Mäng tulega

Kui see Sõna, mis on inimeste valgus, on Jumal ja Jumal on hävitav tuli, siis on Jumala elav Sõna Tuli. Praegu meile paistab, et veel selline piiratud tuli, nagu küünlaleek. Aga küünlatule olemus on sama, mis tulekahjul ja ühel päeval põlevad ka küünlad "kahest otsast".

Jeesus ütles, et tema ei mõista kohut meie üle. Ei siin ega igavikus. Samas Paulus kirjutab "Kristuse kohtujärjest", mille ees kõik inimesed seisma peavad. Et tegelikult siis ikkagi mõistab. Ja vastuolu polegi, sest Jeesus lihtsalt toob välja ühe tehnilise detaili protsessi olemuse kohta. "Sõna, mis ma olen rääkinud, mõistab kohut teie üle." ^{Jh 12:48}

Kontekstis kõlab see kirjakoht nii: Kes lükkab minu kõrvale ega võta vastu mu kõnet, sellel on juba kohtumõistja. Sõna, mis ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval. Meie oma rikutuses taandame selle taas oma võrranditele, et kui ma olen korra Jeesuse "vastu võtnud", siis see kirjakoht minu kohta ei käi. Samas sellise "korra vastu võtnud" kindlust evangeeliumis polegi... see on vaid üks neist mõttekõrgistustest, mis meid Jumalast eemal hoiab.

Niisiis, kui me lükkame Jeesuse kõrvale, mistahes ajal, mistahes viisil, siis see Sõna, mida me väga hästi järele oskame ütelda, mõistab kohut meie üle. See Sõna, mida me laulame, palvetame, loeme. Sõna, mis on küll meie suus, kuid mitte meie südames. Sain eile pisut noomida, et mida tähendab "südames"?!, et sellest ei tohiks rääkida, kui seda selgelt piiritleda ei oska. OK, nüüd juba oskan... "südames" tähendab, et see Sõna on praktiseeritud, järgitud, tegudesse pandud, ellu rakendatud, mediteeritud. "Südames" tähendab, et see Sõna on elavaks saanud ja paistab teistele välja.

Aga ega Jumal meid enam väga kätte ei saa ka. Ütlesin eile oma palvegrupis, et me oleme kui professionaalid, keda miski enam ei eruta ega liikuma pane. Et kui mistahes sõnum või lause kuskilt tuleb, siis me lihtsalt arhiveerime ta ära oma suurde arhiivikappi, kus juba palju kaustu ees on ja mida õigel ajal välja tõmmata ja kasutada saab. Sellele vaieldi muidugi vastu, et nemad küll sellised pole. Samas, kui ütlesin, et viskan lõpuks siia vestlusse need 4 punkti, mis Walesis ärkamise tõid (Vt eelmist posti), siis vastati, et "Charles Finneyl oli neid punkte rohkem."  MOTT.

Ja sama inimene ütles, et "kui Jumal tuleb, küll siis kõik ärkavad!" Et praegu lihtsalt Jumal ei räägi veel piisavalt intensiivselt, aga ükskord, kui ta oma väega tuleb, küll me siis kuulame ja kuuletume. No ei olnud Jeesuse ajalgi see nii, et kui ta rääkis, kõik kuuletusid. Püha Vaim oli ilma igasuguste piiranguteta Jeesuse sees ja Jeesuse peal ja ikka enamik inimesi kõndis temast mööda.

Luuka evangeeliumi vaese Laatsaruse lugu räägib, kuidas üks mees põrgusse jõudes palus, et saadetaks Laatsarus ta vendade juurde, et nad siis meelt parandaksid ja mitte sinna ei satuks. Aabrahami vastus: Neil on Mooses ja Prohvetid, kuulaku nad neid. Ja kui mitte, siis ei aita see, et keegi surnuist üles tõuseks. Neil on Mooses ja Prohvetid ei tähenda ju muud, kui et neil on Jumala Sõna ja kuulaku nad seda.

