Kutsusin eile üles tegema inventuuri ning tegin seda ka ise. Tulemused ei ole rõõmustavad. Elangi illusioonides. Kõigele vaatamata. Eriti raskeks teeb asja veel see, et kui järgida mainstream (peavoolu) õpetust ja õpetajaid, ei saaks paljud sellest isegi aru, mis mul viga on.
Loobusin detsembri viimasel päeval oma kolmeaastasest turvalisest ja suhteliselt hästitasuvast töökohast. Tunnetasin Jumala tahet oma elus ja olin usus valmis tagajärgedeks. Ja ehk ka selleks, et Jumal ise mu vajadusi täitma hakkab. Sääste mul selle tarbeks varutud ei olnud. Mõtlesin linnakorteri maha müüa ja maale kolida. Mõneks ajaks ehk ilma tööta olla ja siis näiteks võiks uus võimalus taas avaneda. Loomulikult on iga olukord pikem ja põhjalikum, teatud nüansid jätan siinkohal meelega välja.
Niisiis olin valmis kannapöördeks, aga 31. dets pärastlõunal asjad muutusid ja ma jäin mõneks ajaks veel Tallinna. Jaanuar oli imeline aeg, sain pühenduda sellele, mida teha tahtsin. Kuid detsembri palk väga kaua vastu ei pidanud ja kui mind üles otsiti ja poolt kohta pakuti, olin nõus. Töö on pinget pakkuv ja vajalik, seltskond põnev, kõik peaks nagu hästi olema.
Enamgi veel, ka Paulus ütleb, et me peaks rahul olema, kui meil on ihukatet ja peavarju. Ja raha himustades on paljud usustki ära eksinud, nagu ta hoiatab. Ja ma pole kunagi osanud rahaga ümber käia niikuinii, "raha peale vihane" on üks väljend, mis ajuti ka minu kohta käib. Ja kaugeltki polnud mu elus eelmise kolme aasta jooksul rikkust ja vaesust pole ka praegu, siis miks mu olukord mind häirib. Miks ma ei suuda unustada seda, mis olnud on ja sirutuda selle poole, mis ees on? Miks ma ei suuda vastu võtta oma "vara röövimist" rõõmuga? Miks mu süda selle küljes kinni on?
Kui ma poleks viimasel ajal lugenud ja mõtisklenud mäejutlusest, et oma õiguste eest ei pea võitlema ja tagajärjed tuleb jätta Jumala hooleks, siis arvaksin endal olevat "õiguse"--ikkagi uskliku meelevald on usu kaudu juba siin ilmas kõik parimad palad endale krabada. Nüüd aga olen justkui süüdistuse all. Piibel noomib mind. Tahaks korrata eile kuuldud "nalja": "Tagane minust, Sõna!". Ja mu oma süda tunnistab sellega koos, tunnistab selle süüdistuse õigeks ja see ei ole mugav ega meeldiv olukord. Ja kõigele lisaks teavad mu lähimad sõbrad, et igasugu süüdistus on vale, lausa valevaim, süüdistuse vaim. Rick Joyner või keegi olla öelnud, et "süüdistuse vaim".
Mis ma siis nüüd teen? Mu oma südames on rahaahnus, soov "teenida raha" (huvitav väljend meie keeles), mis ajuti kõik teised igatsused summutab ja ma ei saaks seda isegi üles tunnistada, sest keegi suurkuju on igasugu "süüdistuse" ära keelanud.
See on juba teine teema, aga Uue Testamendi kangelased hulkusid ju ringi kõrbetes ja mägedel ning varjasid end koobastes ja urgudes. Nad on lamba- ja kitsenahas käinud maad mööda ringi, puuduses, viletsuses ja kurja kannatades. Heebrea 11:37-38 ütleb, et maailm ei olnud neid inimesi väärt. See suur puudus, millega mina end parima illusiooni puhulgi võrrelda ei saa--mul on vaid õige pisut tiibu kärbitud--, oli Jumala tahe nende jaoks.
Meie Jumal selline kindlasti ei ole. Tema tahab, et me oleksime rikkad mammonas ja tervises. Olgu selle hinge olukorraga, kuidas on. Või mis? Teenime me oma meelevallaõpetusega ehk hoopis Ebajumalat, kes hoolitseb isegi selle eest, et meil oleks keeruline meelt parandada, samas eluolu meile võimalikult mugavaks tehes?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar