Reportaaž Maarja kabelist

Et nüüd on öö vahepeal tulnud ja läinud ning pisut seeditud seda eilset rikkalikku hilist pidusööki Oleviste Maarja kabelis. Kena ja armas õhtu oli. Siirad inimesed, siiras ootus. Nii et ühest küljest on kõik täpselt nii, kui peab.

Teisalt ei kuulnud ma seal sarvehüüdu. Meid küll kutsuti kokku Joeli raamatu põhjal, aga ei olnud neid sarvehüüde mitte kusagil. Ei seda üleskutset väriseda Jumala ees, sest Issanda päev on tulemas ega seda üleskutset, et nutta ja leinata altari ja eeskoja vahel. Pigem jooksis kuskilt lõpust läbi, et "ei, ei ega ma teid hirmutada ei taha..." Põhisõnum keskendus sellele, et "suurte vete tõus" ei ulatu Sinuni, kui sa oled ustav, Jumal võtab Sind enne ära, kui kõige kurjemad ajad maa peale tulevad. Ma ei tea, kas jutlustaja mõtles ihulikku surma Jesaja 57:1-2 mõistes või oli see mingi eskatoloogiline õpetus pretribulatsiooni kohta.

Intrigeeriv oli näide autost, et kui tuleb üks "vete tõus", nt külmalaine, siis kui sa ise oled jätnud teatud asjad tegemata (nt vahetamata õli ja 6a vana aku, kütuselisand lisamata), miks sa siis ootad, et auto käima läheb?! Ja ega ei lähegi. Et nii ka meie vaimulikus elus, kui me Sõna ei loe ega palveta, kuidas saaksime üldse edasi liikuda. Ja tõepoolest, nii see ju on. Kui me oma osa on tegemata, miks peaks Jumal andma meile oma osa.

Ja tegemist ei ole mitte sellise vorst vorsti vastu diiliga või ühislepinguga eurorahade mõistes, et a la nõutud omafinantseering peab olema x protsenti, muidu raha ei saa ja kõik. Vaid pigem, kui Sa Jumalaga ega tema Sõnaga osaduses ei ole, siis Sa ei saa ju talle pihta, ei mõista, mida ta öelda tahab ja mis ta selle all mõtleb.

Aga... kas täiesti töökorras auto on 100% sõidukõlbulik? Milline on juhi roll? Muidugi siin ütleb mõni ülipüha, et "juht on Jeesus" ja ongi võrrand lahendatud. Aga ei ole ju. Pole mina väga palju autosid näinud nähtamatau juhi e autopiloodiga... lennukeid küll ja võib olla laevu. Ja needki saavad nii sõita ikka seal, kus liiklus väga tihe pole (inimlik suhtlus puudub). Kui tihedaks läheb (nt maandumine ja õhkutõus), peab inimlik juht ka rooli istuma.

Kui mina iidsel ajal autojuhilube tegin, piisas 20 min kõrvaltänaval sõidust ja load olid igaveseks ajaks käes. Tänapäeval on veel mingid boksisõidud ja libedaeksamid ja katseajad jne. Süsteem on täiustunud. Maailma lapsed on targemad oma sugupõlve suhtes kui valguse lapsed. Valguse lapsed arvavad ikkagi, et kui tulevad rasked ajad, küll see auto ise sõitma hakkab, kui tehniliselt korras on. Ja mina väidan, et ju ikka peab juht ka spetsiifiliselt olema ette valmistunud lumevaalude vahel ja tuisuga sõites.

Et siis, sõidukorras auto on vaid esimene, sealjuures vältimatu samm. Mis edasi? Kuidas kasvatada juhte, kellel oleksid teadmised, oskused ja vilumused karmides, ekstreemsetes tingimustes?! Kui väljas on suvi, kuidas selgitada inimestele, et lumi on üldse võimalik, kui nad seda varem näinudki pole? Puhu sarvehäält! manitseb Joel. Puhu kaks korda!!! Ja tee seda, milleks sarvehääl sind kutsub.

Mulle jäi nagu mulje eilsest, et rõhk on kvantitatiivsel panusel. Et kui me x tundi veedame palves, x tundi Sõnas, siis hakkab asi toimima. Tegelikult on ju see ajaline panus vaid selleks, et Jumal meid rohkem kätte saaks ja oma tööd me sees tegema hakkaks, et tekiks uus kvaliteet. Et me kummargil suudaksime vaadata Sõna sisse ja jääda sellesse ega oleks unustavad kuuljad. Ehk seesama peeglisse vaatamine.

Siis ei oleks võimalikud sellised sõnavõtud, kus noor pastor nimetab enamikku riigikogusse kandideerijaist "joomarite seltskonnaks", kes rikuvad abielu. Ja samas möönab, et ta ei mõtle mitte kõiki, sest seal on kindlasti ka "tublisid inimesi". Hiljem selgub, et ta mõtleb tublide all kristlasi, kelle hääl kahjuks ei kosta välja.