Sõnaga sõbraks saamine aga ei ole lihtne ega kerge ülesanne. See nõuab tööd, aega, pühendumist ja tasu ei ole kohe kombatav. Palju lihtsam tundub olevat võtta mõni vaimulik raamat ja sealtkaudu söönuks saada. Jällegi vaieldi mulle vastu, et ei, Sõna on ikka me elus väga tähtis. Küsisin siis, et "aga mis suust välja tuleb?" Mille üle me arutleme? Mida me edasi räägime? (st kas selget Sõna või kellegi teise tõlgendusi?) Kuidas me palvetame? Et lõppkokkuvõttes: Kas me äkki ei ela illusioonides? Ka parimad meie hulgast, kes viitsivad päevast päeva palvekojas Jumala palet otsimas käia?!

Sõnaga sõbraks saamine on suur töö ja vaeva nägemine. Pühapäeval oli IHOPis väga hea jutlus teemal Apostolic Life of Labor, kus Shelley Hundley rääkis nelja tüüpi vaevalisest tööst, millesse meid on kutsutud, olgu siis mistahes ajad me elus. "Labour" on selline töö, mis ei ole kerge. Ka sünnitusvalusid tähistatakse inglise keeles selle sõnaga. Mp3, Pdf

Nii et need neli "tööd" (eesti keeles: "vaeva nägemine" vrdl nt Fi 2:16, 2Ts 3:8) on siis sellised.
1. Labour in Prayer (palves)
2. Labour in the Word (Sõnas)
3. Labour of contending for Righteousness in ourselves and others (õiguse taganõudmine nii enda sees kui teiste juures--püha elu ja teiste aitamine usuteel)
4. Physical labour (füüsiline töö)

Ja kui Shelley Sõnast rääkis, siis oli seal üks näide tema eluperioodist, kus ta oli väga raskelt haige, enesetunne ülikehv, silmanägemine puudulik, häält ei olnud ja ta vaimulik juht oli tal käskinud teha 40-leheküljelise raamatu kava Ülemlaulust. Ta suutis vaid sosistada, et ei, ta pole jaksanud seda teha. Mees vastas: OK, that's fine. Aga järgmiseks nädalaks pead sa kogu Ülemlaulu pähe õppima. Naine tahtis protestida, aga oli selleks liiga nõrk. Mees lisas, et ega sa ju lugema ei pea, lase palatikaaslased loevad selle linti. Ja järgmiseks korraks oli tal see ülesanne täidetud. Ja lõppjäreldus: kui ta poleks pressinud nii intensiivselt Sõnasse selle haiguse ajal, poleks ta sealt välja tulnudki.

Mina muidugi mõtlesin kohe selle peale, et mina peaks ju enamgi veel olema võimeline Sõna meelde jätma, nt Ülemlaulu peatükk päevas. Üritasin. No ei jäänud meelde. Võib-olla peaks kirjakohta vahetama ja näiteks Mäejutlust hoopis proovima meelde jätta. See on ju nagu Mooses ja prohvetid koos kolmes peatükis.

Ja pealegi, Jeesus on lubanud, et kes neid mäejutluse sõnu kuuleb ja teeb nende järgi, on nagu mees, kes kaljule ehitas. Me tahame kristlastena ka mõelda, et see, et me kord Jeesuse "vastu võtsime", tähendabki, et me nüüd kaljule ehitame. Ja ega kui maa peal pole kunagi vihma olnud (nagu enne Noad), ei oska keegi ka oma vundamendi tugevust hinnata. Ma ei tea, kas mäejutlust on üldse võimalik praktiseerida, kui seesama Sõna pole südames kõik muu ära põletanud.

Nii et kutsuks täna üles inventuuri tegema ja märkama, kas ma olen liiga tuimaks jäänud vaimulike asjade suhtes. Kas need sõnad, mida ma laulan, loen, räägin, palvetan, kas need leiavad  minus ruumi kinnituda või on see justkui järjekordne "tüütu paber", mis "kausta tuleb panna" ja kuskil säilitada, et "vast lätt vajja", nagu võrokesed ütlevad. Ja see on juba mäng tulega, sest need sõnad süttivad kord põlema ning kõik, mida me oleme rääkinud, võib hoopiski meie vastu pöörduda.