oma rahvast teenida, ka palves mitte.

Ma nõtkutan põlvi Isa ees, et kõige rikkuse Jumal annaks meile murtud südame, et me suudaksime Jumala Sõnast aru saada, annaks igatsuse Jumala Sõna järele ning saadaks jumalakartust me südamesse, et me seda Sõna, mille Jumal on meile isiklikult ilmutanud, praktikasse panna suudaksime.