Kas olete viibinud piiblitunnis, kus loetakse kirjakoht ette ja siis iseenesest mõistetavalt öeldakse: Nii ongi! Ei mingit "maadlemist" Jumala Sõnaga, ei mingit pinget. Iseenesest mõistetavalt tsiteeritakse ühte kirjakohta teise peale, muretsemata, kas see kuhugi üldse jõuab või kas see sama sõna äkki minu enda üle kohut ei mõista...
Ja kui siis keegi toob välja, et nii lihtne ehk see lugu päris ei ole, et paralleelkirjakoht tundub ütlevat midagi hoopis muud, siis on kiire vastus, et "ju kreekakeelne testament ütleb täpselt nii, nagu meie siin räägime". Isegi vaatamata sellele, et tegemist on mäejutlusega, enamgi veel, meie isa palvega, mida siis läbi sajandite kõigisse teadaolevatesse keeltesse justkui valesti on tõlgitud.
Näide sellisest tühjast, ülerinna tõotuse kleimimisest võiks olla näiteks see, kui väidetakse, et "me näeme ju, et kuri läheb kurjemaks ja püha läheb pühamaks". Kus me seda näeme?! Kas koguduses, kus koguduse aktiivsed noored elavad abielutult koos; koguduses, kus vallaslaps ei ole enam üllatuseks ning nii abielurikkumine kui abielulahutuski on pigem tavapraktikad. Viiskümmend aastat tagasi olid moraalinormid vähemalt paremini paigas, oli siis südames pesitseva kurjusega, kuidas oli.
Aga me isegi ei näe seda, et tegelikult on "püha" läinud kordades rüvedamaks. Meil on usukindlus, meil on "rahu Jumalaga", mida Wilkerson promob... Jeesuse ülim missioon Isa juures on justkui see, et keegi ega miski meid ei häiriks. Ja nii ei ole ka Jumala Sõnal "õigust" meid häirida. Ega Jumalal õigust meid suunata ja juhtida. Päris selge on see, et kuni me seisame valitsejatena Jumala Sõna üle, ei suuda me sealt midagi vastu võtta, peale omaõiguse ja "usukindluse". Mida me aga teeme, kui sellele kõigele ühel päeval lõpp tuleb?
Teema iseenesest oli aga huvitav... kiusatus Jakoobuse kirja esimeses peatükis. Et ärgu keegi kiusatuses olles öelgu: mind kiusab Jumal... Ja samas Meie Isa palves ütleb Jeesus, et me palvetaks, et ära saada meid kiusatusse, vihjates justkui, et muidu Jumal võiks seda teha.
Üks mu tuttav ütles hiljuti, et ta on tai(g)napea, et ta lasi end sisse mässida olukorda, mis hiljem tuli välja, teenis hoopis kellegi teise huvisid. Ja samas möönab ta, et isiklikud motiivid polnud talle endalegi päris selged ja said alles talle tagantjärele ilmsiks. Ja ma mõtlen, et tore, et said. Muidu oleks võinud elu lõpuni mõelda, et vaat kui vahva asjaga tegemist.
Aga mu meelest on see just selline Jakoobuse tüüpi kiusatus, kui meie ees on teatud valikud, olgu siis midagi teha või tegemata jätta. Või ütelda/ütlemata jätta. Et iga olukord, mis meie ette tuleb, kombib meid justkui läbi, kas meie sees on see "konks", mille taha patt võib kinni jääda, või pole tema haare mitte nii tugev.
Ja patt tavamõistes on ikka olnud see seksuaalpatt--seks väljaspool abielu või mööndustega, väljaspool monogaamset heterosuhet. Tänapäeval on vist ka siin pigem mingi tajunihe toimunud. Ainuke tõeline patt, millele ka FB komjuuniti verist nõiajahti peab, on homokultuur.
Aga keelepeks, valetamine, vaenu õhutamine, ahnus, jne jne? Need justkui polekski midagi. Sest kes neid ikka näeb ja lõppude lõpuks on ühiskond meie ümber selline, et imidž müüb. Müüb see, mida minust arvatakse, mitte see, kes ma tegelikult olen. Kui olen oma välispildi edukalt maha müüa suutnud, siis võin ka 100% fake olla ja mitte keegi ei saa kobiseda!
Ma arvan, et suurim defitsiit on EHEDUS. Minu meelest on see sobivaim tõlkevaste sõnale "integrity"... terviklikkus, ausus, tõsiseltvõetavus. Mõtlen selle all seda, et ükskõik kes tuleb, tuleb vaatama mu mõtteid, sõnu, kirjavahetust, tegusid, ükskõik millal tuleb ja kogu mu nii mentaalse kui virtuaalse inboxi/saadetud kirjade sisu avalikuks teeb, siis ta ei leia mitte midagi, millega mind kompromiteerida. Kõik see, kuidas ma väljapoole elan, on see, mis on seesmiselt saanud ühe eheduse pitseri. See on läbi katsutud ja leitud kallihinnalisem olevat kullast.
Ja ainus võimalus seda valuutat osta on muretseda endale Jumala Sõna peegel ning kummargil sinna sisse vaadata... Mitte olles unustav kuulja. Ega ka mitte professionaalne kuulja, kellel on kõik rehkendused juba nooruspõlves ammu tehtud ning lahendused peas. Kui keegi tuleb küsima, võin varrukast puistata oma mädanenud mannat... jätkub nii müügiks kui söögiks.
Ja vastakad tunded jäävad pärast sellist piiblitundi. Nii vastakad, et mõtled veel hommikulgi selle peale, et kui me Jumala Sõna ei kuula, siis mis lootust meil üldse võib olla? Või kui koguduse elu elavdamiseks on "masterplan"iks see, et me peaksime pingutama, et olla üksteisega veel sõbralikumad ja arvestavamad. Kas kõike seda saaksime teha ka siis, kui Püha Vaim maa pealt ära oleks võetud... Küllap saaksime. Nii et seega on võtmetähtsusega pigem leida üles need teenimisviisid, mida ilma Jumalata kuidagi teha ei saa. Siis on ehk ka lootust, et ükskord Jumalale "pihta saame" ja tema meile "pihta" võib saada.
Lõpetuseks, mu 5-aastane poeg ehitas täna hommikul legodest mitmekorruselist maja oma Pikne McQueeni autodele. Selgituseks lisas ta, et see on "mõtlemise maja", kuhu autod saavad tulla ja mõtelda, kas Jeesus on ikka olemas või mitte. Küsisin, et kas see on siis nagu palvekoda, mida ta ehitab. Vastus oli, et palvekoda jah, aga mõtlemise maja ka. Pisut hiljem ütles ta rõõmsalt, et Draakon Pikne juba palvetab seal.
Mu meelest on see väike pilt asjakohane. Palvetada on tore ja kena, aga kui me Jumala juurde tuleme, peame uskuma, et ta on olemas. Ja et ta on olemas just sellisena, nagu Piibel teda kirjeldab. Ei ole ei uus ega vana leping Jumala iseloomu suutnud muuta. Ja et tõlked on ikkagi 99,9% ulatuses adekvaatsed ja kui me tunneme endas kiusatust (sic!) tõlkeid väänata, siis on ka see meie enda patu probleem, sest see jumalakartmatuse konks ahvatleb meid. Niisiis, selliseid mõtlemise maju pole vaja mitte vaid McQueeni autodele. Vaid Maarjana Jeesuse jalge ees aega veetes ja end täielikult avades on meil lootust edasi minna selles üha pimenevas maailmas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar