esmaspäev, 7. veebruar 2011

Veel palvest ja Jumala Sõnast

Väitsin eelmises postituses, et meil on valida, kumba neist kahest lähenemisest Jumala juurde minekul kasutada--kas Maarja tee või Marta tee. Maarja tee on tühjaks saamise tee. Pealtnäha nõder ja kasutu tee (a la muudkui istub seal jalge ees ja midagi ei tee), kuid igatsus Jumalaga üheks saada toob lõpuks nähtavale vilja, mida ei kahetseta.

Teine tee on see Marta tee, kus süsteemid on vägevasti paigas, detailideni viimistletud. Ja kui siis keegi peaks tulema ja neile mõttemudelitele väljakutse esitama, siis... on need inimesed lahkesti nõus need süsteemid lahti rääkima/kirjutama. Ja võitlema, et see "tõde" või süsteem, mis neil on, ikka püsima jääks ning teiseks, et kõigil jääks lõpuks mulje, et me ikka üksmeelel oleme.

Ja eriti huvitavaks teeb asja see, et vahet ei ole, kelle kivisse raiutud süsteeme sa kõigutama lähed... veendunud karismaatikute või antikarismaatikute omi... vastupanu kastist väljapoole mõtlemisele on suur, sest turvalisus on omaloodud süsteemides. Kusjuures, mõlemad usuvad, et Jumal on kõikvõimas ja tema küll "süüdi" pole, kui asjad ei toimi. Hea seegi.

Hiljuti küsis üks noormees minult, et kui väike laps lõhub vaasi ja siiralt palub, et Jumal vaasi terveks teeks, miks Jumal seda ei tee. Ja vastas ise, et lapse motiiv oli vale, ta tahtis karistusest pääseda. Mina siis küsisin, et aga kui oli selline laps, kes karistusest ei hoolinud ja südamest ema kurbusest säästa tahtis (sellised lapsed on täitsa olemas), kas Jumal siis oleks vaasi terveks teinud? Siis oli vastus, et ei, ju ikka tahtis laps karistusest hoiduda. Et kokkuvõtteks, Jumal ei saa imesid teha, kuna meie motiivid on kõik valed. Et ühel päeval, kui "Kalev koju jõuab", saavad me motiivid ehk puhtaks ja siis saab Jumal ka midagi teha.

Karismaatikud seevastu otsivad ekstreemsust. Kui suudaks endas selle pideva vaimustuse fooni luua, küll hakkavad kõik süsteemid tööle. Et kuni veel ei suuda, peab taas ootama. Ja hoolega võitlema ja siduma ja möllama, sest mine tea, mõni palve ehk vastatakse ka. Võtame aga meelevalda igasugu vaimude üle ja ootame, et Jumal prohveteeringuid täitma hakkaks. Kuidagi "ise", et ühel päeval ärkame hommikul üles ja ongi ärkamine. Ongi visioonid kõik uuenenud kui imeväel ja me sobitume uude olukorda kui valatult.

Ja kumbki kamp ei taha, et keegi tuleks ja küsiks, et kas on ikka nii? Ehk oleme kusagil "mööda pannud"? Kas piisab nendest hoolikatest süsteemidest? Kui kogu teadmus on "kasti löödud", kuhu mahub siis Jumal? Kas ta saab siis veel üllatada? Kas ta saab üldse tegutseda?

Samas on nii inimlik kogu oma turvalisusest kinni hoida. Mis aitaks aga "lahti lasta", on see, kui turvalisus nihkuks omaloodud süsteemidelt Jumalale. See aga tähendaks, et me peaksime teda tundma õppima. Isiklikult. Mitte selle kaudu, mida keegi meile Jumalast rääkinud on ja me seda siis usaldame ja usume, et meil ongi "isiklik osadus", vaid otse, ilma teiste vahemeesteta peale Jeesuse Kristuse.

Jeesus ei ole kuri ega ebaõiglane, kui ta ütleb inimestele "ma ei tunne teid"--neile, kes väitsid, et "me tunneme sind küll, sa õpetasid meie uulitsail ja me oleme sinu nimel palju vägevaid tegusid teinud." Jeesus vastab: "Ma ei tunne teid. Sest teie ei tunne mind ka. Te olete uskunud seda, mida teised teile minust on rääkinud/kirjutanud, aga te pole tahtnud tulla minuga osadusse, et mina teid õpetaksin ja juhiksin."