Ma ei tea, mis vaakumis see pastor elab, et ta ei näe/tea, et kirikus on täpselt samamoodi. Mõned on, kes oma "rüüd pesevad", aga enamik lõõgastub ikka veiniklaasi või õllepudeli taga. "Rüüpavad pühakud", nagu oli kunagi üks raamat. Ja abielurikkumiseks piisab Jeesuse järgi ihalevast pilgustki, mis, nagu oleme näinud, pole praktikas mitte ainuke abielurikkumise viis kristlaste/sh pastorite hulgas... Et nagu lapsedki teavad, näpuga näidates näitavad neli sõrme sulle endale tagasi--me koguduses olemegi see "joomarite seltskond" ja miks tahaksime, et maailm MEILE eeskujuks oleks ja meid MEIE pattudest vabanemisele innustaks?! Midagi on selles skeemis ikka väga viltu...

Ja ega enne ei saagi tulla ju mingit muutust, kui kogudus eesotsas pastoritega peeglisse e Sõnasse ei hakka vaatama ega nägema, et meil pole mingit õigustust Jumala ees. Peame kummargil vaatama ja jääma selle juurde, mida oleme vaadanud. Olles vaadanud, tuleb korrigeerida tegusid, teha lahti ikke jutad, lasta vabaks rõhutud, prohvetid vanglatest välja tuua jne jne. See kirjakoht, mille Jumal oleks nagu andnud riigikogu kohta, ei käi Piiblis mitte maailma (paganate) kohta, vaid ikka Iisraeli, Jumala armastatud laste kohta. Ja riigikogu on selline, sest Jumala lapsed on sellised. Niisugune on ehk seos nende asjade vahel.

Kõlav, selge sarvehüüd oleks lahendus. Aga ega seda ei taheta. Ikka loodetakse, et me oleme ju Jumala armsad ja armastatud lapsed ja küll läheb kõik hästi. Värisemist Sõna ega Jumala ees ei ole ega tule ja ühel hetkel tuleb me peale lihtsalt linnupüüdja pael. Me oleme siis nagu peata kanad, umbes nii nagu Tallinna kitsad tänavad autoavariides esimese lume ajal, mis alati ootamatult tuleb...

Ja praegu on veel armuaeg, aga peaaegu mitte keegi ei kuule. Mõned, kes justkui kuulevad, on sellest teinud elukutse ega lase seda endale südamesse. "Jah, me teame, lõpuajad, peavadki tulema rasked ajad". Meego Remmel on ainuke, kes on baptistiliidu kogudused kutsunud paastuma ja palvetama 23. veebruarist 6. märtsini, seda küll rohkem valimistele mõeldes, aga ju saab Jumal ka selle kaudu sekkuda.

Infokanalite ja -võimaluste üliküllus ei tohi meid lasta eksitada. Infot on liiga palju, müra on liiga palju ja kuldsed terad võivad sealjuures kaduma minna. Keegi väitis mulle, et kui Reits jõudis kõigi inimesteni tol ajal, siis kas Jumal tänapäeval ei suuda kõigi inimesteni jõuda. Huvitav mõte, aga... kui Reits ringi kõndis, hülgasid kogudused ta esmajoones. Ka turgudel loobiti teda mädanenud kraamiga. Tema olemasolust teati, aga ei lastud ennast sellest häirida. Meilgi on ju keegi habemes vanahärra ristiga ringi kõndinud (ja bussipeatuste postidele Jumala Sõna kleepinud)... kõik teavad, aga tähele keegi ei pane.

Mismoodi see välja peaks nägema, kui kogudus on meelt parandanud, küsiti minult eile. Ma ei tea siiani täpset vastust. Kaldun arvama, et see tähendaks eelkõige oma õigusest ja silmakirjalikkusest loobumist, oma viletsuse tunnetamist ja eelkõige oma pattudest loobumist. Peaaegu tragikoomiline on ikka ja jälle kuulda sõnumitoojat, kes vihjab, et "teate ju küll, mida me kõik salajas teeme, kui keegi ei näe". No kaua võib? Jäta siis järele ja ära enam tee. Ja lähme sealt edasi. Kõik koos. See ei ole kaugeltki reisi lõppsiht, vaid alles algus. Me oleme alles väga alguste alguses... Me peame ka seisatame ja küsima, mis on juhtunud, miks on ühiskond meie ümber nii kreenis, nagu ta varem pole olnud. Ja kui meid juhitakse meie endi sees neid probleeme nägema, peaksime laskma sellel sõnumil tulla oma südamesse ja purustada see. See oleks ehk koguduse meeleparandus.

Nii et sarvehäält paluks. Ja mitte ainult Niinemägi pasunast, vaid koos sõnumiga. Et ei oleks segane hääl, vaid selge. Et rahvas saaks olla ette valmistatud maailma peale tulevate hädade ja õnnetuste ootuses. Sest kui pasun annab segast häält, kes siis hakkab sõjaks valmistuma?! Mitte keegi loomulikult. Kõike seda, millega oma aega täita, on lihtsalt nii ülevoolavalt palju...