Ja isegi need, keda me kuulame ja usaldame, on oma õpetuse üldjuhul saanud kelleltki teiselt, mitte Jeesuselt. Ajast aega ringlevad vagalood, järjest enam kivinevad süsteemid, järjest piiritletum ja süstematiseeritum taustsüsteem. Ja häda sellele, kes püüab meid pisutki sellest rutiinist välja viia. Viimse reliikvia sõnul, need ongi need kõige suuremad ketserid.

Leidsin ühe jutlustaja märkmed, kus ta tunnistas, et kantslikuulutuse sõnum on seetõttu nii lahja, et jutlustajad teavad õige pisut väga paljudest asjadest, kuid õiget sügavust ei ole. Laiust on palju, aga sügavust mitte. Ja seetõttu pinnapealsus, mis sellega kaasneb, ei lase areneda ei jutlustajal endal ega neil, kes teda kuulavad.

Lahendusena pakub ta ühte piibliraamatusse süvenemist kogu aasta vältel, lugemist ja uurimist ning metoodilist läbitöötamist. Ta pakub protsessi, mida ise juba viiendat aastat naudib. Pikaajaline fookus vabastab ka süütundest, kui mõni päev/nädal nii hästi ei õnnestu, kui tahtnud oleks. Ja lõpuks on tal põhjatu varalaegas, millest ikka ja jälle uusi sügavusi ammutada. Samas ei pea ta sellest süsteemist küünte ja hammastega kinni. Kui Jumal paneb südamele mõne teise raamatu vahepeal, võib õpitava raamatu mõneks ajaks kõrvale jätta.

Põhiraamatu valik on muidugi väga oluline. Samas sõltub see inimese enda vajadusest tol hetkel. Mõned on peajõed ja ses mõttes tähtsamad raamatud, teised nagu lisajõed. Nt Jesaja on suur jõgi, Aamos aga lisajõgi. Johannese evangeelium on peajõgi, 2 Johannese kiri aga lisajõgi, Rooma kiri on peajõgi, Fileemon aga lisajõgi jne. Sel aastal on ta sihikule võtnud Matteuse evangeeliumi (28 peatükki). Lugedes igal päeval ühe peatüki, jääb tal mõned päevad aega veel ka selleks, et raamat veel kord suuremate tükkidena läbi lugeda (segmentidena). Millegipärast tundus tema jutt mulle ääretult sümpaatse ja süsteem katsetamisväärsena. More info.

Miks minu jaoks need Marta ja Maarja lähenemise teemad nii aktuaalsed on? Sest ma usun siiralt, et selle taga on Eestimaa ärkamine. Kui me ei õpi Jumala ees "tühjaks saama", oma hoolikalt punutud süsteemidest loobuma ja jätkuvalt neist endale kindlust ammutame, siis ei ole meil lootust. Oleme kui Laodikea kogudus, kes arvas, et tal on vara küllalt, ega mõistnud, et tegelikult oli ta pime ja alasti-näljas ja paljas. Ilm 3:14

Vaid Maarja tee, see tühjenemise tee ja Sõnaga sõbraks saamise tee viib meid Jumalani. Miks küll ei tüdita meetoditest, mis aastaid ja aastakümneid mingit kasu pole toonud?! Miks minnakse järjekindlalt edasi nagu Kurkse merematkal? Sa leidsid uut jõudu, sellepärast sa ei tüdinud, manitseb Jesaja sellist põikpäisust (Js 57:10).

Aga kui võtaks ühel päeval ja saaks sellest kõigest tühjaks, mille üle me nii uhked oleme? Tuleks lihtsalt Jumala ette ning tunnistaks, et aita sina, me enam ei jaksa. Meil ei ole sinuta lootust ja need meie suurepärased skeemid ei ole meile hingamist toonud. Me oleme end ainult ära väsitanud. Me tahame toituda ja juua Sinust, meie Issand ja meie Jumal. Liiga kaua oleme joonud pragunenud kaevudest, mis vett ei pea.

Muidugi on kahju seda hoolikalt viimistletud süsteemi "ahju ajada", aga kas pole see osaliselt ka mitte see, millest Paulus räägib: Ma arvan KÕIK pühkmeks-ka head asjad--,et kasuks saada Kristust. Oh oleks meil ometi kõrva kuulda, mida Vaim kogudusele ütleb.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Käsk rõõmustada

     Katkend raamatust:   Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest".  Tõlkinud Kõrberoos UY.  Copyright  © 2023, by OneKing...